sõnagagi – ei vähimatki seletust ega vabandust – ning säärane mahavaikimine andis alust oletada, et kõnealune müra saadab meid kogu tee kuni Kingfisherini välja.
Ta oli jõudnud oma väikese kõnega peaaegu bussi lõppu välja ning me polnud sõitnud kauem kui kümme minutit, kui kuulsin valju ahastavat karjatust. See tuli minust mitu rida eestpoolt. Kohe pärast seda ilmus lõpetamata näoga naine uuesti vahekäiku. „Palun peatuge!” hüüdis ta Bixbyle. Seejärel pöördus ta ja kõnetas sohvrit. „Peatage kohe buss. Ma pean … Palun tehke uks lahti. Ma ei saa siia jääda ega seal istuda.” Ta osutas oma kohale. „Ma … kui keegi ei soovi minuga kohta vahetada, siis peate laskma mul väljuda.”
Bixby raputas pead. Tema ülahuul kerkis kurjalt. „Kuulge, preili,” lausus ta, kõndides aeglaselt tema poole.
Poirot tõusis ning jäi vahekäigus Bixby ja naise vahel seisma. „Monsieur, kas ma tohin sekkuda?” küsis ta kummardades.
Bixby näis kõhklevat, kuid noogutas. „Peaasi, et sellega ei kaasne viivitust, monsieur Poirot. Te kindlasti mõistate. Neid kenasid inimesi ootavad kodu ja perekond.”
„Bien sûr.”9 Poirot pöördus naise poole. „Mademoiselle, te soovite istuda kusagil mujal?”
„Jah. Ma pean. See … see on tähtis. Muidu ma ei paluks.”
Mulle juba hästi tuttav järsk helisev hääl lausus: „Monsieur Poirot, palun olge nii lahke, täitke tema soov ja vahetage temaga koht. Istuksin palju meelsamini kõrvuti maailmakuulsa detektiivi kui tobeda hädaldajaga. Viimased viisteist minutit pole ta teinud muud kui õhku ahminud ja lõdisenud. See käib kohutavalt närvidele.”
La pauvre mademoiselle, nagu Poirot teda kutsus, oli niisiis istunud kõik see aeg tolle pagana raamatu omaniku kõrval! Mõni ime, et ta sinna kauemaks jääda ei tahtnud. Küllap oli ta teinud selle vea, et peatas pilgu raamatu kaanel ja saanud põhjaliku pahameele osaliseks.
„Mis teie istmel viga on?” küsis Poirot. „Miks te sealt ära tulla soovite?”
Naine raputas suures ärevuses pead. Seejärel hüüatas ta: „Te kindlasti ei usu mind, aga … ma suren, kui sinna jään. Keegi tapab mu!”
„Palun seletage, mida te sellega öelda tahate,” ütles Poirot. „Kes teid tappa tahab?”
„Ma ei tea!” nuuksus naine. „Tean üksnes, et see juhtub just sellel istmel. Vahekäigu kõrval seitsmendas reas paremat kätt. Just nõnda ta ütles. Kui istun kusagil mujal, ei juhtu minuga midagi. Härra, palun lubage mul minna teie kohale ja teie istuge siia.”
„Kes seda teile ütles?”
„Too mees! Üks mees. Ma … Ma ei tea, kes ta oli.”
„Ning mis teiega selle mehe jutu järgi juhtub, kui istute just nimetatud pingil?” küsis Poirot.
„Kas ei öelnud ma seda just praegu?” hädaldas naine. „Ta ütles, et mind tapetakse ära! „Pange mu sõnu tähele,” ütles ta. „Järgige seda hoiatust, vastasel korral ei välju te tollest bussist elusana.””
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
