mõtlesin.
„See härra rääkis temaga just äsja.” Üks eakas proua osutas süüdistavalt minule ning pööras siis näo minu poole. „Mida te talle ütlesite? Kas tunnete teda?”
„Üldsegi mitte,” vastasin. „Märkasin lihtsalt, et ta tunneb end halvasti, ja küsisin, kas ta vajab abi. Ta vastas: „Tänan, ei.””
„Nõndapsi siis, daamid ja härrad,” sekkus Alfred Bixby, täis soovi juhtida meie tähelepanu jälle oma aule ja uhkusele. „Kas poleks ehk aeg ilmutada teile selle tuliuue iluduse luksuslikku sisemust? Arvan, et on!”
Samal ajal kui hulk inimesi sööstis ettepoole, et pääseda kord juba külma käest sisse, tõmbusin mina kõrvale ja jälgisin, kuidas lõpetamata näoga naine taganes avatud bussiukse juurest eemale, otsekui kardaks, et see võib ta endasse neelata. Kuulsin selja taga Poirot’ häält. „Lähme edasi, Catchpool. Olen hinganud juba nii palju teie värsket Inglise õhku, et üheks päevaks piisab. Oi … vaadake: la pauvre mademoiselle3.”
„Mis pagan tal viga on, Poirot?”
„Ma ei tea, mu sõber. Tõenäoliselt on tema vaimsed võimed puudulikud.”
„Seda ma ei usu,” vastasin. „Kui temaga rääkisin, paistis ta mõistus igati selge olevat.”
„Praeguseks on see järelikult ähmastunud.”
Astusin uuesti naise juurde ja laususin: „Palun tuhandest vabandust, et teid jälle tülitan, aga kas ei vaja te ikka tõesti abi? Mu nimi on Edward Catchpool. Olen Scotland Yardi politseiinspektor ja …”
„Ei!” Tema suu virildus seda lausudes. „Seda ei saa te olla. See on võimatu!” Ta taganes minust eemale, põrgates sealjuures kokku imikut süles hoidva naisega. Tundus, justkui ei näeks ta midagi ega kedagi peale minu. Kui temaga esimest korda rääkisin, oli ta oma hirmudest ja piinadest nii hõivatud, et ei märganudki mind. Nüüd keskendus naine kõiki teisi eirates mulle. „Kes te olete?” nõudis ta. „Kes te päriselt olete?”
Poirot astus kärmesti ligi, et mind kaitsta. „Mademoiselle, see on tõsi, kinnitan teile. Inspektor Catchpool ja mina sõidame koos. Mina olen Hercule Poirot.”
Tema sõnadel oli silmanähtav mõju. Naise olek muutus sedamaid. Ta vaatas ringi. Alles nüüd näis ta märkavat, et on oma käitumisega paelunud paljude uudishimulike pealtvaatajate pilgud. Seejärel laskis naine pea longu ja sosistas: „Palun vabandust, inspektor. Mõistagi olete te see, kelle ütlete end olevat. Ma ei tea, mis mul hakkas.”
„Mis teil viga on?” küsisin keerutamata.
„Mitte midagi. Kõik on igati hästi.”
„Teid vaadates on mul seda raske uskuda.”
„Kui ma vajaksin abi, siis paluksin, inspektor. Palun ärge minu pärast muretsege.”
„Hüva,” sõnasin vastu tahtmist. „Kas läheme sisse?” Osutasin bussile, soovides näha, kas ta peab end nüüdsest normaalselt ülal. Naise kaootilise käitumise kiuste ei kahelnud ma, et tema mõistus on korras. Ta ei kannatanud vaimunõtruse all. Häda oli emotsionaalset laadi.
„Ma … teie …” kogeles ta.
„Lähme oma kohtadele, Catchpool” lausus Poirot otsustavalt. „Meie kaks. See noor daam soovib, et teda rahule jäetaks.”
Need sõnad näisid pakkuvat lõpetamata näoga naisele suurt kergendust ning kui Poirot oli moodustanud temaga ühisrinde, tunnistasin end lööduks. Olles jätnud reisikotid sinnasamasse kuhu kõik teisedki, ronisime sõidukisse ning naine eemaldus. Vahest ei olnudki teda Alfred Bixby nimekirjas ning tal polnud algusest peale kavatsust Kingfisher Hilli sõita. Järele mõtlema hakates tõdesin, et sumadane ei paistnud tal olevat ning ta ei kandnud ka käekotti ega ridiküli. Äkisti oli ta sokutanud end meie hulka soovist kellegi silma alt pääseda. Mul polnud vähimatki võimalust seda teada saada, sestap otsustasin oma viljatud arutlused lõpetada.
Bussi astunud, nägin, et istmed on enamjaolt tühjad. Sellel oli lihtne seletus: paljud olid jäänud uudishimust välja kuulama minu ja lõpetamata näoga naise vestlust. Nüüd oli see läbi ning ühtäkki meenus kõigile, kui külm neil on. Minu selja taga seisis vahekäigus üha kasvav tropp kärsituid inimesi.
„Marss edasi,” pomises keegi.
„Jah, liigu ometi kiiremini, Catchpool,” lausus Poirot.
Tegin, nagu ta ütles, ja hakkasin mööda vahekäiku edasi minema, ent jäin mõne hetke pärast uuesti seisma. Olin nimelt märganud silmanurgast ühel istmel raamatut, mille esikaas oli ülespoole ja pealkiri selgesti nähtav. Kas see võis olla …? Ei, kuidas oleks see võimalik?
Kostis rahulolematuid hüüdeid, mille seast eristus Poirot’ pahane hääl, kui taganesin teisi kokku surudes sammukese, et raamatu kaant lähemalt silmitseda. Jah, ma olin eksinud. Selle teose pealkiri oli „Midnight Gathering” – „Kesköine kogunemine”. Pilgutasin silmi ja vaatasin uuesti. Polnud kahtlust: „Kesköine kogunemine”. Ometi võinuksin vanduda, et olin näinud seal kaht sootuks teistsugust sõna.
„Mida too tohman seal kohmerdab?” hõigati Ameerika aktsendiga sellest ummikust, mille ma vahekäigus olin tekitanud. „Me kõik ootame!”
„Alors, on y va,4 Catchpool,” sõnas Poirot mu selja taga.
Tropist sirutus esile üks naisekäsi ning haaras istmelt raamatu. See välkkiire liigutus kiskus mu transist välja ning ma tõstsin silmad. Nägin briljandina heliseva häälega ebaviisakat naist. Surunud raamatu enda vastu, põrnitses ta mind vihaselt, justkui oleksin võinud köite juba ainuüksi pilguga päästmatult ära rüvetada.
„Andestust, ma ei tahtnud …” pomisesin. Naine vahtis mind veel vihasemalt. Tema näol oli häälega palju ühist. Kui mõlemale oleks lisandunud lahkust ja kaastunnet, võinuks ta jätta võluva mulje. Mind valdas äkiline äratundmine: see otsekui kunstniku voolitud ilusate põsesarnade, peente näojoonte, siniste silmade ja siidjate kuldsete juustega noor naine esindas igas mõttes mu ema lemmiktüüpi – vähemasti füüsilises mõttes. Kõik naised, kellega ma tema meelest pidanuksin abielluma, nägid suuresti välja samasugused kui too, välja arvatud mõistagi vihane grimass. Vasaku käe nimeta sõrmes kandis „Kesköise kogunemise” omanik sõrmust, mida ehtis suur rubiin. Anna andeks, ema, hiljaks jäin, mõtlesin endamisi. See naine on juba teisele vennikesele ära lubatud. Loodetavasti pole too õrnatundeline, vastasel korral ei pea ta sellele katsumusele vastu.
Pöörasin selja ja valmistusin mööda vahekäiku edasi minema, kui naine tegi korraga midagi üpris iseäralikku ja väiklast. Ta tegi liigutuse, nagu tahaks raamatu endisele kohale tagasi asetada, ent tardus viimasel hetkel üpris ilmekal moel. Raamatut hoidev käsi jäi meie vahel oleva istme kohal õhku rippuma. Polnud vähimatki kahtlust, mida ta sellega öelda tahtis, ning teades, et mõistan seda, naeratas ta mulle õelalt. Missugune ebameeldiv naine! Ta tundis ilmselgelt rõõmu, et saab mind sõnatult kiusata. Tema naeratus kõneles selget keelt: seda raamatut luban ma näha kõigil peale sinu. See oli mõeldud karistuseks, et olin olnud nii tüütult uudishimulik. Nojah, ehk oligi tal õigus mulle koht kätte näidata. Uurisin tema raamatut vist kaunis silmatorkavalt.
Kui olime bussi tagaosas külg külje kõrval istet võtnud, küsis Poirot: „Ütle,
