mees teadnud nende kasutamise lõppeesmärki. Laskur-Dmitri sai kõigest kaheksa aastat. Ta oli päästikule vajutamise ajal 17-aastane. Andrei mõistis kohus kümneks aastaks vangi. Kuigi ta ei jõudnud tulistada, oli tal nii palju vanu patte hinge peal. Vahemehed Nikolai ja Aleksandr pidid leppima üheksa-aastase vangistusega. Taparaha lubanud ja selle maksmisest õnnelikult pääsenud ehitusettevõtja pääses ühegi süüdistuseta. Ei jätkunud tõendusmaterjali.
Tiit jäi ametisse veel aastateks. Tallinna uusehitiste püstitamine oli alles hakanud hoogu sisse saama.
SIDRUNIMAITSELINE SURM
September 2001
Sergei tappis kuuskümmend kaheksa inimest ja sai selle eest viis aastat.
Viin on alati liiga kallis, isegi kui oleks odav. Eestlased olid sattunud kange alkoholi tootjateks ja ühtlasi degustaatoriteks juba 18. sajandi alguses. Enne seda olid nii Eesti kui ka Soome õrnatundelise Rootsi kuningriigi alamad ja kõik kaanisid õlut. Vene riigi osaks saades sai Eestist impeeriumi viinaköök. Sinna ehitati poolteistsada viinavabrikut, kust saadeti kangemat kraami igavesti januse slaavlaste riigi kõige kaugematessegi kolgastesse. Enamiku Eestis keedetud viinast kulistasid kõrist alla piiterlased.
Alkoholi tootmine oli kohalikule majanduselule õnnelik juhus. Töökohti tekkis nii transpordi kui ka tooraine poolel. Viina negatiivsetest mõjudest mainitagu, et tootjarahvas õppis seda ka tarvitama. Enne tasakesi õllese peaga regilaule lõõritanud Eesti rahvas oli ühtäkki purupurjus. Kange alkohol võtab jooja õnge ja hukutab ta armutumalt kui kesvamärjuke.
Nõukogude Eestis oli teatavasti puudus kõigest, eriti aga maiuspaladest. Maiuspalade hulka arvati ka viin ja õlu, sest neid tarvitades võis korraks kõrgematesse sfääridesse tõusta ja armetut elu paremini välja kannatada. Et puhast tehasetoodangut turul eriti ei olnud, õppis rahvas juba okupatsiooni algusaastatel kasutama aseaineid. Kohvi asendasid eestlased siguriga ja alkoholi millega tahes, mis hakkas pähe ja vähemalt kohe ei tapnud. Pärast Eesti iseseisvumist oli viin odav turistidele ja nendele, kes teenisid raha. Sissetulekuta napsuvend poepudelit kätte ei saanud. Riigi maksusüsteem ulatas siin abistava käe ja vabastas alkoholi sisaldavad tooted, mis tootja väitel ei olnud mõeldud joogiks, täielikult aktsiisist. Eestisse veeti pärast seda merekonteinerite kaupa Kölni veteks maskeeritud pisipudeleid, mille sees oli värvitud ja lõhnastatud piiritus. Neid jõid lisaks päevavarastele ka ratsionalistid. Aktsiisiga maksustatud viin sisaldas sama ollust, ja milleks maksta rohkem? Surrogaatide tarvitamine oli ja on seega kohalik komme, mis ei sõltu haridustasemest või klassikuuluvusest. Soomlase vaatevinklist võib mõte odekolonni joomisest ihukarvad püsti ajada, aga need pudelid olidki tehtud joomiseks, mis tähendab, et joomanaudingut vähendavat essentsi oli seal sees hästi vähe.
Tolleaegne Eesti valitsus otsustas ka muidu oma rahva kuulekana ja turistid rõõmsana hoida, maksustades alkoholi ettevaatlikult. Pooleliitrine pudel kümnekraadist õlut maksis näiteks vähem kui sama suur limonaad. Kohalikud olid kogu aeg purjakil ja märjuke maitses neilegi, kes olid teoreetiliselt karsklased.
Eestlased olid okupatsiooniaastatel õppinud usaldama salaviina müüjaid. Igal taksojuhil oli istme all pudel ja oma kvartali monopolipidajat tundsid vähemalt eesnimepidi kõik. Riik ei suutnud nõudlust rahuldada ja aktiivsed kodanikud turustasid joogipoolist oma äranägemisel. Nõudlus kauplusevälise alkoholi järele Eesti iseseisvumisel ei kadunud. Naabermaja vanapapi käest sai pudeli endiselt soodsamalt kui poest. Maksumärke ei pruukinud sellel olla, aga klientuur hindas muud kui visuaalset toredust.
Lihtrahvas ostis ja jõi salaviina ning äärmisel juhul toodi mõni pudel riigiviina jõuluks. Eriti maal, kus poed olid kaugel ja sissetulek sõltus kartulisaagist, eelistasid janused salaviinaärikaid. Janu ei loe seadust ja joogiisu tekib ka ikaldusaastatel.
Tööstuslikuks kasutamiseks mõeldud etanool on odav ja samal otstarbel soetatud metanool veel odavam. Nende vedelike vahe seisneb selles, et etanool on vastiku maitsega ja tekitab peavalu, aga metanool on maitsetu ja tapab jooja ära. Kuurortlinna Pärnu põrandaaluse viina suurvesiir Sergei otsustas teha hea diili. Kui metanooli piisavalt lahjendada ja maitsestada see sidruniessentsiga, saab jooja paremal juhul ainult kolossaalse pohmelli. Mehe teadmised keemilistest protsessidest olid puudulikud, aga rahamajandust tema pea jagas. Metanooliliitri soetusmaksumus oli kaks eurot ja tema müüs selle edasi kuuega.
Sergei oli välja uurinud, et kohaliku biodiislitehase hoovi peal vedeleb vaatide viisi seda ihaldusväärset vedelikku. Tehase kaks rahatut laomeest – Deniss ja Robert – lubasid vedada selle sobiva tasu eest Sergei vanemate talusse. Järgmisel ööl saigi projekt teoks ja mehed veeretasid kümme vaati metanooli õuele tagurdatud veoauto peale. Igas vaadis oli kakssada liitrit. Mehed ei tahtnud oma tööandjale pahameelt valmistada, mistõttu panid sissevehitud vaatide asemele kümme tühja.
Pärnu viinaturu ninamees oli juba aastaid tegutsenud Aleksandr. Ta valitses kõvakäeliselt kümneid edasimüüjaid. Süsteem töötas nagu õlitatult: igas kvartalis elas keegi, kes nii müüs kui ka tarvitas. Pudelid tuli hankida tingimata just nimelt Aleksandrilt, konkurentsi ei sallitud. Oma müüjaid premeeris Aleksandr lojaalsuse eest nii, et tarnis kaupa ka võlgu, ja kui mõni punanina jättis jookide eest maksmata, saatis patrulli võlga sisse nõudma.
Sergeil oli nüüd Aleksandrile rõõmustav uudis: tema käest saaks soodsalt kaks tuhat liitrit joomata jäänud viina. Turustaja ei olnud eile ilma sündinud, vaid nõudis proovipartiid. Selle Sergei ka tarnis – otse poest. Ta tõi pudelitäie kaheksakümneprotsendilist viina, ja nad leidsid koos Sergeiga, et kraam on küll ehtne ja hea. Aleksandr ostis kõik vaadid ära. Algas pöörane villimisprotsess. Võileiva hinnaga sidrunimaitseline jook tuli ruttu janustele kätte toimetada. Aleksandr ajas kogu müügimeeste karja jalule. Nüüd saadavat kogu aasta lõpupoole teenistus juba septembris kätte.
Esimesena suri Alla, ligi kuuekümnene tädi. Oli pühapäevane päev ja Pärnu häirekeskust tabas kõnede laviin. Keegi teatas hinge vaakuvast naabrist, kellelgi oli öösel surnud poeg. Kõige jubedamad kõned olid sellised, kus väike laps oli toru teises otsas alguses natuke aega vait, kuni suutis välja öelda, et isa ja ema ei ole veel ärganud. Otse Pärnu linna servas asuvas talus olid olnud kartulivõtutalgud ja tänulik peremees premeeris kartulivõtjaid peale maitsva lihasupi ka joogipoolisega. Kuuest vanamehest viis suri. Alles vanemas eas teineteise leidnud paar kõlistas oma pulmas sidrunijoogi klaase ja värske abielunaine jäi juba samal õhtul leseks.
Kiirabiautod sõidutasid surijaid või juba lahkunuid Pärnu keskhaiglasse kahel päeval. Kõigile ei jätkunud ruumi ja lootusetumas seisundis haiged tuli jätta koridori surema. Kohe oldi sunnitud saatma patsiente juba Tartusse ja Tallinna – idülliline suvepealinn ei olnud massimõrvaks valmistunud. Metanool tapab aeglaselt, kuid piinarikkalt. Kõigepealt kaob silmanägemine, seejärel tabab hapnikupuudus ja järgmisena ütlevad üles neerud. Kõige õnnelikumad surid une pealt, kõige halvemini läks neil, kes pidid mitu päeva krampides vaevlema.
Politsei ei saanud alguses aru, kes on vaenlane ja kust ta ründab. Arstid võrdlesid haigusnähte omavahel ja jõudsid järeldusele, et see peab olema metanoolimürgistus. Seda oli vahel varemgi esinenud, aga mitte nii suures mahus. Politsei laskis raadiotel edastada häireteate. Kõiki, kes olid ostnud salaviina, kutsuti üles seda mitte puutuma. Ühtlasi paluti anda infot võimalike müüjate kohta. Teadaanne lõppes juhistega: kui oled maitsnud salaviina, võta kohe riigiviina peale.
Parim vastumürk metanoolile on etanool, puhas alkohol. Mõnest joomaseltskonnast jäi kogemata ellu selline, kes istus alguses õhtu otsa salaviinapudeli taga ja pärast selle tühjaks saamist läks liikvele, kas mõnda baari või viinapoe kaudu koju. Isegi haiglas manustati patsientidele esmaabiks tilguti kaudu just nimelt alkoholi. Mõni kangem staažikas viinanina seljatas mürgise joogi ka omal jõul. Mõnel oli sisikond
