Natside kuld ja hästi hoitud saladus. Marcus Wallén

      Sissejuhatus

      Haus Hohe Halde, Gsteigstrasse 38, Garmisch-Partenkirchen, Saksa Alpid, 24. augustil 1945.

      Mehed toas olid nii erinevad, kui veel olla sai.

      Ometi sidus neid suur ühine saladus.

      Sõda oli kolm ja pool kuud tagasi lõppenud.

      Nad viibisid suures nooblis majas järsult tõusva tänava lõpus Garmisch-Partenkircheni vanas kuurordis, mis oli maailmakuulsaks saanud tänu üheksa aastat varem toimunud olümpiamängudele. Siit avanes imeline vaade suusanõlvadele, tohututele mägedele teisel pool orgu ja orus asuva kena väikese alpilinna katuseharjadele.

      Majas elas peenem rahvas. Mõnikord kostis suure maja teistest otstest summutatud hääli või kolistamist. Villa oli inimesi tuubil täis. Krahvid ja parunid, pererahva lähemad ja kaugemad sugulased mujalt Saksamaalt olid koos oma teenijatega siia põgenenud.

      Seltskond oli kogunenud ühte tuppa.

      Räägiti vähe, kuid kaks asja olid selged. Tuppa kogunenud olid silmanähtavalt närvis. Nad ootasid külaliste saabumist.

      Asjassepühendatud nihelesid ebamugavust tundes.

      Seltskonna juht oli pikk, hõredate juustega neljakümnele lähenev mees.

      Mehest õhkus ühtaegu nii soojust kui ka jahedust, temas oli loomupärast autoriteeti. Ta oli juhtinud mehi veristes võitlustes üle terve Euroopa. Keha oli kaetud armidega, need olid mälestused kuulidest, mis olid tabanud, kuid mitte tapnud. Mõnikord piinasid teda tugevad valud ja reuma. Puhas ime, et ta üldse veel elus oli.

      Pikk sõda võis küll möödas olla, kuid kõrge laubaga mehel oli ees viimane, isiklik lahing. Kolonel Franz Pfeifferi, sõjakangelase ja legendaarse Saksa alpiküti jaoks oli mängus väga palju. Mitte üksnes tema sõjameheau, vaid võib-olla kogu tulevik.

      Suve jooksul oli ta olnud üks tagaaetumatest meestest okupeeritud Lõuna-Saksamaal. Tal õnnestus tabamist tükk aega vältida. Ameerika sõjaväepolitsei jaoks oli ta kummitus, kes suutis õhku haihtuda. Seda oli juhtunud rohkem kui üks kord.

      Põhjus, miks okupatsioonivõimude agendid koloneli kätte tahtsid saada, oli lihtne. Teati, et Franz Pfeiffer oli Saksa riigipanga viimased varad, kulla ja valuuta, salajasse kohta peitnud. Kolmandat Reich’i enam ei eksisteerinud, nüüd kuulus kuld neile riikidele, keda natsid olid röövinud.

      Sel päeval pidi tema lindpriius lõppema. Kui kõik läheb nii, nagu Franz Pfeiffer lootis, on tema nimi peagi puhtaks pestud ja ta vabaneb süüdistustest. Vähe sellest, ka koloneli sõbrad, kes on koos temaga sellesse kummalisse afääri mässitud, pole siis enam kahtlusalused.

      Franz Pfeifferi kõrval istus veel üks baierlane, mõjukas SS-i ohvitser.

      Sõbrad kutsusid tumedajuukselist ja atleetliku kehaehitusega Friedrich Rauchi Fritzuks. Franz Pfeiffer oli üks neist, kes seda hüüdnime kasutas. Kaks meest olid juba varasemast tuttavad, nad kohtusid esimest korda Berchtesgadeni linnakeses Baieri kagunurgas, kolmekümnendatel aastatel ja sõja ajal sakslastele väga olulises kohas.

      Ka Friedrich Rauch oli mingis mõttes sõjaväelane. Lühikest aega võitles ta Relva-SS-i ühes kõige kurikuulsamas üksuses, Leibstandarte SS Adolf Hitleri diviisis.

      Tükk aega enne seda oli ta olnud politseinik ja Hitleri üks esimesi pooldajaid. Friedrich Rauch oli sündinud Münchenis, linnas, mida nimetatakse natsipartei hälliks. Nooruses oli ta tulevase füüreriga õlg õla kõrval verises nn Õllekeldriputšis võidelnud. Natsid ei unustanud kunagi noormehe panust, ehkki tänu tuli tal oodata Hitleri võimulesaamiseni.

      Viimastel aastatel oli SS-i ohvitser ja politseinik elanud Berliinis ja teeninud riigikantseleis, vastutades seal füüreri isikliku turvalisuse eest.

      Nüüd oli diktaator surnud ja Friedrich Rauchi pikk ning vaevaline, pealinnast alguse saanud reis hakkas lõpule jõudma, see oli alanud juba peaaegu pool aastat varem nõunikuna salajase, kuid väga hinnalise saadetise juures.

      Kas just Friedrich Rauchi salasoovitused ja nähtamatu käsi oli juhtinud riigipanga aarde ühte kindlasse suunda, otse tema vana sõbra Franz Pfeifferi sülle?

      Hubert von Blücher võis seltskonnas küll kõige noorem olla, kuid tema kohalolek oli toas tuntav. Asjassepühendatutest oli tema aura kahtlemata kõige tugevam. Suurilmakommetega harjunud aristokraat oli pikk ja nõtke, tema isa oli niihästi Rootsis kui ka Soomes töötanud diplomaat.

      20-aastane Hubert von Blücher sündis Stockholmis, ta oli 20. sajandi algusaastate kõige kuulsama rootslase Sven Hedini ristipoeg.

      See päev, 24. august 1945, oli oluline ka võluva nooruki jaoks. Ta tahtis purustatud Saksamaalt lahkuda ja uuesti õppima asuda, soovitatavalt Rootsis. Selle eelduseks oli aga, et uue võimuga ameeriklastega, ei jääks midagi hämarat pooleli. Nagunii on Saksamaalt lahkumine piisavalt raske.

      Praegu oli õige hetk, säärast võimalust ei pruugi enam kunagi tulla. 20-aastane Hubert von Blücher oli õnnemängija, kes mõistis tekkivaid võimalusi ära kasutada. Noorest east hoolimata oli ta seltskonnas üks väheseid, kel oli äri- ja kauplemissoont.

      Sel korral oli aga okupatsioonivõimudega kauplemise eest hoolitsenud mägijalaväe ooberst Franz Pfeiffer.

      Diil oli põhimõtteliselt valmis.

      Ohvitser, keda nad ootasid, oli

Скачать книгу