Uudis võeti algul skeptiliselt vastu. Väheseid teemasid ümbritseb nii palju müüte ja spekulatsioone kui natside kulla teemat. See pole takistanud maailma aardekütte – enamasti amatööre – mõnda eriti paljutõotavasse kohta kogunemast. Kui välja arvata mõned üksikud ja väikesed erandid, pole pärast 1945. aastat natsikulda leitud.
Üks asjaolu muutis Poola uudise aga usutavamaks. Riigi ametivõimud kinnitasid leidmise fakti.
Leid oli Alam-Sileesia kaevandusterohkes Góry Sowie piirkonnas toimunud pikkade otsingute kulminatsiooniks. Hüpoteesi kohaselt peideti sõja viimastel päevadel kuhugi siinsesse tunnelisse kullavaguneid ja salajasi dokumente. Amatöörotsijad kammisid piirkonda pinnaseradaritega aastate kaupa.
Uudise järgi oli rongi asukoht nüüd leitud, see pidavat olema Wałbrzychi linna lähedal, raudtee ja Toyota autokaupluse vahel maa all.
Tublisti fantaasiat appi võttes võis uskuma jääda, et amatööruurijate ja aardeküttide Andreas Richteri ja Piotr Koperi udustel radaripiltidel oli tõepoolest maa all midagi näha.
Aardekütid nõudsid endale tasuks 10 protsenti leiu väärtusest, uudis jõudis televisiooni ning ajalehtedesse.
Tegelikult oli kogu loo juures ainult üks konks. See oli liiga hea, et tõsi olla.
*
Kohale kutsuti Krakówi ülikooli ekspertide tiim. Selleks ajaks olid kogu maailma ajakirjanikud jõudnud juba kohapeal ära käia. Paralleelselt korraldatud uurimise tulemusena jõudsid eksperdid hoopis teisele järeldusele.
„Mingit rongi ei ole,” teatas tiimi juht Janusz Madej 2015. aasta detsembris. Oletatav rong radaripiltidel oli tegelikult looduslik maa-alune kõrvalekalle, esimesi mõõtmistulemusi oli tõenäoliselt mõjutanud rööbaste kohal kulgev kaabel.
Projekt naerdi välja. Poola võimud kannatasid piinliku hetke vaikides ära.
Kuid ka negatiivsesse tulemusse suhtuti kahtlusega. Aardekütid jätkasid otsimist.
Mujal nimetati natside kullarongi lugu odavaks PR-trikiks, millega olevat tahetud meelitada turiste suhteliselt vaesesse piirkonda, kus traditsioonilised sissetulekud kaevandustest olid juba ammu kokku kuivanud.
Kas miski kõneleb selle poolt, et ühel ilusal päeval võivad aardekütid Edela-Poola maapõuest siiski kullarongi leida?
„Ei, see on jama,” naerab kirjanik Ian Sayer ja seletab, kui ebatõenäoline see tees tegelikult on.
Poolas valitsenud kullapalaviku ajal osales ta eksperdina mitmes ajalehe- ja teleintervjuus. Sayeri seisukoht on selge. Sõja ajal polnud selles piirkonnas kunagi mingeid suuremaid kullakoguseid. Puudub ka igasugune ametlik dokumentatsioon selle kohta, nagu oleks aare sinna üldse kunagi viidud.
Ian Sayerit lõbustab Poola aardejahi absurdne aspekt. Kuid samal ajal nendib ta, et 2015. aasta hüsteeria võis suurendada tema raamatu läbimüüki, mis tegelikult käsitles ju hoopis teist aaret.
„Nazi Gold”, mille ta kirjutas koos Douglas Bottingiga, ilmus esimest korda 1984. aastal. Uued trükid anti välja 1998. ja 2003. aastal. Alates 2014. aastast on kirjastus igal aastal uue trüki avaldanud. 2018. aastal ilmus teos esimest korda saksa keeles.
Nõudlus on suurem kui kunagi varem.
Pole paha 33 aastat vana raamatu puhul, mis erinevalt väidetavast leiust Poolas käsitleb tõelist aaret Baieri Alpides.
*
„Nazi Gold” on lugu sellest, kuidas Saksa riigipangast pärit suur kogus kulda ja valuutat sõja lõpus jäljetult kadus. Vahetult pärast sündmust uurisid asja Ameerika okupatsioonivõimud.
Mitteametlikke kahtlusaluseid oli palju, kuid ühtegi ametlikku süüdistust kellelegi ei esitatud.
Kui sõjaväevõimud loost ära tüdinesid, jätkasid teised instantsid. Avalikkus sai loost esimest korda aimu 1950. aastal, nüüdseks tegevuse lõpetanud ajakirjas Wochenende ilmunud artiklist. Pealkirja all „Mis juhtus riigipanga kullaga?” ilmunud artikli autoriks oli Henriette von Schirach, naine, kes kunagi oli olnud abielus Hitlerjugendi juhi Baldur von Schirachiga.
Kuus aastat hiljem võttis teema uuesti üles Briti kirjanik W. Stanley Moss oma raamatus „Gold is Where You Hide it” (Andre Deutsch, 1956).
Mossi enda taust oli peaaegu sama kirju nagu natside kulla lugu. Sõja ajal oli ta dessantväelane ja osales Teise maailmasõja ühes kõige hulljulgemas operatsioonis, Saksa kindrali Heinrich Kreipe röövimises Kreetal.
Pärast sõda teenis W. Stanley Moss leiba ajakirjaniku ja kirjanikuna. Koos endise armeekaaslase Andrew Kennedyga alustas Moss omal käel ristiretke natsikulla mõistatuse lahendamiseks.
Ent selle tulemused piirdusid vihjete ja oletustega.
Ian Sayer ja Douglas Botting võtsid kolmkümmend aastat hiljem teatepulga üle oma raamatuga, mille pealkiri oli tegelikult üsna pikk: „Nazi Gold: The Sensational Story of the World’s Greatest Robbery – and the Greatest Criminal Cover-Up” (1984).
Teos on äärmiselt ambitsioonikas katse lahendada riigipanga aarde saladust, see on parim sel teemal kirjutatud raamat.
„Ma ütleksin, et teos on andnud nime tervele žanrile. „”Nazi Gold” leiutas ja kinnistas termini,” lausub kaasautor Ian Sayer oma aias verandal varju all istudes.
Tegelikult tuleb meil raamatu saamisloo eest tänada Guinnessi rekordite raamatut. Selle rubriigis „Maailma suurimad lahendamata röövid” puutusid kaks autorit esmakordselt mõistatusega kokku.
Ehkki jälg oli võrreldes 1950-ndatega oluliselt jahtunud, oli Ian Sayeril ja Douglas Bottingil varasemate autoritega võrreldes vähemalt kaks eelist: varem salajaseks tembeldatud materjal oli nüüd kättesaadav ja inimesed, kes seni olid vaikinud, julgesid intervjuusid anda.
Sayeri ja Bottingi võib-olla kõige olulisem panus oli see, et neil õnnestus lahendada rida natside kullaga seotud arusaamatusi. Kuid ka nemad ei leidnud kindlaid tõendeid selle kohta, kes vargad olid, ehkki järeldused viitasid üsna tugevalt teatud suunas.
Mõned olulised pusletükid olid ikka veel puudu.
Ent mõlemad raamatud, „Gold is Where You Hide it” ja „Nazi Gold”, on hindamatuks lugemismaterjaliks sellele, kes tahab põhjalikumalt riigipanga kulla saladusse süveneda ja sellest arvamust kujundada.
Aga see on üks väga segane lugu.
Mina sattusin selle loo peale Poola kullafiasko järellainetuses.
Lugesin läbi kõik, mis vähegi kätte sain. Raamatutest „Nazi Gold” ja „Gold is Where You Hide it” leidsin selle, mida otsisin.
Fantastiline lugu Rootsis sündinud noorest mehest – noorukist, kes pealegi oli kirjaniku ja maadeavastaja Sven Hedini ristipoeg –, kes osales Saksa riigipanga aarde peitmises äärmiselt ootamatusse kohta.
Ian Sayer võimaldas mulle juurdepääsu tohutule arhiivimaterjalile. Ta jagas minuga
