kortsus dollareid, mis asjassepühendatud pidid talle trellide taha sattumise vältimiseks üle andma.
Raha oli osa Saksa riigipanga varast, valuuta, mis oli sõja lõpus viidud Saksa Alpidesse peitu koos kulla ja võib-olla ka juveelidega, mille langemist liitlaste kätte natsid tahtsid vältida.
Raha oli aardest veel ainsana alles. Aga kuidas sattus see Haus Hohe Haldesse, linna ühte kõige peenemasse majja? Miks oli see usaldatud asjassepühendatutele, väikesele kirevale seltskonnale, riigipanga aarde viimastele valvuritele?
Ja mis oli Sven Hedini ristipojal sellega tegemist?
See on pikk lugu, mis algab 1924. aasta detsembris, talvise aja kohta ebatavaliselt soojas Stockholmis.
Ees on kohtumised varaste, mõrvarite, korrumpeerunud ohvitseride, Ärtuemandaks kutsutud ööklubikuninganna ja inimestega, kes püüdsid hiljem õiglust taas jalule seada.
See on jutustus natside kullast.
Kulda on kasutatud maksevahendina ammustest aegadest saadik. See metall on täiuslik vahetuskaup, mis käibib terves maailmas. Kuld on valuutasüsteemi alus, rahatähed ja mündid on sageli olnud seotud kulla või mõne muu metalli väärtusega.
Seda nimetatakse rahastandardiks, praegusel ajal, mil kasutatakse krediitkaarte või saadetakse „nähtamatult” raha mobiiltelefonide kaudu üksteise pangaarvetele, on seda võib-olla keeruline mõista. Mis on õigupoolest see, mis ütleb, et me oleme rikkad, kui me raha ei näe, ehkki pangaväljavõte ütleb, et meil on seal kuue-, seitsme- ja kaheksakohalised summad?
Varem oli asi loogilisem.
Ehkki kullastandardi ajad on möödas, võisid varasemad põlvkonnad oma raha vastu teoreetiliselt riigi käest kulda saada. See ajalooline seos rahapaberite ja müntidega on üks põhjustest, miks riigid hoiavad kullavarusid.
Ent tänapäeval kasutatakse kulda hoopis muuks.
Kullareserv on endiselt oluline, kuid enam ei ole see seotud valuutaga. Selle asemel moodustab reserv koos välisvaluutas väärtpaberitega puhvri, mida nimetatakse valuutareserviks ja mida kasutatakse finantsstabiilsuse tagamiseks.
Kullaga saavad riigid tegutseda rahvusvahelisel turul ja kaitsta oma valuuta väärtust. Valuutareserve saab kasutada ka likviidsusega hätta sattunud pankadele laenu andmiseks. Nii toimiti näiteks viimase finantskriisi ajal, kui kuld vahetati ajutiselt dollariteks, mis Rootsi pankadele laenati.
Maailma suurim kullareserv on tänapäeval USA-s Fort Knoxi sõjaväebaasis. Peaaegu kolmandikku Ühendriikide omanduses olevast kullast hoitakse sõjaväebaasi pommikindlate võlvide all.
Suurt hulka kulda säilitatakse ka Threadneedle Streeti all Londonis. Bank of Englandi maa-alune hoidla ehitati kolmekümnendatel aastatel, ka tänapäeval kaitsevad seda massiivsed uksed, mille avamiseks tuleb kasutada ühekorraga mitut hiigelsuurt võtit kombinatsioonis tänapäevase uuenduse, elektroonilise lukuga, mis reageerib salasõnadele ja hääletuvastusele.
Rootsi Riigipangal on 125,7 tonni kulda. See vastab umbkaudu 10 000 kullakangile. Kui kõik need kullakangid ritta panna, oleks rivi pikkus 2500 meetrit. Kui kangid aga üksteise peale laduda, ulatuks säärane torn 400 meetrini, olles Kaknästorneti teletornist umbes 2,5 korda kõrgem.
Enamikku Rootsi kullast hoitakse välismaistes keskpankades.
Need 15,2 tonni, mis asuvad kodumaal, on peidetud salajasse kohta, mille asukoht on teada vaid vähestele isikutele.
Peaaegu poolt Rootsi kullareservist hoitakse Londonis, kus asub füüsiliselt kullaga kauplemiseks maailma suurim kommertsturg. Tänu asukohale Bank of Englandis saab suure osa Rootsi riigipanga kullast väga lühikese etteteatamisajaga käibele lasta.
Kulla tootmine pole lihtne protsess. Sama kaua, kui kuld on olnud kauplemisvahend, on inimene püüdnud leiutada protsessi selle metalli tootmiseks. Keskaegsed alkeemikud ei olnud esimesed, juba vanad egiptlased ja hiinlased püüdsid saladusele jälile saada.
Südametunnistuseta tegelased on kulla hankimiseks alati kasutanud lihtsamat viisi: röövimist.
Sõjas on vaenlase keskpank sageli ahvatluseks olnud.
Kolmekümnendate aastate lõpus ja neljakümnendate alguses röövisid Euroopat ühed läbi aegade kõige hoolimatumad ja saagihimulisemad vargad.
Tohutu saak rahastas osaliselt Kolmanda Reich’i sõjamasinat. Ent natsid ei kulutanud kõike ära. Enne sõja lõppu peideti suur hulk varandusest ära.
Juba 1945. aastal leidsid võidukad liitlased suure osa sellest üles.
Kuid nad ei leidnud päris kõike.
Vahemere rannik, 27. september 2017.
„Ah et jutt natsikullast on müüt? Millega sa sel juhul seletad minu leitud kullakange?”
Ian Sayer naeratab ja vehib kätega. Ta tõstab kahte nähtamatut kullakangi hoides käed üles, otsekui taaselustades silmapilku, mil tema peos oli tõepoolest kunagi Saksa riigipangale kuulunud kuld.
Briti miljonär teab, millest räägib. Tema oli ka esimene, kes võttis kasutusele väljendi „natsikuld” (Nazi gold).
Kohtume tema koduaias Vahemere ääres mägedes. Briti ettevõtja ja kirjanik Ian Sayer elab nüüd siin. Kunagi oli tal Suurbritannias suur ja uuenduslik kullerifirma. Nüüdseks on ta maha müünud niihästi oma vara Inglismaal kui ka villa Nizza lähedal.
Ehkki õige pea on oktoober, on päikese käes endiselt soe. Mägedest puhuv briis jahutab, me istume ringikujulise puust baarileti ääres rookatuse all, mis tuletab kangesti meelde Kariibi mere saari.
72-aastane Ian Sayer kõneleb kiiresti ja elavalt.
Peahoone, mis võtab enda alla märkimisväärse osa müüriga piiratud krundist, sarnaneb paleega. Fassaad viib mõtted Teisele maailmasõjale. Maja ongi nagu ajamasin. Piisab vaid sammaste vahelt välisuksest sisse astumisest, kui satud ajas 75 aastat tagasi.
Tuhande ruutmeetri suurusest villast ligikaudu poole hõlmab Ian Sayeri arhiiv, see on võib-olla kõige täiuslikum Teise maailmasõja aegsete dokumentide ja autogrammide erakogu terves maailmas. Seintel raamitud klaaside taga ripuvad hinnaliste dokumentide koopiad.
Ian Sayerile kuulub Neville Chamberlaini saatuslik kiri Beaverbrookile, dateeritud maiga 1940, mil peaminister ametist lahkus. Siin on viimane teade, mille Adolf Hitler oma punkrist saatis: „Otsustasin Berliini jääda …”
Ian Sayeri seinalt võib vaataja lugeda ka Karl Dönitzi viimast ametlikku kirja 6. maist 1945, kus suuradmiral annab Alfred Jodlile loa sõlmida relvarahu Ameerika vägede ülemjuhataja Eisenhoweri peakorteriga.
„Riigipanga afäär pakub mulle väga suurt huvi,” selgitasin ühes oma e-kirjas, mis me enne mu reisi vahetasime.
Ian Sayer taipas otsekohe. Ta teab nii mõndagi sellest, mis Saksa riigipanga varadest – kullast, valuutast ja juveelidest – Teise maailmasõja lõppjärgus ja pärast lõppu edasi sai. Olen siin tema külalisena, et tema tohutu arhiivi üks osa põhjalikult läbi uurida.
2015.
