ection>
Originaali tiitel:
Laura Martin
A Ring for the Pregnant Debutante
2017
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Viivi Variksaar
Korrektor Inna Viires
© 2017 by Laura Martin
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11463
ISBN (PDF) 978-9949-84-632-0
ISBN (ePub) 978-9916-11-198-7
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Luke’ile ja Jackile – teie panete mu jätkuvalt naeratama.
Esimene peatükk
Kui uks avanes, tõstis Rosa pea padjalt ja silmitses jälki hautist kausis, enne kui pööras pilgu oma talumatule nõole. Too jälgis teda, külm põlgus silmis, kui ta esmalt õhtusöögi tagasi lükkas ja seejärel mehe enda minema saatis.
„Sa peaksid olema tänulik raasukeste eest, mis ma sulle toon,“ märkis Antonio Di Mercurio mõnitava irvega, kui heitis kausi pruuni lobiga logisevale puust lauale. „Hoorad ei vääri einestamist koos teiste pereliikmetega.“
„Kas see võtaks sul tüki küljest, kui oleksid viisakas?“ vastas Rosa vigases itaalia keeles. Ta püüdis jääda ükskõikseks, ent tundis juba, kuidas viha ähvardab võimust võtta. Nõbu oli teda viimase nelja nädala jooksul pidevalt torkinud, püüdes mingit reageeringut esile kutsuda, ja Rosa teadis, et peagi see õnnestub. Ainult et ta suutis teise põse ette keerata väga paljudele solvangutele, enne kui vastas samaga.
„Viisakas? Võib-olla peaksid sina püüdma vähem viisakas olla. See võiks säästa perekonda edaspidisest veel suuremast häbist.“ Antonio naeris rõkkavalt oma nalja üle, tegi käega ristimärgi kurja silma vastu ja pöördus minekule.
Rosa võttis laualt kausi, mille Antonio oli just käest pannud, ja viskas selle oma õela nõo pihta, kuid too oli juba uksest väljas ja õhtusöök plartsatas vastu suletud ust. Pahameelest uratades potsatas Rosa tagasi voodile ja püüdis lõdvestuda. Ta teadis, et ei peaks laskma Antoniol end nii väga rööpast välja viia, kuid see oli võõral maal olles ja inimestega, keda ta ei tundnud, raske. Di Mercuriod võisid küll olla tema emapoolsed sugulased, ent nad ei käitunud lahkelt ega armastavalt. Nende nelja nädala jooksul, mil Rosa oli peatunud nende villas Itaalias, polnud ükski neist talle ainsatki lahket sõna lausunud.
Äkitselt ajas Rosa end istudes sirgu ja silmitses ust. Antoniol võis kiiruga lendava õhtusöögi eest kõrvale põigates ununeda selle lukustamine. Rosa ei mäletanud, et oleks kuulnud iidses lukus metallvõtme kõlksatust või kriginat. Vaevu julgedes loota, tõusis Rosa püsti ja sammus üle toa. Ta haaras ukselingist, mõeldes, kas see oli nõo plaanitud trikk või pahatahtlik riugas, andmaks talle lootust vabadusele.
Teades, et ta ei saa loobuda isegi pisimast vangistusest põgenemise võimalusest, surus Rosa lingi alla ja peaaegu hüüatas õnnest, kui uks avanes. Ta vaatas kärmesti koridori ja nägi, et see on tühi; Di Mercuriote perel polnud vaja panna tema ukse taha valvurit, kui nad hoidsid seda päevad ja ööd läbi lukus.
Rosa sulges hoolikalt ukse ja toetas pea lihvimata puidu vastu. See on tema üks ja ainus võimalus põgeneda. Kakskümmend kolm tundi ööpäevas oli ta lukustatud sellesse väiksesse kambrisse, pääsedes iga päev vaid tunnikeseks villa territooriumile jalutama. Kui ta oli oma toast väljas, jälgis üks tema arvukaist onudest või nõbudest teda kogu aeg tähelepanelikult, kõik nad pingutasid, et hoida teda maailma eest varjul, et ta ei häbistaks nende perekonda. Nii et hetkel oli tõepoolest Rosa ainus võimalus ja ta ei kavatsenud krussis närvidel seda rikkuda lasta.
Reisimantlit haarates korjas Rosa kokku need vähesed esemed, mille kohta tundis, et ei saa neid maha jätta, ja tegi neist kena pambu. Just enne toast lahkumist pistis ta käe madratsi alla ja võttis sealt väikese rahakukru, mida tal oli õnnestunud hoida peidus kogu reisi vältel Itaaliasse ja sellele järgneva vangistuse ajal villas. Heitmata ühtegi pilku tagasi ruumile, mis oli viimasel kuul olnud tema vangikong, tormas Rosa siseõue.
Aed oli mähkunud tintmusta pimedusse ja Rosa silmadel läks kohanemiseks mõni minut aega. Õnneks tundis ta seda territooriumi osa oma igapäevastest jalutuskäikudest toast väljas ja kui ta otsis villa seina kombates teed, hakkas tema peas vormuma põgenemisteekond.
„Maria, ära ole selline.“ Antonio hääl kandus läbi öö.
Rosa kangestus, ta süda peksis rinnus nii valjusti, et ta arvas, nagu kuuleks kindlasti seda kogu maailm.
„Ma pole kunagi lubanud, et see on midagi enamat mõnest nauditavast ööst. Lõppude lõpuks oled sa vaid toatüdruk.“
Rosa ei kuulnud, mida Maria vastas, kuid ta mõistis tüdruku hääletooni järgi tema tunnete olemust. Antonio oli kahtlemata vihjanud, et pakub teenijale palju rohkem kui vaid kiiret käperdamist. Tavaolukorras oleks Rosa kohale sööstnud ja nõole vastu astunud, kuid täna õhtul peab ta olema isekas. Ta ei suuda taluda veel viieks kuuks luku taha jäämist, ent veel tähtsam on see, et ta ei laseks Di Mercuriotel oma last ära varastada ja teda mõnda teise perre saata. Tulevikku vaadates tuleb Rosal olla isekas – see ei olnud üksnes tema tulevik, mille eest ta hetkel võitles.
Vaikselt läbi öö hiilides liikus Rosa villast kaugemale, vaadates, et villa välissein jääks temast paremale. Ta suundus hiigelsuure sidrunipuu poole krundi lõunapoolseimas nurgas. Seal oli ta kindel, et suudab pääseda üle müüri vabadusse ja isegi kõige valvsamad pereliikmed ei näeks teda selle puu otsa ronimas nii kaugel majast.
Sidrunipuu pea kohal kõrgumas, kontrollis Rosa enne okste proovimist, ega keegi teda jälitanud. Villa pool liikumist ei olnud, isegi Antonio ja tema pettunud toatüdruk olid vait jäänud ning Rosa järeldas, et nad olid kindlasti majja tagasi läinud.
Rosa oli puude otsa roninud sellest saadik, kui oli väike tüdruk, kuid mure lapse pärast kõhus sundis ta seisatama ja veidi kauem olukorda hindama. Teades, et tal pole valikut, nihutas ta seeliku ülespoole ja hakkas ronima. Kahe minuti pärast istus ta kivimüüril ja kaalus enese kukutamist teisele poole. Tänu kallakule oli maapind seal kaugemal kui müüri villapoolsel küljel, ehk meeter kaheksakümne kuni kahe meetri
