oli päevitunud, seda nii imeliselt, et tema nahk oli sügavalt pronksjas, mis viitas pikaajalisele viibimisele sooja kliimaga piirkonnas.
„Kas magasite hästi?“
Kuidas sai ta esitada nii argise ja tavalise küsimuse, kui seisis Rosa ees poolalasti?
Rosa sundis end pilku tõstma ja mehele otsa vaatama ning naeratas.
„Tänan teid, väga hästi.“
Rosa põsed kuumasid nii tugevasti, et tundus, nagu astunuks ta just sepapajast välja, ja tema süda lõi nii valjusti, et ta oli kindel, et seda on miilide taha kuulda, ent kui Hunter ei lasknud end häirida riiete puudumisest, siis ei lase Rosa oma ebamugavustundel välja paista.
„Kas pole see vaade esimese asjana hommikul imekaunis?“
Rosa pilk lipsas palumata alla, paika, kus käterätik oli ümber mehe vöökoha keeratud, ja ta kuulis Hunteri tasast itsitust.
„Ma pean varahommikust valgust ülimalt meeldivaks,“ sõnas Rosa, jälgides Hunteri avalamaks muutuvat muiet.
„Järve keskelt paistab kõik isegi paremini,“ märkis Hunter ja astus sammukese lähemale. „Järgmisel korral peaksite minuga liituma. Sel kellaajal võib ujumine tõesti vere käima panna.“
Rosa oli kindel, et Hunter teab täpselt, mida ta teeb; ükski heast perekonnast noor naine ei tunneks end mugavalt seal seistes ja ilmast rääkides ning silme all mees, keda ta oli äsja näinud alasti järvest välja tulemas, kuid Hunter avaldas Rosale survet, et näha, kui palju on vaja, et panna ta piinlikkustundest põgenema või minestama. Hüva, Rosa polnud elus kordagi minestanud ja veidi paljast ihu ei pannud teda jalga laskma. Isegi kui see oli eriliselt sile ja kaunilt voolitud ihu.
„Ma tean paremaid viise virgutuseks nii vara hommikul,“ lausus Rosa sulni naeratusega. Hunterile otsa vaatamata lonkas ta tagasi apelsinipuu juurde ja noppis okstelt veel ühe ümmarguse vilja. Ta hakkas seda hoolikalt koorima, eraldas ühe lõigu ja alles siis, kui oli seda huulte vahele pistmas, tõstis pilgu ja vaatas Hunterile silma. „Kas teie ei tea?“
Oh, nii rahuldust pakkuv oli näha, et Hunter oli justkui keele alla neelanud, tema pilk oli kinni apelsinilõigus, kui see Rosa huulte vahele kadus. Rosa lubas endale väikese võiduka muige, keeras ringi ja suundus tagasi villasse, tema kõnnak oli võidurõõmus, kepi kõlksumine kahhelplaatidel rikkus seda ainult veidi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
