jälgi ega maitsetuna ja ta ei suutnud tunda oma sisemuses sirguva väikese elu vastu muud kui soojust.
Rosa silmadesse kerkisid tahtmatult pisarad, kui ta mõtles mürgile ema hääles, kui too oli öelnud, et ei taha enam kunagi näha ei Rosat ega tema last. Nende suhted olid alati olnud keerulised, kuid emaga hüvastijätu lõplikkus oli teinud Rosale haiget rohkem, kui ta oleks kujutleda osanud.
Veelgi enam haiget oli teinud jahmunud ilme isa näol, kui Rosa oli teatanud oma rasedusest. Temal ja isal olid alati olnud lähedased ja armastavad suhted. See oli isa, mitte ema, kes oli Rosaga lapsena mänginud, kes kutsus ta tihti oma kabinetti, et nad saaksid tundide kaupa arutleda raamatute üle. Niisiis, kui isa polnud võimeline toibuma, kui kuulis uudist, et tema ainus tütar ootab abieluväliselt last, oli Rosa tundnud, et ta süda lõhkeb.
Rosa tõrjus pead langetades ja silmi pilgutades pisarad kiiresti minema. Ta ei kavatse võõra ees nutta, mitte niisuguse asja pärast, mida ei saa muuta.
„Ma oletan, et see oli maitsetu tegu,“ lausus ta kurvalt naeratades.
„Kas Di Mercuriod pidid teie eest hoolitsema?“ küsis Hunter ja Rosa rõõmustas, et mehe jutt võttis teise suuna.
Rosa kehitas õlgu. Ta ei teadnud, mis neile antud juhised olid olnud, ent niipea kui ta saabus, tehti talle selgeks, et ta pole teretulnud külaline.
„Nad lukustasid mind kuuks ajaks mu tuppa.“
„Ja kahtlemata toitsid teid kördiga.“
Rosa vaatas mehele teraselt otsa, mõeldes, kas too pilkab teda, kuid märkas, et mehe silmis olnud ennistine heatujulisus oli kadunud.
„Noh, mõnikord kostitasid nad mind hautise ja kopitanud leivatükiga.“
„Kui suuremeelne. Pole ime, et tahtsite põgeneda.“
Rosa pilk liikus võõrustajast mööda kaugusse, üle tumeda vee öhe ning ta teadis, et oleks julmust talunud, kui poleks ähvardanud oht, et ta jääb lapsest ilma. Ühel igapäevasel jalutuskäigul villa krundil oli toatüdruk Rosale ligi hiilinud ja sosistanud: „Ärge muretsege, signorina, perekond, kelle nad välja on valinud, on lahke ja armastav. Teie pisikese eest hoolitsetakse hästi.“
Tüdruk oli riskinud peksa saada pelgalt Rosaga rääkimise pärast ja tema sõnad olid mõeldud rahustuseks, kuid Rosa oli tundnud, kuidas ta südant haarab hirm ning ta teadis otsemaid, et on vaja põgeneda. Keegi ei võta temalt ta last. Ta võitleb kogu endas peituva jõu ja meelekindlusega ning mitte miski ei lahuta teda oma lapsest.
„Mis siis teie plaan on, Rosa Rothwell?“ küsis Hunter.
„Ma otsin Inglismaale pääsemise võimalust.“
„Tagasi perekonna juurde, kes teid siia saatis?“
Rosa krimpsutas nägu. Tal polnud kahtlustki, et ema saadaks ta tagasi Itaaliasse kohe sel hetkel, kui Rosa tema ukselävele ilmub.
„Mul on üks hea sõber, kes võtab mu ulualla, mul on lihtsalt vaja tema juurde jõuda.“
Rosa teadis, et Hunter jälgib teda tähelepanelikult. Mees tegi seda jultunult, justkui isegi ei mõtleks, et see tekitab Rosas ebamugavust või ta ei hoolinud sellest. Teda uurivad silmad panid tähele iga ta liigutust, näoilmet, nii et Rosa tundis end paljastatuna, nagu teaks mees kõiki ta saladusi.
„Aeg voodisse minna,“ sõnas Hunter järsult, tõusis püsti ja kummutas klaasist viimase veinipära.
Rosa oli just ütlemas, et jääb terrassile pisut kauemaks, kui Hunteri tugevad käsivarred haarasid ta istmelt õhku ja kandsid üle läve villasse.
„Mida te teete?“ küsis Rosa nördinult.
„Viin teid voodisse.“
„Pange mind maha.“
Hunter eiras teda, liikus luksuslikult kujundatud elutoas osavalt ümber mööbli, enne kui lõi jalaga lahti ühte magamistuppa viiva ukse. Ta sammus kiiresti tuppa ja pani Rosa üsnagi kutsuvale baldahhiinvoodile.
„Võib-olla ei taha ma magama minna,“ sõnas Rosa.
Hunter kehitas õlgu. „Nüüd olete siin.“
Rosa surus lõuapärad kokku, et mitte tuua kuuldavale ebaviisakaid väljendeid, mis püüdsid huulilt lipsata.
„Ainult seepärast...“ alustas Rosa, seejärel jäi üllatunult ainiti vaatama, kui Hunter toast lahkus ja enda järel ukse sulges. Raske oli vaielda mehega, kes pool aega keeldus kuulmast.
Rosa ajas end raskustega peaaegu jalgele, mõeldes, et hüppab ühel jalal tagasi välja terrassile lihtsalt näitamaks, et teda ei saa käsutada ja saata voodisse nagu last, kuid tema keha vajus juba pehmesse madratsisse ja värskelt pestud linadele. Homme astub ta vastu lord Hunterile, homme tänab ta meest abi eest, kuid nõuab kindlalt, et saaks nüüdsest alates oma teed minna. Täna õhtul kavatseb ta nautida lord Hunteri külalistoa mugavusi ja üsna meelitavat voodit.
Kolmas peatükk
Thomas viskles ja keerles, heitis kerge lina voodist nördimusmõminaga maha. Koidik oli peaaegu käes, ometi polnud ta maganud rohkem kui paar tundi ja nüüd tundis ta end uimase ja ebakindlana.
Sirutanud käe väikese lauani voodi kõrval, võttis ta sealt mitmeid kordi läbi loetud kirja, mis oli tema häiritud unega öö tõeline põhjus. Iga kord, kui ta nüüdseks tuttavaid sõnu luges, põrkas tema südametunnistus vastamisi tema isekamate vajadustega ja tulemuseks oli see, et ta polnud kindel, missugust tegutsemissuunda valida. Ja kui oli midagi, mis Thomasele ei meeldinud, siis oli see ebakindlus. Ohates ajas ta end voodis istukile ja hakkas uuesti kirja lugema, mõeldes, kas ta lihtsalt karistab ennast või loodab jumalikule mõttevälgatusele, uuele vaatenurgale, teades, et sõnad ja palved jäävad ikka samaks, mis kõigil teistel kordadel, kui ta kirja lugenud oli.
Armas poeg!
Ma loodan, et Sa oled terve ja leiad oma reisidel kõike, mida Sa hingerahuks vajad. Sellest on kolm aastat ja kaheksa kuud, kui mu silmad Sind viimati nägid; see on tuhat kolmsada nelikümmend viis päeva Sinu lahkumisest. Sa pead teadma, et ma ei süüdista Sind, et lahkusid – ma ise ärgitasin Sind seda tegema –, kuid ma igatsen Su järele iga päev ja iga minut, mil Sa oled eemal.
Ma pean vastu nii hästi, kui võibki oodata. Mu sõbrad küsivad, millal ma leinamise lõpetan... millal hakkan eluga edasi minema. Nad ei mõista, mida tähendab kaotada abikaasa ja poeg. Ma ei usu, et üldse keegi mõistab, välja arvatud Sina.
Sinu lahkumisest saadik olen püüdnud olla kannatlik, lubada Sul leinata ja leppida ebakindla tulevikuga Sinu omal viisil. Sa tead, et ma pole kunagi avaldanud Sulle survet tagasi tulla, pole kunagi Sulle vastutust ega mõisa vajadust peremehe järele peale sundinud. Ma lootsin tõsimeeli, et Sa leiad reisidel rahu, naudid uusi kogemusi ja naased mu juurde uuesti tärganud kirega elu vastu, kuid kolm aastat ja kaheksa kuud on ootamiseks pikk aeg ja nüüd tahan ma, et mu poeg koju tuleks.
Thomas, ma oled üksildane. Mind ümbritsevad sõbrad, kaugemad sugulased, teenijad, keda olen tundnud pool oma elu, kuid Sinuta tundub kõik tühi. Seega olen otsustanud olla isekas. Ma tean, et Sa kaotasid isa ja venna, ning tean, et Sul on vaja leppida võimaliku julma ja karmi tulevikuga, kuid ma
