ta lihtsalt üle vaatama. Teen kindlaks, kas tal on seal hea olla, nagu isa palus.“
Mehe käsi langes ta õlgadelt. „Palun ära tee seda.“ Tema tumedais silmades oli anuv pilk.
„Ray, ma ei lase sellel meie elu häirida,“ sõnas Laura. Mehe ahastus tundus Laura kavatsusega võrreldes üle paisutatud. „Ma tean, et isa oli minuga nõudlik, aga ta oli ka mu inspiratsioon ja suurim poolehoidja ja nüüd ei ole teda enam.“ Ta hääl murdus. „Ma ei saa teda alt vedada. Ma ei saa talle lubada midagi nii lihtsat ja siis seda mitte täita. Sa ju saad sellest aru?“
Mees ohkas ja tõusis. „Ma lähen alla oma kabinetti,“ sõnas ta ja Laura mõistis, et jutuajamine on lõppenud.
Ta vaatas, kuidas mees kõmpis vaikselt oma froteetuhvlites toast välja, ja mõtles, kas talle mitte järgneda, kuid väsimus võttis võimust. Parem on natuke oodata. Võib-olla hiljem on nad mõlemad mõistlikumad.
Ta riietus vaikselt lahti ja läks voodisse. Linad olid külmad, see oli seda sorti jahedus, millest ei saa jagu isegi suured tekikuhilad, ja ta tundis end üksildasena. Tema isa on läinud. Tal pole muud perekonda peale Emma ja Ray. Ja hetkel tundus, et see Ray, keda ta tundis ja armastas, on samuti tema jaoks kadunud.
3
Emma istus oma toas põrandal, süvenenud uude troopiliste kalade puslesse, mis oli kingitus tema teismeliselt lapsehoidjalt Shelleylt. Laura kükitas ta kõrvale. Jõuludest oli möödas kaks nädalat, ent Laura nägi praegu esimest korda, et Emma paneb seda puslet kokku. Tal läheb veel aega, et vanaisa surmast üle saada.
„Ma lähen veidikeseks välja,“ ütles Laura, torgates juuksesalgu Emma kõrva taha. „Issi on all oma kabinetis.“ Oli hea, et Emmal on puslega tegemist. Ta ei tülita Rayd.
Emma tõstis pusletüki üles. „Ma tean, mis see on,“ kiitles ta. „Kas sina tead, emme?“
„Kalasoomused?“ küsis Laura, justkui ta poleks päris kindel.
„Õige! Ja see läheb siia!“ Emma pani soomuse pildil oma kohale. „Kas sa lähed tööle?“ küsis ta, võttes kätte järgmise pusletüki.
„Ei. Kõigepealt viin oma katkise kaelaketi parandusse. Siis külastan kedagi.“ Ta tõusis püsti. „Ma ei jää kauaks.“
„See on silm,“ teatas Emma. „Ma ei jõua ära oodata, kui kõik on valmis. Kas me võime selle kinni kleepida ja seinale riputada, nagu me selle teisega tegime?“
„Muidugi, kui sa tahad. Aga siis sa ei saa sellega enam mängida.“
„Sellest pole midagi.“ Ta tõstis pea ja vaatas Laurale otsa. Tema silmad olid sama värvi nagu ta kahvatusinine sviiter. „Emme?“ küsis ta.
„Kullake, ma pean tõesti minema.“
„Ma tean, aga kas sa tahad vaadata koos minuga ühte raamatut?“
„Täna õhtul. Enne magamaminekut.“ Ta kummardus ja suudles Emmat pealaele. „Varsti näeme.“
„Hüva,“ lausus Emma ja pööras taas tähelepanu puslele.
Ta oli iseseisev laps, palju iseseisvam kui teised viieaastased, keda Laura oli kohanud. Inimesed olid üllatunud, nähes teda vanaisa matusel, kuid Laura oli Emmat hästi ette valmistanud selleks, mida ta näeb ja kuuleb, ja ta oli kindel, et oli teinud Emmat kaasa võttes õige otsuse. Paistis, et Emma oli pärast matusetalitust lõpuks aru saanud, et vanaisa on jäädavalt surnud. Tütar ei nutnud matusetalituse ajal, kuid pani oma väikese käsivarre emale ümber, lohutades Laurat iga kord, kui ema pisaraisse puhkes.
Allkorrusele minnes leidis Laura Ray tema kabinetist, käsikiri laual ees, kuid mehe pilk oli pööratud aknasse. Laura pani käed mehe õlgadele, halliruuduline flanellsärk oli ta pihkude all soe.
„Ma ei jää kauaks,“ sõnas ta. Ta vaatas ka ise aknast välja, püüdes aru saada, mis köitis mehe pilku, kuid nägi ainult üle tänava asuvat majarida. Kõik olid täpselt samasugused nagu maja, kus nemad elasid, kõigi viilkatused olid kaetud õhukese lumekihiga.
„Palun ära mine,“ ütles Ray endiselt aknast välja vaadates ja Laura sai aru, et mees on süngete mõtete küüsi langemas. Ta oli tundnud Rayd kümme aastat ja peaaegu kuus neist temaga abielus olnud. Selle aja jooksul oli mees käinud seitsme psühhiaatri juures ja võtnud lugematul arvul antidepressante, aga mitte miski ei suutnud raskemeelsust kauaks eemal hoida.
Selle kahe nädala jooksul, mis oli möödas Laura isa surmast, oli Ray korduvalt oma vihapurske pärast vabandust palunud, kinnitades Laurale, et ta ei ole naise karjääri tõttu endast väljas. Sellegipoolest kajasid tollel hommikul öeldud sõnad Laura kõrvus ja ta ei uskunud Ray vabanduse siirust. Vihahoos oli too rääkinud tõtt. Soovides austada mehe tundeid, oli Laura püüdnud isa palvet kõrvale heita ja oli sellega ka üsna edukalt hakkama saanud, kuni ta sai kõne isa advokaadilt.
„Kes see Tolley-nimeline naine on?“ oli advokaat Lauralt küsinud. Ta ütles Laurale, et isa oli viis aastat tagasi tasunud sissemakse Sarah Tolley eest, et too saaks Meadow Wood Village’isse kolida. Vähe sellest, et ta jätkas igakuise üüri tasumist, ta oli jätnud suure summa raha Sarah Tolley jaoks usaldusfondi, et pärast tema surma naise eest hoolitsetaks.
„Mul pole õrna aimugi,“ oli Laura talle öelnud. Kuid isa korraldused ei jätnud talle kahtlustki, et Sarah Tolley oli mingil moel isa elus tähtsat rolli mänginud. Ta pidi temaga kohtuma. Kui ta rääkis Rayle oma plaanist, muutus mees tusaseks.
„Ma lähen,“ teatas Laura nüüd, kummardus ja surus põse Ray oimule. „Olen tunni aja pärast tagasi. Ma luban sulle, et ei jää kauemaks. Emma on üdini süvenenud oma kalapuslesse, nii et sa peaksid saama segamatult tööd teha.“
Mees ei lausunud sõnagi ja Laura langetas käed ta õlgadelt. Ray ei toeta teda selles loos. Isegi kõige süngemas meeleolus olles ei kohelnud ta Laurat nii külmalt. Justnagu sümboliseeriks Laura tahtmine täita isa viimane soov Ray silmis naise tähelepanematust mehe suhtes. Laura mõtles, kas on ikka hea Emmat täna mehega jätta.
„Ma olen tagasi enne, kui sa arugi saad, et ma olen ära käinud,“ ütles ta ja pöördus minekule, enne kui Rayl tekib uus võimalus teda ümber veenda.
Ta jättis katkise keti parandusse ja sõitis hooldekodusse linna teises otsas.
Meadow Wood Village oli armas koht, suur kolmekorruseline hoone, mis nägi välja vanaaegne ja kodune, vaatamata sellele, et oli suhteliselt hiljuti ehitatud ja päris avar. Maja välisviimistlus oli kahvatusinine, aknaluugid valged. Terve esikülg oli üksainus suur veranda. Selline koht võtab hirmu vananemise ees, mõtles Laura eesukse juurde kõndides.
Hoone oli soe ja kutsuv nii seest kui väljast ja lõhnas kaneeli ning vanilli järele. Vaipkatted ja pehme mööbel olid mahedates kahvatulillades ja meresinistes värvides. Laura peatus vastuvõtulaua ees, kus administraator tõstis pilgu dokumendikuhjalt.
„Ma otsin üht teie elanikku,“ sõnas Laura. „Sarah Tolleyt.“
„Ma kutsun tema hooldaja.“ Naine viipas fuajee poole. „Võtke istet.“
Laura istus tugitooli servale ja paari minuti pärast tuli fuajeesse noor tüse naine pikas lillelises jakis.
„Te
