võttis Laura lähedal istet. Temas oli kõik ümmargune: ta keha, ta nägu, ta traatraamidega prillid, ta nöbinina.
„Mina olen Carolyn, olen Sarah’ hooldaja,“ sõnas naine, „ja ma pean ütlema, et olen pisut üllatunud. Sarah’l ei käi mitte kunagi mitte keegi külas.“
„Mu isa kindlasti käis,“ sõnas Laura. „Carl Brandon. Ta oli meeter kaheksakümmend pikk, väga sale, üle kaheksakümne ja ...“
Carolyn katkestas ta jutu pearaputusega. „Mitte keegi ei ole tal kunagi külas käinud. Mina ju tean.“
„See ei ole lihtsalt loogiline.“ Laura nägi hooldaja prilliklaasidelt omaenda hämmeldunud nägu. „Rääkige mulle temast,“ palus ta. „Kui vana ta on?“
„Seitsmekümne viie aastane. Ja tal on algstaadiumis Alzheimer. Kas te teadsite seda?“
Laura vajus tugitoolis sügavamale. „Ei. Ma ei tea temast mitte midagi.“
„Ta on füüsiliselt suurepärases vormis,“ alustas Carolyn. „Ta käib meie basseinis kerget trenni tegemas. Ja Alzheimer on siiani vaevu märgatav.“ Ta kummardus toolil ettepoole. „Meil on siin Meadow Woodis kolm elamisala,“ selgitas ta. „Korterid neile, kes saavad iseseisvalt hakkama, korterid abistajat vajavatele ja siis on eraldi tiib nendele patsientidele, kes vajavad hooldust ööpäev läbi. Veel möödunud nädalal elas Sarah iseseisvalt, kuid me pidime ta üle viima abistajaga korterisse, et tal oleks rohkem järelevalvet. Teate küll, ilma pliidita, ilma lukuta uks. Paar korda eksis ta jalutama minnes ära, seetõttu leidsime, et on aeg ta ümber kolida. Me ei saa teda enam üksi välja lasta.“
Laura noogutas. Millesse ta ennast küll on mässinud?
Carolyn kummardus veelgi kaugemale ettepoole. „Kas teate, mis oleks suurepärane?“ küsis ta. „Kui te saaksite teda mõnikord välja jalutama viia. Kui ilm on soe, muidugi. Sarah’le meeldiks see väga.“
Laura kujutles Rayd kabinetis vahutamas pettumusest, et Laura on Meadow Woodi läinud. „Ma ei tea,“ sõnas ta. „Ma ei ole temaga isegi kohtunud.“
„Teine asi, mis te tema aitamiseks saaksite teha,“ jätkas Carolyn, otsekui Laura polekski rääkinud, „on teda lihtsalt kuulata. Laske tal rääkida oma vanu mälestusi. Praegu on tema esmased sümptomid segadus ja lähimälu kaotus. Ent mis puutub minevikku, siis selles osas on ta mõistus terav ja ta armastab rääkida. Aga nagu ma juba ütlesin, pole kedagi, kes teda kuulaks, välja arvatud mina, ja mul on ka teised patsiendid, kelle eest hoolt kanda.“
„Ma tegelikult tahtsin ainult...“
„Kuigi ta on alati valmis bingot mängima ja talle väga meeldib filmiõhtu,“ tormas Carolyn edasi, „veedab ta liiga palju aega oma korteris telerit vaadates. See ei peaks nii olema. Mõnele patsiendile sobib see väga. See on neile piisav virgutus. Kuid Sarah’-sugused vajavad rohkem.“
„Noh...“ Laura tõstis käe, et naise jutuvoolu peatada, „... nagu ma ütlesin, ma pole temaga kunagi kohtunud. Ja mul on endal perekond ja töö. Ma tahtsin ainult teada saada, kuidas mu isa teda tundis. Ongi kõik.“ Ent see ei olnud see, mida isa oli temalt palunud, ja Laura teadis seda hästi.
„Hea küll,“ Carolyn tõusis ilmselgesti pettunult. „Tulge siis kaasa.“
Laura järgnes hooldajale mööda pikka koridori, mida ääristasid kahvatusinised uksed, igaüks erinevalt kaunistatud. Mõnele oli teibitud foto. Ühel rippus koputi küljes mängukaru. Teisel paar balletikingi.
Carolyn peatus ukse juures, millel oli paberist välja lõigatud must filmiprojektor.
„See on Sarah’ korter,“ tähendas ta. „Ta armastab vanu filme. Me paneme pilte või ükskõik mis asju ustele, et nad teaksid, milline uks on nende oma. Aga Sarah’ga ei ole lood veel nii hullud,“ lisas ta kiiresti ja helistas kella.
Kulus minut, enne kui ukse avas vanaldane naine, kes naeratas Carolyni nähes soojalt.
„Tule sisse, kullake,“ kutsus ta.
Laura järgnes hooldajale väiksesse elutuppa, mis oli sisustatud meeldiva tänapäevase mööbliga. Nupukestega, kaerapudrukarva pehmed polsterdused ja tammepuust lauad.
„Sarah, see on Laura Brandon,“ sõnas Carolyn. „Ta tuli sulle külla.“
„Kui armas!“ Sarah naeratas Laurale. Ta oli pikk, võib-olla isegi viis sentimeetrit pikem kui Laura meeter seitsekümmend. Tema hõbedased juuksed olid kenasti soengusse seatud ja temas oli näha kerge, kuid eksimatu sarnasus Eleanor Rooseveltiga. Ta oli laitmatult riides: beež seelik, sukad, beežid kingad. Ainuke asi, mis reetis, et ta ei ole täielikult selge mõistusega, oli valesti nööbitud beeži-valgetriibuline pluus. Seeliku vöökohal oli väike avaus. Mingil põhjusel just see vääratus muidu nii väärika naise olekus tekitas klombi Laura kurku.
Carolyn heitis pilgu oma kellale. „Ma jätan teid teineteisega tutvuma,“ sõnas ta. „Nautige külastust.“
Kui Carolyn oli läinud, juhatas Sarah Laura diivani juurde. „Palun istuge, kullake,“ lausus ta.
„Aitäh!“
„Kas soovite kohvi? Või limonaadi? Ma arvan, et mul on külmikus midagi.“ Ta suundus väikese kööginurga poole, kuid Laura peatas ta.
„Ei, pole vaja, aitäh,“ ütles ta. Ta langetas pilgu kohmetult sülle. „Ma tahaksin selgitada, miks ma siin olen.“
Sarah istus diivani teise otsa ja vaatas teda tähelepanelikult, käed süles koos.
„Ma arvan, et te tundsite mu isa,“ sõnas Laura. „Ta nimi on Carl Brandon.“
Sarah’ näoilme ei muutunud.
„Ta suri paar nädalat tagasi ja ta palus mul... teid külastada. Ta tahtis olla kindel, et teil läheb hästi.“
Sarah’ näole ilmus segadusevirve. „See oli temast väga kena,“ ütles ta. „Aga ma ei mäleta, kes ta on. Ma ei mäleta asju enam väga hästi,“ vabandas ta. „Kuidas, te ütlesite, ta nimi oli?“
„Carl Brandon.“
„Ja kuidas ma teda tunnen?“
Laura naeratas. „Ma ei tea. Lootsin, et teie oskate seda mulle öelda. Ta ei öelnud mulle. Arvasin, et te ehk olite vanad sõbrad. Tema maksab teie korteri eest. Ja loomulikult maksab edasi,“ lisas ta kiiresti, tahtmata naisele muret tekitada. „Ta asutas teie heaks oma testamendiga usaldusfondi.“
„Oi!“ lausus Sarah. „Mina arvasin, et minu sotsiaalkindlustus maksab selle eest.“ Ta surus sõrmed meelekohale. „Ma hakkan tõepoolest aru kaotama. Ma ei suuda teda meenutada. Mis te ütlesite, kuidas ma teda tunnen?“
„Ma ei tea, proua Tolley. Ta sündis 1918. aastal New Yorgis. Kasvas üles Brooklynis. Ma arvan, et ta kolis sinna umbes kaheteistaastaselt ja elas seal kuni kahekümnendateni. Kas te olete kunagi New Yorgis elanud?“
„New Jerseys,“ ütles Sarah. „Ma kasvasin Bayonne’is.“
„Noh, võib-olla te ei kohtunud New Yorgis, aga kuidas oleks Philadelphiaga? Ta kolis sinna, kui oli
