Originaali tiitel:
Jamie Raintree
Perfectly Undone
2017
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tiiu Sulsenberg
Korrektor Inna Viires
Copyright © 2017 by Jamie Raintree
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11464
ISBN (PDF) 978-9949-84-631-3
ISBN (ePub) 978-9916-11-199-4
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Mu abikaasale, minu loo kangelasele
1
On asju, mida ei saa kunagi andeks anda.
See mõte läbib välguna mu selgroogu. Vihm müdistab mu pea kohal samas rütmis südamelöökidega, samal ajal kui istun söögilaua taga, mille ostsin koos mehega, keda armastan, majas, mida oleme viimased kaks aastat jaganud.
Või ikkagi saab? küsin ma endalt, vaadates teda pilguga, nagu oleks see mul viimane võimalus.
Cooper.
Ühel põlvel.
Ta siniste silmade pilk pinev, ootamas mu vastust.
Need kangekaelsed blondid juuksesalgud laubale langenud.
„Dylan?“ küsib ta.
Ma raputan pead – mitte vastuseks, vaid selguse saamiseks. See saabub.
Me ei saa alustada abielu, mis põhineb saladustel.
„Ma ei saa sulle vastata,“ sosistan ma häälel, mis ei kuulu mulle. Ta kulm vajub kortsu, olemata kindel, kas ta kuulis mind õigesti. Ma ei saa siia jääda ja vaadata, kuidas mõistmine ta näole sigineb. Ta ei saa sundida mind sellesse liitu astuma. Ma panen rõhutatult kahvli lauale ja üritan oma sõrmed Cooperi haardest vabastada. „Anna andeks! Ma armastan sind, aga ma ei saa seda teha.“
Ta ei lase minust lahti. Tõsiasi, et ta teab, et minult ta soovitud vastust ei kuule, kuid ei taha sellegipoolest mu lahkumist, päästab mu huulilt valla nuuksatuse.
„Cooper!“ hüüan ma, kuid tõmban end vabaks, tõusen püsti ja kõnnin läbi elutoa. Ma avan välisukse ja astun tagasi vaatamata paljajalu vihma kätte.
Torm mõjub jahmatavalt, tekitades minus elus olemise tunnet rohkem kui iial varem. Ma ei tea, mille poole sammun või mille eest põgenen, tunnen vaid märga maapinda oma taldade all, mis hoiab mind püsti ja sunnib edasi liikuma. Ma hingan kiiresti ja kevadine õhk on nii värske, et iga kord, kui välja hingan, tekib mu näo ette aurupilv. Ruttan edasi, vihm ja pisarad mu põskedel segunemas. Ma jõuan tee äärde ja vaatan, kuidas see mõlemalt poolt mu silmapiirilt kaob ning taipan, et seisan eikusagil, mul pole kuhugi minna ega mitte kellegi poole pöörduda.
Mu juuksed kleepuvad näole, pori riietele.
Ilma et keegi mind kuuleks, küsin endalt, mida ma teen ja kuidas siia jõudsin. Kas mul pole olemas kõik, mida peaksin tahtma?
Ilma et keegi märkaks, arutlen ma, kas raiskan elu, mida Abby ei saanudki elada.
2
Kuus nädalat varem...
Ma seisan naistekliiniku ees oleva terrassi äärel ja hoian kinni külmast metallreelingust. Vaatan, kuidas oranžid päikesekiired valguvad üle kesklinna kõrghoonete, Portlandi lakkamatu tipptunniliikluse ja puude, mis imevad endasse viimast talveniiskust. Mu valge kittel lebab metalltooli seljatoel ja jahe tuuleiil puudutab käsivarsi.
See on mu keskpäevane rituaal, kui esimene sats patsiente on üle vaadatud ja päevane sagin asendub haiguslugude täiendamisega. Ma pagen siia terrassile, üksildasse kohta, ja keskendun hetkele. Hingan sisse tegevusrohket vaikust ja teesklen korra päevas, et võin minna kuhugi, kus keegi ei tea mu nime, kus lihtne on lunastust leida ning tõde pole ka nii raskesti leitav.
Üks lind lendab üle mu pea, möödub mu all olevast parklast ja vaiksest väravatagusest tänavast. Mu pilk järgneb talle Willamette’i jõeni, laiale rahutu vee ribale, mis lõikab Portlandi kaheks. See piir ei tähenda linnu jaoks midagi, kuid mina arutlen sageli, miks ehitati linn maale, mis jääb alati lahutatuks. Pole tähtis, kui vee lähedale nad kontorihooneid rajavad või kui palju sildu pooli ühendab – need kaks poolt ei saa iial omavahel kokku. See linn ei saa kunagi tervikuks.
Kuid mina olen siin, kaheksandal korrusel, ning kui sulgen oma silmad ja pööran näo taeva poole, siis võin teeselda, et lendan sellest üle. Puutumatult.
„Dr Michels.“ Ma pööran end ringi ja näen Enriquet, meditsiiniõeinterni, nõjatumas vastu kliiniku avatud klaasust. Tema huumorimeel ja see, kuidas ta pruunid silmad naeratamisel kissi tõmbuvad, on teinud temast ühe mu lemmikõe.
„Kas oled järgmise sünnituse vastuvõtmiseks valmis?“ küsib ta, Puerto Rico aktsent täishäälikuid madaldamas.
„Muidugi,“ ütlen ma. Võtan kitli, torkan käed varrukatesse ja järgnen talle majja.
Päikesevalgus särab läbi kliiniku kõrgete klaasseinte ja helgib koridoridest vastu – see on mesitaru, mille terrassil on vaikne sumin, sees aga äge lärm. Pärast nelja residentuuriaastat ja üht aastat sünnitusarst-günekoloogina on see mu viies aasta siin kliinikus ja mind üllatab endiselt, kui palju patsiente me ühe päeva sisse mahutame.
Jõudnud koridori, ulatab Enrique mulle sünnitava ema kausta.
„Kaheksa sentimeetrit,“ ütleb ta. „Sünnitegevus on kestnud kuus tundi ja areneb ühtlases tempos.“
Ma lappan kiiresti proua Forresti kausta läbi, seejärel lasen lehtedel tagasi vajuda.
„Oled sa täna Vanessat näinud?“ küsin ma. Vanessa Lu on sünnitusosakonna juht ja naine, kelle e-kirjakastis on minu saatus. Vanessa nõustus mu esimese haiglapraktika juhendajaks olema, mis
