erilist varjupaika leian, arvestades toetuse saamise avaldusega seotud paberivirna mu kõrvalistmel.
Kui meie ringikujulisele sissesõiduteele pööran, avastan, et kruusale on pargitud üks tuttav punane auto. Üks selle ratastest on kivil, mis ääristab sissesõidutee keskel olevat tühja peenart. Ma raputan pead, kuid rõõmustan, et Stephen on siin. Me oleme kolmekesi koos tähistanud igasuguseid verstaposte – karjääris ja ka muidu – alates hetkest, mil kohtasin teda ja Cooperit esimesel meditsiinikooli õppeaastal, peaaegu kümme aastat tagasi.
Avastan mehed tagahoovist, kus nad istuvad täkitud ja huulepulgapunastel puust aiatoolidel, mille jalad on kõrgeks kasvanud rohtu uppunud. Ma näen vaid nende kuklaid, kaht avatud õllepudeliga kätt ja nelja paljast päkka, mis on nende vahele asetatud jahutuskastile tõstetud. Puud pakuvad neile loojuva päikese eest varju, kuid püüavad kinni nende naeru nagu klaaspurki pistetud jaanimardikad.
„Tere!“ ütlen ma.
„Dylan!“ hüüab Stephen, ilma et end ringi pööraks, kuid tõstes tervituseks õlle.
Cooper pingutab, nii et näen üht ta sinist silma, muiet ja näole langenud juukseid. Mu süda jõnksatab. Ta mõjub mulle endiselt. Pärast nii pikka aega mõjub ta mulle ikka endiselt.
„Tere, kullake,“ sõnab mees. „Tule siia!“
Ma suman paljajalu läbi vihmast niiske rohu. Sellest on liiga kaua aega möödas, kui viimati üle hoovi mööda pragulist kivirada oja kõrval oleva puupingi juurde sammusin. Jahe õhk näpistab õhtu saabudes mu nahka.
Kui Cooperi juurde jõuan, tõmbab ta mu ühe tugeva käega oma sülle ning ma vajun ta tuttavasse kehanõgususse ja kölni vee lõhna. Tema soe käsi on viimase kuue kuu jooksul siiski võõramaks muutunud, sest olen üha rohkem uurimistöö toetusraha taotlemisele keskendunud. Tajun seda teravalt.
„Õlut?“ küsib ta. Ma raputan pead, kuid rüüpan tema omast. Ta toetab oma lõua mu õlale ja vaatab mind. See tabab mind ootamatult – selline intiimsus. Nagu oleks me sõnatult kokku leppinud, et selline intiimsus naaseb kunagi hiljem, kuid Cooperi tahtejõud ilmutab nõrkust.
„Uudist teate?“ ütlen ma, hääl argine, üritades näidata elevust. Või äkki on see klomp mu kurgus.
„Sa tegid seda,“ ütleb Cooper. Stephen kergitab kulme.
Ma noogutan. „Mu uurimistöö lisati kliiniku plaani. Mu koht on kindel, kui saan toetusraha.“
„Loomulikult saad,“ kinnitab Stephen kiiresti, nägu säramas. „Pagana pihta, Dylan! Palju õnne! Ma võtan selle terviseks.“
Ma naeran. „Aitäh! Aga ma ei tea, kui tähendusrikas see on. Sa jood ju kõige terviseks.“
„Ja selle terviseks joon ma ka!“ Ta pilgutab silma, tõstab toostiks pudeli ja võtab sõõmu.
Ma pöördun Cooperi poole, kõhus keerab samal ajal, kui ta vastust ootan.
„Mul on sinu pärast hea meel, Dylan,“ sõnab ta. Tema pehmed sõrmed libisevad läbi mu patsi kinnitatud juuste, aga ta ei vaata mulle otsa. „Ma teadsin, et saad sellega hakkama.“ Ta hääles on pinget. Ent ta suudleb mu laupa ja tõmbab mu endale lähemale.
„Aitäh,“ ütlen ma, ehkki pole selles veendunud. Nüüd, mil võimalus toetusraha saada on nii reaalne, muutub surve heastada kõik oma perele – Abbyle – peaaegu lämmatavaks. Ma olin lootnud, et Cooper ütleb, nagu oleks see järgmine suur verstapost meie ühises tulevikuunistuses. Et see on midagi head. Suurepärast. Oleksin pidanud teadma, et lootsin seda asjata.
Ma köhatan. „Mis toimub? Kas meenutate siin kunagisi hiilgeaegu?“
Kevadine õhk meenutab mulle õppimist lõpueksamiteks ja akna avamist väikeses korteris, mida Cooper ja mina linnas jagasime; seda, kuidas me kolmekesi rohkesti aega veetsime meie lemmikkohas Willamette’i jõe ääres ja kuidas me öö saabumiseni lõkketule ääres jõime. Rääkisime sellest, milline meie elu saab tulevikus olema, siis kui Stephenist saab nõutud neuroloog, Cooperist patsiendikeskse pediaatriapraksise kaasomanik ja mina olen avastanud saladuse, kuidas avastada raseduskomplikatsioonid veel enne, kui ema keha seda tunneb. See oli siis, kui kõik oli veel lihtne ja meil seisis terve elu ees.
Nüüd töötab Stephen neuroloogina haiglas, kus oma residentuuri lõpetasime – samas asutuses, kus mina. Cooper töötab praksises, mida armastab, ja saab iga päev kinnitust, milline imeline arst ta on. Ja mina... Minul on vaja toetusraha saamiseks pabereid täita.
Stephen naerab ja tõmbab sõrmedega läbi oma kahuste juuste. „Ilmselt küll. Ainult lõke on puudu.“
„Minu tagahoovi sa küll lõket ei tee,“ ütleb Cooper.
„Ehkki see võiks sellele hästi mõjuda,“ pomiseb Stephen pudelisse.
Cooper lööb Stepheni jalad jahutuskastilt maha, mis paneb nad mõlemad poisikeste kombel naerma. Nad on omavahel alati vennalikult kakelnud, isegi enne, kui asi ametlikuks sai. Cooper poleks saanud õnnelikum olla, kui ta parim sõber neli aastat tagasi ta noorema õega abiellus. Enne kui Stephen Meganisse armus, oli ta pöörane – naised, alkohol, adrenaliin. Ta meenutas mulle mind enne Cooperiga kohtumist – pealiskaudsed suhted meestega, keda vaevu tundsin, tõrges, vihane. Megan oli täpselt see, keda Stephen vajas. Täpselt nagu Cooper oli see, keda mina vajasin.
„Käituge hästi, lapsed! Kus Megan täna õhtul on?“ küsin ma. Kuna ta on algkooliõpetaja, saab ta poiste ohjeldamisega paremini hakkama.
Stephen kehitab õlgu. „Tal on tegemist.“ Ta joob oma õlle lõpuni.
„Ja minul samuti.“
„Kas sa ei võiks veidi kauemaks jääda?“ küsib Cooper vaikselt. „Et tähistada?“
„Ma soovin, et saaksin. Pean oma avalduse lõpuni tegema. Vanessa ootab seda.“
Cooper noogutab, kummardab lähemale ja suudleb mind aeglaselt, kuni mu reied värisema hakkavad. Sellest on nii kaua aega möödas, kui ta mind viimati niimoodi suudles.
„Mis sulle sisse on läinud?“ sosistan ma. Enne kui ta vastata jõuab, hakkab mu piipar vööl surisema ja Cooper tõmbub tagasi.
„Mul on...“
„Vaja üks sünnitus vastu võtta,“ ütleb ta minu eest. Ma noogutan. Ta ajab huuled mossi, seejärel ohkab. „Näeme siis, kui koju jõuad.“
„Nägudeni, doktor!“ ütleb Stephen, kui lahkumiseks tõusen. Ta pilgutab silma, nagu tahaks öelda, et kõik läheb hästi.
Ma jõuan koju pärast südaööd, kavatsedes enne voodisse minekut kabinetti hiilida ja paar tundi oma avaldusega tegeleda. Ent nähes meie toa aknast Cooperi voodi kõrval oleva lambi kuma, siis tean, et ta ootab mind.
Lähen tema juurde ja leian ta, lugemisprillid ees ja „Troonide mängu“ raamat avatuna rinnal. Ma peatun ukse vahel ja toetan oma pea vastu piita. Lambivalgus muudab Cooperi näo veelgi poisikeselikult nägusamaks, kui see võimalik on. Ta pole meie kohtumisest saati päevagi vananenud. Võimalik, et lastearstina töötamine hoiab teda südames noorena, kuid temas oli juba ennegi palju lapselikkust. Kui vastandid tõmbuvad, siis see meid ehk kokku viiski. Mina olin sunnitud liiga vara suureks kasvama.
