paneb. Ronin ta kõrvale.
„Kuula.“ Ta laseb pea allapoole ja asetab käed oma huulte ette nagu ikka, kui tõsist jutuajamist alustab. Ohkan endamisi. „Ma tean, et sa oled praegu oma toetusraha saamisele keskendunud. Ja ma tean, et sa läbid neid faase, nii et üritan sulle ruumi anda. Sulle ei meeldi tunne, nagu oleksid nurka surutud, ja ma mõistan seda.“ Ta sirutab käe, tõmmates sõrmedega üle mu reie. „Lõpuks tuled sa alati minu juurde tagasi. Aga ma ei tea... Ilmselt loodan ma jätkuvalt, et saame ühel päeval sellest lükkamise ja tõmbamise teemast üle. Loodan ikka veel, et selle asemel, et mind rasketel aegadel eemale tõrjud, avad sa end hoopis ja lubad mul endale toeks olla. Sellest on üheksa aastat, kallis. Millal sa ometi mind usaldama hakkad?“
„Cooper, asi pole usaldamises. Ja sa oledki mulle toeks. Palju rohkem, kui sa aimad. Kui ma selle toetusraha saan...“
„Kui sa selle eksami ära teed. Kui sa kooli lõpetad. Kui sa oma interniajaga ühele poole saad.“ Ta katkestab mind lubadustega, mida olen talle andnud, asetades alati esikohale süütunde Abby pärast. Sest süütunnet Cooperile haiget tegemise pärast saab veel heastada. Cooper on siin. Abby aga mitte.
Ma sulgen oma silmad, üritades mehe sõnade eest peituda, minna oma mõtetes kusagile mujale.
Mõned minutid on kuulda vaid meie vaikset hingamist, kuid siis toetab Cooper pea oma käele. Ma pööran end vastumeelselt, et talle otsa vaadata. Aknast paistev kuuvalgus heidab ta tõsisele näole pikki varje.
„Ma tean, et sul on raske end inimestele avada, Dylan. Ma saan aru, et on asju, mida ma sinu juures ei mõista. Tõsiasi, et suudad mind pärast üheksat aastat ikka veel üllatada, on miski, mida sinu juures armastan. Aga ma olen sinu pärast mures. Pole hea asju enda sees hoida. Sa ei pea nii kõvasti üritama, et kõike oma kontrolli all hoida. Maailm ei ole üks suur operatsioonisaal.“
Tal on seda lihtne öelda. Ta elas nii toredat elu. Ta ei tea, mis tunne on, kui kõik sulle tuttav ja kallis su silme ees lõhki kistakse, nagu juhtus minu eluga ja terve meie perega pärast mu õe surma.
Ma rääkisin oma saladustest Abbyle, kuid pärast tema surma olen liiga hirmul selleks, et kellelegi oma toorest ja ebatäiuslikku olemust näidata. Olen kartnud maailma usaldada. Kuid Cooper ei mõista seda. Ta ei tea kõiki detaile selle kohta, mis juhtus tol ööl.
„Kas kavatsed oma vererõhuaparaadi välja võtta?“ küsin naljatades.
„Ma räägin tõsiselt, Dylan.“
„Ma tean. Anna andeks! Asi pole sinus. Sa ju tead seda, eks?“ küsin ma temalt. Ma panen oma käe ta põsele. „Sa ju tead, kui väga ma sind armastan?“
Mu sõnad näivad teda rahustavat rohkem, kui see mulle meelt mööda on, sest jääb mulje, nagu ta poleks seda teadnud.
Ma ju ütlen talle seda.
Või ei ütle?
Ma tunnen seda.
Ta võtab mu käe oma põselt ja hoiab seda oma rinnal südame kohal.
„Võib-olla on aeg veidi rohkem keskenduda meile,“ sõnab ta. Ma avan vastu vaidlemiseks suu, kuid ta jätkab, enne kui ma midagi öelda jõuan. „Ma tean, et sul on see toetusraha. Aga sa armastad mind. Ja mina armastan sind. Jumala eest, Dylan, kas sa siis ei mõista, kui väga sind armastan? Ma teeksin kõik, et sa õnnelik oleksid.“
Ma vaatan, kuidas mu sõrmed tekivolte siluvad, selle asemel et talle otsa vaadata või vastata.
„Mida ma teha saan?“ nõuab ta. Kui ma ei vasta, siis ta ohkab ja tasandab häält. „Kui sa selle toetuse saad, siis läheb sul tööl veel kiiremaks, mitte vastupidi.“
„Võib-olla saan ma haiglas mõned vahetused vähem teha,“ pakun ma lootusetult.
„Saad sa seda teha?“ küsib Cooper. „Ma ei pea silmas seda, kas nad seda võimaldavad. Ma mõtlen hoopis, et kas sina lased sel juhtuda?“
Ma sööstan talle lähemale ja surun oma näo ta rinnale, tundes, kuidas ta toetab oma lõua mu pealaele. Ta keha sulab mu all, sest ta usub, et sõnad jõudsid mulle kohale. Kuid vastutus, mida endas kannan, paikneb sügaval mu sees. Hetkekski ei tohi ma tõde silmist lasta.
„Ma armastan sind, Dylan. Tahan sind õnnelikuna näha ega ole kindel, kas sa oled seda enam.“
„Ma olen sinuga koos õnnelik,“ sosistan ma.
Selle peale ei ole tal midagi öelda.
Ma sulgen oma silmad ja loen ta südamelööke, varjates ta lähedusega oma tegelikke mõtteid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
