Minu Singapur. Liis Lass

      EESSÕNA

      „Elu ei koosne ainult söömisest, joomisest, telekast ja kinost… Inimese mõistus peab ennast pidevalt taastootma, olema loov. Me ei saa ennast lõbustades sõltuda vaid väikestest vidinatest.“ (Lee Kuan Yew, Singapuri riigi looja ja esimene peaminister)

      „Täiesti disniländ on see Singapur! Kreisid hinnad võrreldes isegi Norra või Šveitsiga – alla paari milli ei saa pisikest korteritki osta –, aga see-eest milline efektiivsus ja turvalisus! Saarel on üle viie miljoni inimese, aga kusagil ei teki tunnet, et linn oleks ülerahvastatud. Pool linna on peaaegu maa alla ehitatud, pidevalt laienev metroo paneb mööda saart risti ja põiki niimoodi, et igale poole on alati veerandtunnine sõit. Puhas nagu prillikivi! Inimesed käivad nööri mööda nagu tsirkuses – seisavad eskalaatoril viisakalt vasakus ääres, et teised saaksid mööduda. Narko, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast täielikult elimineeritud, politseinikud patrullivad erariietes, hävitajad panevad linnriiki turvates taevas päise päeva ajal ringi. Tipptasemel hotellid, Michelini tärnidega restoranid… olemas on nii big city life1 kui ka ilusad rannad, aastaringne suvi. Lausa uskumatu koht.“

      Nii kirjeldas mulle keegi esimest korda Singapuri riiki. See võis olla viisteist aastat tagasi.

      „Huvitav…“ mõtlesin.

      Mul on oma elutee ja oma rollid. Ma armastan ja vajan kõiki oma külgi võrdselt. Tunnen, et olen eneseotsingutega kusagil lõpusirgel ja juba aiman tasakesi, kes ma olen, mis mulle päriselt korda läheb ja mis kindlasti mitte, kus peituvad mu väärtused ja tugevused ning milliste osadega endast võiksin veel töötada. Mul on nägemus kindlat sorti turvalisest ja õnnelikust kulgemisest. Ma olen teadlik oma surelikkusest ja sellest, et armumine möödub, lapsed kasvavad suureks silmapilguga ja et tänane selfi on alati nooruslikum kui ülehomne.

      Minus ei ole eestlaslikku valehäbi. Tunnistan, et eelistan just seda kõige paremat, kõige kvaliteetsemat, kõige maitsvamat – kui see on võimalik. Kõike, mida elul pakkuda on, tahan ma saada. Olen enda ja teiste vastu aus. Mul ei ole raske elada tagasihoidlikult, kuid ma eelistan, et tagasihoidlikkus ei ole mu ainuke võimalus.

      Minu tiivad on üsna kärpimata. Ma elan endiselt teadmisega, et põhimõtteliselt kõik ongi võimalik, pean seda vaid piisavalt tahtma. Minu tegemisi ja otsuseid on siiani suures osas juhtinud sõbralik egoism, kuid just selline oma huvide eest seismine on toonud mind väga lähedale niisugusele elule, mida ma kujutasin juba noorena end elavat. Ma olen natuke segane kombinatsioon omavahel võitlevast praktilisest ja loomingulisest ellusuhtumisest.

      Mulle on kohale jõudnud teadmine, et mida rohkem ma töötan, seda rohkem on mul õnne², ning et õnnelikke ja õnnetuid inimesi eristabki ellusuhtumine. Üksiku lapsena olen kasvanud naturaalseks juhiks ja kohati kimbutab mind kontrollivajadus. Olen harjunud ise otsustama, ise asjad ära tegema ja mitte kellelegi teisele lootma. Nüüd aga õpin ma iga päev veidi juurde, kuidas käib teiste inimestega ja asjaoludega arvestamine.

      Abielu on näiteks väga hea õppeplatvorm. See on õppetund, mida olen oodanud.

      Minu my way or the highway³ mentaliteet on viinud mind äris ja ka elus küll üsna kaugele, kuid maha on jäänud nii purunenud südameid kui ka puhtast kangusest kasutamata jäänud ilusaid võimalusi. Nõudmised, mille olen seadnud lähisuhetele, on justkui lahenduseta võrrandid või siis trikiga küsimused. Hindan partneris, oma mehes, iseenda tugevusi: jõulisust, meelekindlust, juhiomadusi… kuid kui neid väljendatakse mulle – oma elu tõelisele juhile – ebasobival ajal või ebasobivas vormis, siis järgneb sellele ettearvamatu segu jõupositsioonide proovilepanekust ning naise- ja meherolli piiride kompamisest, kust võitjana ei tule välja kumbki osapool.

      Seepärast on ka mind ümbritsevad lähedased tugevad natuurid. Ma imetlen oma meest – ta on kogenud tippjuht ja suudab meeskonna juhtimise oskusi ideaalselt kasutada ka väikeste inimeste ehk laste peal. Ta jääb alati rahulikuks ja tal on raudne kannatus, mis inspireerib mind tohutult. Kui minu meetod lastega ja tegelikult ükskõik kellega on pigem selline, et ma olen otsekohene ja aus ja püüan kohelda teist kui võrdset, siis abikaasa oskab näha ka pooltoone. Mulle meeldib inimestelt õppida. Abikaasa kiituseks võib veel öelda seda, et hetkel teeb ta ühes Singapuri parimas ülikoolis inimeste juhtimise doktorikraadi. Just lastega suhtlemise järgi otsustades võiks talle selle tegelikult juba praegu kätte anda.

      Endale peab aru andma, et maailm liigub pidevalt, inimesed meie ümber arenevad ja majandus muutub tohutu kiirusega. Konkurentsis püsimiseks on vaja pidevalt täiustuda. Juba ainuüksi minu investeerimiskarjäär dikteerib, et pean sissetuleku säilitamiseks pidevalt investeerima ja et mingit läbimurret ega lõpp-punkti ei olegi, ei majandusel ega äridel, riikidel, inimestel. Mõnes mõttes on see teadmine rahustav, aitab oravarattalt maha astuda. Ja sama lugu on Singapuriga – selle riigi edu põhjus on pidev areng.

      Ma tean väga hästi, mida ma elult ei taha – selle tunnen ma kaugelt ära. Just need mittetahtmised ongi toonud mu elutee troopilisse ja turvalisse paradiisi Singapuri, kus tasapisi ja üks päev korraga paremaks inimeseks kasvada. Nii et tegelikult ei pea alati täpselt teadma, mida sa tahad.

      See raamat ei ole lugu spirituaalsest rännakust kusagil müstilises ja poolohtlikus Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise, -kaotamise või söö-palveta-armasta tüüpi romantiline seiklus, millest oleksin omal ajal Tallinnas elades puudust tundnud. See on lugu minu teadlikust huvist ja armastusest efektiivse väikeriigi Singapuri vastu, mida reklaamitakse peaaegu iga asjaolu järgi kui absoluutselt parimat kohta elamiseks. Kui see on tõsi, siis sellises kõige paremas kohas soovin ma elada. Nii ma mõtlesin.