ämbrit otsis. Jaak nihutas ämbri Rangi käeulatusse, kuid kraaksuvatele helidele ja punnitamisele vaatamata ei tulnud vaese pompa seest enam midagi lagedale. Poolteist päeva oli teinud oma töö.
„Kuidas siis nii?” ei osanud Volmer midagi muud öelda. Ta tõusis voodiäärelt ja kruvis illuminaatori lahti, sest läpatanud õhku ei olnud enam võimalik hingata.
„Ärge, ärge tehke akent lahti,” kostis seljatagant ärev sosin, „lööb laine sisse, uputab laeva ära.” Jaak pöördus ringi. Rang vehkis keelavalt käega. Ta silmad olid põletikuliselt punased ja ähmis.
„Mes laine, kus laine?” ühmas pootsman halvustavalt. „Meri oo sile kut laud. Kus korradi kohast sii laine peaks tulama?”
„Pootsman, mine oma toimetuste juurde,” kamandas Volmer ja saatis Laeva Hirmu käeviipega minema. Pigem on siin tegu psühholoogiliste põhjuste kui millegi muuga, mõtles ta endamisi.
„Kes roomama oo loodud, äi see lennata suuda,” pomises Mani ust enda järel rahulolematult kinni kõmatades.
„Jaan, kas sa püsti seista oled proovinud?” päris Jaak, hoides hääletooni neutraalsena, kõige vähem oli kannatajal praegu negatiivseid hinnanguid vaja. Pompoliit noogutas korra, siis raputas jälle pead ja pobises:
„Proovisin, aga pikali on ikka parem.”
„Jaan, siin pole muud, kui aja jalad alla ja lähme värske õhu kätte,” kamandas kapten ja ulatas abistava käe. Jaan Rang taganes koiku kaugemasse nurka, ta silmis oli hirm ning mees raputas ägedalt pead.
„Las olla, las olla, küll ma siin ise kannatan tasakesi ära,” pomises ta silmi peites. Jaak Volmer kaalus võimalusi – ei olnud mõeldav, et pompat tuleks hakata vägisi mitme mehe toel koikust välja kiskuma ja tekki vedama, see oleks mehe niigi nõrgale autoriteedile veel viimase põõna pannud. Siin tuli talitada kavalamalt ning rõhuda Jaan Rangi kohusetundele ja kommunisti südametunnistusele. Volmer muigas endamisi. Ta poleks iial arvanud, et sellistest asjadest võiks tulu tõusta, kuid Rangi puhul võis see töötada. Kapten teeskles murelikkust, sügas lõuga ja arutles endamisi parajalt nii valjusti, et see ka pompa kõrvu ulatus:
„No ei tea, mis siis teha? Varsti oleme Las Palmases, aga meestele pole uusi eeskirju tutvustatud ja poliitkasvatustööst pole ka juttu olnud. Jõuame kaldale, hakatakse aru pärima.” Teeseldud segaduses vaatas kapten illuminaatorisse, millest paistis sinine päikesevalguses sillerdav meri. Silmanurgast märkas Jaak pompat pisut lähemale nihkuvat.
„Kas te siis ise ei saa selle küsimusega tegelda?” päris Rang, palavikulistes silmades ärev läige.
„Mis nüüd mina,” laiutas Jaak käsi ja pöördus Rangi vaatama, kes igaks juhuks jälle kaugemale nihkus. „Mina pole kaldalt vastavaid juhiseid saanud, pealegi ei ole ma isegi parteilane. Kuidas mina seda kommunistlikku kasvatustööd teha saaksin?” Ta raputas eitavalt pead. „Pompoliidid on need isikud, kes selleks merele saadetaksegi.” Kõike seda Rang teadis ning oli näha, kuidas mees võitleb hirmu ja südametunnistusega. Uuesti nihkus pompa voodiäärele, toetas jalad põrandale ja kobas kiirelt ämbri järele.
„Aga … aga … kas ma ämbriga messi tohin minna?” kokutas ta küsida. Pilt oli koomiline, suurivaevu suutis Jaak naeru maha suruda.
„Jaan, mis sa arvad, kuidas see meeskonna silmis välja näeb?” päris ta. Rang mõistis ka ise, et oleks kindlalt naerualuseks jäänud ja seda ta lubada ei saanud.
„Aga, kas … Kas ma päästerõnga tohin kaasa võtta, kui me tekki lähme?” kokutas mees küsida, saades aru, et eelmisest variandist polnud see sugugi parem ettepanek.
„No kuule, Jaan, siis peaksime me kõik ja kogu aeg päästerõngastes ringi jalutama,” naljatas Volmer ja ulatas pompale abistava käe. Mees lasi end püsti aidata. Koos ja sammhaaval kobasid nad piki koridori väljapääsu poole. Kapten lükkas ukse pärani ja Jaan klammerdus piida külge, vaadates kartlikult ümberringi säravale ääretule ookeanile.
„Mi … mi … mitte kriipsugi kallast,” halises merehaige kartlikult ringi vahtides.
„Laev peabki mööda vett sõitma,” rahustas Volmer, lükates kõhklejat pisut tagant. Ebaledes astus Jaan Rang tekile ja kissitas eredas troopilises päikeses silmi. Laeva liikumisest tekkinud tuuleõhk silitas hellalt turris halle juukseid, soe päike kallas oma heldust ja kui poleks olnud jalgade all mootori tööst vibreerivaid tekiplanke, oleks võinud arvata, et oled kusagil soojal plaažil. Jaan Rang oli teinud paar sammu ja seisis nüüd tükk aega liikumatult paigal. Jaak ei kiirustanud vanemat meest tagant. Ta läks ja istus trümmiluugi servale, oodates kannatlikult, mida Rang ette võtab. Jaan tundis, et värskes õhus ja keset tekki on ikka palju parem olla kui läppunud õhuga kajutis. Ahmides endasse värsket mereõhku, asetades ettevaatlikult jalga jala ette, jõudis ta samuti trümmiluugini. Püüdes hoida keha võimalikult sirgelt, istus mees ettevaatlikult kapteni kõrvale.
„Polnudki nii hirmus,” muigas Volmer ja tõusis.
„Ei-ei, ärge minge kuhugi,” ehmus Jaan ja klammerdus kapteni varrukasse.
„Ma ei lähegi, olen siinsamas,” rahustas Jaak ja jätkas, „Jaan, sinu häda on peas kinni.”
„Kuidas peas kinni?” imestas Rang ja unustas hetkeks isegi oma hirmud. Tahtmatult vajus ta pea paremale kaldu, mis juhtus siis, kui poliitabi midagi tõestama hakkas. See noor kapten lubas endale ikka liiga palju. „Minu peal pole häda midagi,” mühatas mees pahaselt. Ta silmadest paistis võitlusvalmidus, mis Volmerile meeldis − oli lootust, et see aitab pompal oma kartused unustada.
„Jaan, sa said minust valesti aru,” naeratles kapten ja astus poordi äärde, kutsudes kaaslase käeviipega kaasa. „Pakun, et nii sinu peal kui ka vestibulaaraparaadil pole häda midagi. Asi on mõtlemises kinni.”
„Mis tähendab mõtlemises kinni?” ägestus Rang ja astus kiirelt kapteni kõrvale, unustades kõik kartused ja merehaiguse. „Mina olen alati ühte moodi mõelnud, mis siin saab valesti olla?” Volmer muigas. Merehaige, kes kartis mõni hetk tagasi tekil sammugi teha, seisis nüüd vahetult poordi ääres, meri sahisemas meetri kaugusel, ja nõudis oma õigust.
„Jaan, panid tähele, nii kui jätsid urgitsemise oma merekartuse kallal, kadus ka sinu niinimetatud merehaigus. Kõik on peas kinni. Ei ole tarvis kogu aeg mõelda sellele, et kiilu all on mitu kilomeetrit vett, millest meid lahutab vaid 22-millimeetrine terasplaat, ja maad ei ole kusagil. Mõtle sellele, et kogu meeskond on Roobaku peal kuus ja pool kuud merd kündnud ning häda pole midagi.” Kartlikult nihkus pompa jälle poordist eemale. Tahtmatult oli Volmer talle hirme meelde tuletanud. „Kõige hullem on olla kinnises kajutis, kus silm ei näe muud kui nelja seina, siis võib küll tunduda, et midagi kahtlast seal väljas ikka toimub,” jätkas Volmer kaaslase harimist. „Juba vanasti purjelaevadel öeldi, et merehaiguse parim rohi on värske õhk ja füüsiline töö.” Kusagilt ilmus kari vallatuid delfiine, kes kihutasid, valge vahujutt taga, laevaga võidu, hüpates aeg-ajalt kõrgele veest välja. Pilt köitis Jaan Rangi tähelepanu. Olles kukerpallitavate ja hoogsalt vees sööstvate mereelukate lummuses, astus ta uuesti poordi äärde, jälgides huvi ja hasardiga delfiinide mängu.
„Näädsa, peavad meiteid omasugusteks,” nooksas pootsman, kes oli tuletõrjevoolikut enda järel lohistades tekile ilmunud. Jaan Rangile oli see esmane kogemus näha delfiine vabas looduses. Kiindunult vee-elukaid seirates liikus ta mööda poordi vööri poole ja ronis hasartselt pakile, et näha delfiinide tireleid laeva vööri ees.
