ja imetles suurte mereelukate mängu. Hetkel ei häirinud teda meri ega vee vulin laeva täävi ees, olid vaid delfiinid ja nende imeline mäng.
„No tulge ikka ja vaadake, mis teevad,” hõikas ta kaptenile käega viibates. Volmer astus pakile pompa kõrvale, kellel jätkus silmi ainult delfiinidele. Suured vee-elukad olid ette võtnud mängu, kus eemalt võeti hoogu ja tuldi suure kiirusega nagu torpeedo laeva suunas, et siis viimasel momendil, vahetult enne laeva parrast korpuse alla sukelduda. Rang hoidis kahe käega reelingust. Mida lähemale jõudis järjekordne torpeedo, seda rohkem lõnksu vajusid pompa jalad reelingu taga. Kui järjekordne ründaja oli sukeldunud, ajas Rang end sirgu ja ohkas kergendatult. Nähes mehe muret delfiinide pärast, rahustas Volmer teda:
„Jaan, ei tasu muretseda, kui me ka tahaks, ei saa me iial delfiinidele pihta.” Kahtlevalt vaatas merehaige kaptenit.
„Aga miks nad meid ründavad?” päris ta, kõõritades silmanurgast parda taha.
„Ei nad ründa,” rinnutas ka kapten reelingule, „neile on see mäng ja vaheldus igapäevasele rutiinile, kui saavad meie kui suurema vennaga koos ujuda.”
„Huvitavad olevused,” konstateeris Rang kiindunult merevõõraid seirates. Jaak vaatas kaaslast enda kõrval ja tema hinge tekkis kahtlus, kas see merekartus ikka nii kergesti möödub. Nagu kapteni salamõtete kinnituseks vaatas Jaan järsku ehmunud näoga ringi, klammerdus reelingusse, laskus küüru ja kogeles hirmunult:
„Ku … ku … kus ma olen?”
„Ikka endiselt Roobaku pardal,” muigas Volmer, keda hakkas lasteaiakasvataja roll juba tüütama. Rang vaatas kartlikult parda taha ja hoidis tugevalt reelingust kinni.
„Ma … ma … tean ise ka, et Roobaku pardal,” kokutas ta, püüdes mitte merd vaadata, „aga mi … mi … miks ma siin olen?” Mees viipas ebamääraselt käega, et siis jälle kiirelt reelingust haarata. Kohati tundus Volmerile, et pompaga pole ikka kõik korras.
„Nii palju vett, nii palju vett,” pomises vanem mees ohates ja sulges silmad, langetades pea rinnale. Täiesti patoloogiline juhtum, mõtles kapten endamisi. Kõik helged ideed, kuidas pompat ravida, olid tema peas otsa saanud. Midagi sellist polnud Jaak varem kuulnud ega näinud. Hirmuga mõtles ta kahele eelseisvale nädalale ja sellele, et sel moel ei suuda ta Rangi küll elusalt Kanaaridele toimetada. Pootsman, kes oli tekist salaja kogu näitemängu pealt passinud, ronis tuletõrjevoolikut enda järel lohistades trepist pakile. Nähes kaptenit seismas, lootusetu ilme näol, ja pompat, silmad kinni, reelingusse klammerdumas, tõmbas Laeva Hirm lätu kõrvuni, astus Rangi juurde ja müksas teda küünarnukiga ribidesse:
„Jaen, mes sa sii muidu passid, hoja niikaua voolikust kindi, kui ma kraanid lahti keera.” Surunud tekipesuvooliku ehmunud ja vastupunniva pompa kätte, pööras Mani ükskõikselt selja ja ronis trepist alla kraanide juurde. Jaan Rang tunnistas tuletõrjevoolikut enda käes nagu imeasja, unustades reelingust hoidmise sootuks. Volmer oli juba valmis pootsmani keelama, kuid uus pööre sündmustes sundis teda vaikselt kõrvale tõmbuma. Veejuga, mis suure survega voolikust välja prahvatas, ehmatas Rangi ja võttis ta jalgadel kõikuma, kuid kallutades end ettepoole ja klammerdudes tugevalt voolikusse, sai mees jalgu hargitades tasakaalu tagasi. Hetkel tundus veevoolik pompale ainukese kindla asjana, millele toetuda.
„Kuule, Jaen,” kamandas pootsman, kes oli vahepeal pakile roninud, „mida kuradit sa seda masti kastad, äi see pikemaks kasu. Tekki oo vaja pesta, vaada nii ja nii,” aitas Laeva Hirm voolikut õiges suunas keerata. Pompa oskamatutes kätes tõusis sooja merevee pilv pritsmetena kõrgele, kastes nii teda ennast kui ka kaptenit ja pootsmani pealaest jalataldadeni. Jaan Rang tundis, et vesi teeb head. Püüdes juhtida veejuga pootsmani näpunäidete järgi nii, et kogu mustus ja saast tekist parda taha uhutaks, unustas mees oma hirmud hoopistükkis. Mani näitas kaptenile tekipesija seljataga vargsi ülestõstetud pöialt ja sosistas:
„Me’p saa ju delfiine kaheks nädalaks laev külge ketti panna.” Volmer muigas, kiskus märja särgi seljast ja asus seda välja väänama. Küllap oli ikka purjelaeva meestel õigus – päästab tööteraapia. Vahepeal oli pootsmani tekipesubrigaad liikunud trepist alla kesktekile ja jätkas veepiiskade hõljudes Mani tarkade näpunäidete järgi. Jaak märkas pompa näol keskendunud ja püüdlikku ilmet, sealt peegeldus tööhasart, ning mõtles endamisi, et Darwini mõtte järgi tegi töö ahvist inimese, äkki teeb pompoliidist ka. Osa tekimeeskonnast oli tulnud trümmiluugile suitsu tegema ja vahtis, suu ammuli, voolikuga mööda tekki rühkivat kolhoosiesimehe asetäitjat kui imeasja.
„Mida te sii passite?” kamandas pootsman pealtvaatajaid, „laske jalga ja ärge segage tööinimesi.” Saanud paar sähmakat vett vastu vahtimist, olid suitsumehed sunnitud varju tõmbuma. Mida edasi, seda kindlamaks muutus Rangi liikumine ja vilunumaks joa suunamine. Olgugi et ise üleni märg, tundis mees tööst rahuldust – ta tegi midagi, mille resultaat oli kohe näha ja käega katsuda. Värskelt pestud tekk säras puhtusest, kogu Luanda punane liivatolm oli kadunud. Kui pootsman kraani kinni keeras, seisis Jaan Rang veel tükk aega, voolik peos, ja vaatas mõtlikult enda ette tekile. Pootsman tegi liigutuse, tahtes voolikut võtta, kuid Volmer tõstis keelavalt käe. Mehed vahetasid pilke ja pootsman kehitas umbusklikult õlgu, kas võis tööteraapiast abi olla. Siis tõstis Jaan Rang pilgu, vaadates korraks kaaslasi ja siis jälle tuletõrjevoolikut enda käes.
„Aitäh, pootsman, seda oli väga vaja,” ütles ta lühidalt ja kummardus, pannes vooliku ettevaatlikult tekile, nagu oleks see klaasist olnud. Kapten ja pootsman vahetasid ärevaid pilke.
„Äi, pöle tänu väärt,” ütles Mani lähemale astudes, „teise korragi, kui mool tekipesu juures abi tarist, eks ma hüüa.” Tähelepanelikult jälgis Rang, kuidas pootsman tuletõrjevooliku lahti ühendas ja lipuvalliga masti kuivama tõmbas. Ta oleks heal meelel tekipesu veelgi jätkanud. Kui Rang lähemale astus, märkas Volmer, et pompa olekusse oleks nagu ilmunud muutus. Jaani silmavaates ei olnud enam endist hirmunud vana peni ilmet, kes kartlikult ootab, millal kaikaga lajatatakse. Pigem vaatas sealt vastu väike uhkusesäde, et vaadake, mehed, millega ma hakkama sain.
„Seltsimees Volmer,” pöördus ta kapteni poole, „millal me käskkirja number 476 käsile võtame?” Jaak ei uskunud oma kõrvu ega julenud enneaegu rõõmustada.
„Ehk kosud pisut, küll jõuame,” kahtles ta. Rangi pea vajus paremale viltu.
„Oodata pole siin midagi, dokk on ka möödas ja nüüd ei sega meid miski,” vaidles pompa, vaatamata kordagi mere poole. Tõepoolest, mõtles Volmer, võib-olla peakski laskma Poliitrangidel tegutseda, ehk siis endised hirmud ei naase.
„Nõus,” noogutas Jaak ja lisas, „Jaan, jätame selle seltsimehetamise, räägime ikka ilusti nimesid kasutades. Usu mind, meeskonna puhul töötab see palju paremini.” Mõtlikult vaatas pompa oma märgi riideid.
„Sel juhul oleks mul tarvis meeskonna nimekirja,” pomises ta.
„Merel kutsutakse seda munsterrolliks,” parandas Jaak, „ja selle sa saad.”
„Munsterroll, munsterroll,” pobises Jaan Rang endamisi, kui kindla sammuga üle teki ukse poole astus.
II peatükk
Tööpäev hakkas lõppema. Major Mait Loogan istus oma trööbatud ja roostetanud välimusega Ladas parkimisplatsil tootmiskoondise Ookean peahoone ees ja ootas, millal tõkkepuuga väravast väljub kapten Kraaviku hall Volga. Peahoonest lahkuv inimestevoog jagunes kaheks − suurem osa suundus bussipeatusse, kuid küllalt oli ka neid, kes parkimisplatsil oma autosse istusid. Kalanduses
