kõige tervislikum, kaunim ja huvitavam paik,” jätkati telefonis. „Noh, kas võtate kalamajanduse ministeeriumi delegatsiooni vastu?” Siin ei tohtinud kahelda, vilksatas mõte läbi Kakukese pea, kui ta endiselt teeseldud rõõmuga vastas:
„Irina Jakovlevna, kuidas muidu? Suur rõõm oleks teid Saaremaal näha. Just praegu on meil ilus kevad täies hiilguses, rändlinnud on saabunud ning lilli ja rohelust kõik kohad täis. Millal saabute ja kui palju teid on?” Teises otsas naerdi kudrutavalt:
„Tervet kalamajanduse ministeeriumi me muidugi kaasa ei tassi, kardan, et teie saareke vajuks ühele poole kreeni. Kuid meie kahes osakonnas – varustuses ja finantsides − korraldatud loosimise põhjal oleks delegatsiooni suuruseks 10 naist.”
„Loosimise põhjal?” küsis Kalle imestunult. „Kas siis provintsi oli soovijaid rohkem?”
„Oi-oi,” naerdi Moskva pool torusse, „kui te vaid teaksite! Me oleksime pidanud broneerima terve Moskva-Tallinna rongi.”
„No, Irina Jakovlevna,” muigas Karask niigi sassis juukseid sasides, „nüüd te küll liialdate.”
„Kalle Johannesovitš, mitte sugugi,” muutus hääl telefonitorus tõsisemaks, „olgugi et oleme pealinnast, on Eestil meie inimeste jaoks läänelik mekk ja see tekitab uudishimu.”
„Millal tohib teid siis oodata?” päris Kakuke.
„Kalle Johannesovitš, kui teile sobib, oleksime juba ülehomme Tallinnas. Loodame, et saame sealt kuidagi edasi ka teie saarele.” Saatuse kiirus oli ehmatav, märkis Karask endamisi. Mida sa jõuad nii vähese ajaga ette valmistada ja seda just arvemajanduses. Tajudes peainseneri mõttepausi, päriti telefonis: „Kalle Johannesovitš, kas see on liiga kiiresti?”
„Ei-ei, mitte sugugi,” ruttas Kakuke muljet parandama, „ma jäin siin mõttesse selle üle, et saadaksime kolhoosi mikrobussi Moskva rongile vastu, aga momendil on meil bensiiniga kitsad olud.”
„No sellepärast ei pea te küll muretsema,” naerdi teisel pool vastuseks. „Milleks meil siis varustusosakonna neiud kambas on? Annan neile teie mure edasi, küll seal teatakse nuppe, millele vajutada.”
„Irina Jakovlevna, suur tänu! Mul kukkus kohe kivi südamelt,” kiirustas Kalle entusiastlikult vastama, olgugi et tema hapu ilme seda sugugi ei peegeldanud. „Mul oleks veel üks palve, Irina Jakovlevna,” jätkas Karask, „palun saatke faksiga delegatsiooni liikmete nimed, passiandmed ja ametikohad. Nagu te teate, elame meie piiritsoonis ja lubade taotlemiseks nõuab piirivalve kõigi andmeid. Palun saatke mulle ka telegramm, kui hakkate rongile istuma. Mina läkitan siis juba mikrobussi Tallinna.”
„Teeme nii,” tuli teiselt poolt energiliselt vastuseks, „faksi saate juba täna. Ja kõike kaunist, kohtumiseni, Kalle Johannesovitš.” Kakuke pani telefonitoru käest ja istus potsti! laua taha toolile – pidi nüüd see ka nii järsku kaela sadama. Vaata, mida tähendasid mõtlematult jagatud kutsed. Koputati ja poikvel uksepraost piilus püügiosakonna ülema hallikarva harjasega pea.
„Kalle, vaada, see vigur ning see asi, sul on nägu peas, nagu oleks vaimu näinud,” nöökis Olev Räim ning poetas end tuppa.
„Kuule, see on hullem veel,” sasis Karask närviliselt juuksepahmakat, „meid ähvardab mitte üks vaim, Olev, vaid terve vaimude delegatsioon.”
„Tohoh, mis imeasi see veel on?” usutas Vigur ja istutas end diivanile.
„Pole siin imet ega midagi,” tusatses Kakuke ning vahtis morni pilguga lauda enda ees, „ülehomme on meil Moskvast terve kontrollkomisjon kukil.”
„Ei tea mis au pärast?” imestas Olev. „Pole nad viitsinud varem kohal käia, tavaliselt tellitakse ikka madalamaid mehi Moskvasse vaibale.”
„Kirun enda edevat suumulku,” porises Karask, „viimati Moskvas ise kutsusin ja, ole lahke, ongi kohal.”
„Oota-oota, kuidas see jutt teil siin oli?” päris püügiosakonna ülem huvitatult. Kalle kirjeldas oma telefonivestlust, mille peale Räim muigas ja käega rehmas:
„Tead, mida mina arvan? Moskva mamslitel hakkas lihtsalt igav ja nad otsustasid, nagu sa isegi kuulsid, oma elu pisut huvitavamaks muuta. Mõtle ise, kui oleks tahetud korraldada tõelist kontrolli, kas sel puhul oleks siis kontrollitavale helistatud ja hoiatatud, et, mees, pane paprid valmis, me hakkame sind tuustima.” Olev raputas pead ja jätkas: „See vigur ning see asi, ametliku kontrolli korral oleks inimesed selleks määratud, mitte liisku tõmmatud. Kalle, ära pabista! Mõtle parem sellele, milliseid atraktsioone pealinna prouadele korraldada.”
„Ära pabista, ära pabista,” ägestus Kakuke, „kurat, viimasel ajal on kõige sellega nii hellaks tehtud, et enam ei teagi, kust jälle pirakat oodata.” Olev Räime nägu ehtis kaval naeratus:
„Üldse, Kalle, sa peaksid hoopis väga rõõmus olema!”
„Misasja, mis rõõmus? Olev, mis pada sa ajad?” olles muremõtete küüsis, ei suutnud Karask midagi positiivset märgata.
„Vaada, see vigur ning see asi, kuidas sa, Kalle, siis aru ei saa? See on ju loteriivõit, kui sulle Moskva kalamajanduse ministeerium koju kätte jalutab, selle asemel et sa ise, müts peos, paluja rollis mööda vaibastatud koridore pealinnas ringi tuiaksid.” Peainsener jäi mõttesse. Kontrollide kartuses oli ta selle vaatevinkli unustanud. Räimel võis isegi õigus olla, mõtles mees. Aga kui siiski kontrollid?
„Peainsener, ma kutsusin sind täna enda juurde,” kostis sisetelefonist kolhoosiesimehe pahur ja kannatamatu hääl, mis rõhutas sõna „täna”.
„Vabandan, Aivar Albertovitš, kohe tulen, Moskva kõne tuli vahele.” Kalle tõusis ja, kutsudes Olevi endaga kaasa, lahkus kabinetist.
Aivar Sink istus oma kirjutuslaua taga, kui Karask ja Räim sisenesid. Ta keerutas näppude vahel radiogrammi ja viipas käega, et sisenejad istuksid. Saba püsti, tuli tagakambrist jooksuga Ints, kontrollis külalised üle, astus siis tähtsa sammuga esimehe juurde ja hüppas tema põlvedele, sättides end nurruma. Aivar silitas kassi ja lükkas radiogrammi üle laua.
„Sain just Roobakult. Mida sa asjast arvad?” päris ta Karaskilt. Kalle võttis radiogrammi, luges ja imestas endamisi. Volmer oli imevend, kuidas see tal küll õnnestus. Ootamata ära peainseneri vastust, lisas Sink: „Jaak Volmer on kolhoosile väga vajalik mees. Kuidas on lood sellega, mida me sinuga, Kalle, arutasime? Millised on väljavaated, et mees saaks kaptenina jätkata? Oled sa asja uurinud?”
„Seaduses on kindlalt öeldud, et selliste sõitude puhul,” siinkohal näitas Karask näpuga radiogrammile, „peab kaptenil olema kaugsõidukapteni diplom. Volmeril aga on kaugsõidutüürimehe oma.”
„Merd sõidab mees, mitte diplom,” tusatses Sink, sakutades Intsu kõrvade tagant, mille peale loom pahaselt turtsatas.
„Me kõik teame seda,” laiutas Karask käsi, „kuid nõuded on sellised.”
„Nõuded, reeglid, nõuded, reeglid,” porises Sink rahulolematult. „Juba dalai-laama on öelnud: „Õpi põhjalikult selgeks kõik reeglid, siis tead, kuidas neid eirata.” Mida peaks Volmer tegema, et ta kaugsõidukapteni diplomi võiks saada?”
„Merd sõitma,” oli Karaski lühike vastus, „tal oleks vaja sõita vanemtüürimehena vähemalt 12 kuud, et mereinspektsioon
