kõrval, õhk tulise õli ja soolakringlite lõhnast paks, ning kuulda oli vaid seda, kuidas kuldnokad mütsti, mütsti, mütsti mullale kukkusid, tiivad tõmblemas.
Alecial oli tunne, nagu jälgiks ta midagi tohutut ja pöördelist, aga telekast. Eraldiseisvat ja staatilist, murduv, läbi hägu kostev eetriheli. Ta vaatas ringi ja isegi värbajad – dressikates ja tuulepluusides mehed, kirjutamisalused käes, kiirusradarid närviliselt vastu reit kõlkumas – vaatasid ammulisuises hämmingus taevasse.
Kogu see asi kestis kõige rohkem kolm minutit; kolm tervet minutit, mille kestel isegi Gabe püsis vait, olles vastu ema puusa surutud, kuigi Alecia teadis, et poiss ei saa toimuvale päriselt pihta. Gabe ei kartnud ega osanud teiste käitumisest midagi välja lugeda ning Alecia jõudis vaevu selle eest tänulik olla, kui kõik juba läbi sai.
Kõik vaatasid üles ja hakkasid uuesti rääkima, tegelikult sosinal, olles jahmunud ja täis aukartust, astusid jälle välja valguse kätte, nagu oleksid tõelise tormi üle elanud ja uuriksid nüüd kahjustusi. Sajad väikesed mustad kogud, käkrus ja tuule käes võbelevad nagu kortsutatud kopeerpaber.
Keegi helistas hädaabinumbril ja mõned inimesed kiirustasid minema, kogusid oma pojad kokku ja talutasid nad rutakalt oma minibusside juurde, eemale oletatavast nähtamatust mürkgaasipilvest. Alecia jäi paigale ja ootas Nate’i, vaatas, kuidas Marnie Evans pühkis lahtise ninaga sandaali abil oma Pathfinderi kapotilt maha kaks laipa, ise ühel jalal hüpeldes. Vaatepilt olnuks peaaegu koomiline, kui Alecial poleks sees nii hirmsasti keeranud või kui tal poleks olnud tahtmist nutma puhkeda või kui ta poleks tundnud keele tagaosal metalset ja kibedat maiku.
Linnud olid väikesed ja oleksid talle pihkudesse mahtunud, kui tal oleks olnud tahtmist mõni neist üles korjata. Ta kujutas seda ette – kuidas ta väikesed murtud tiivad linnu ikka veel sooja keha alla voldib, linnu silmad pärani kohkunud. Kust nad tulid? Miks nad alla sadasid? Seda küsimust esitatakse järgmise kuu jooksul tuhat korda.
Kuni muidugi kerkivad esile tähtsamad küsimused – selle aja peale on kõigil jalamaid ununenud, et tuhat lindu Mt. Oanoke’is üldse alla sadasid.
KOLMAS PEATÜKK
Bridget, kolmapäev, 25. märts 2015
Keskkooliõpilasi iseloomustas see rahustav asjaolu, et nad ei muutunud kunagi. Nad olid iga päev sama endassesüüvinud kui eilegi, telefonid pidevalt näost mõne sentimeetri kaugusel, sõrmed hoogsalt üle ekraanide sibamas, kui nad saatsid Snapchati-pilte, sõnumeid ja säutsusid. Draamad peikade, parimate sõprade ja peikade/parimate sõprade pärast. Bridget jälgis neid hoolega: ta teadis, kes olid lahutamatud sõbrad või kallimad, kelle ema krõbistas tablette ja kelle isa magas lühikesi seelikuid kandva bioloogiaõpetajaga.
Isegi siis, kui Bridgetil tuli ette halbu päevi, väga-väga halbu päevi, siis, kui ta igatses Holdenit iga hingetõmbega, kui tema enda keharakud näisid värisevat sellest igatsusest, sellest, kuidas mehe lame ja lai pöial vanasti sujuvalt ja kerge survega ta käsivart silitas, kerkisid ta mälestustes esile just need pisikesed liigutused ja võtsid ta keset tundi, sageli koguni poole lause pealt, hingetuks. Naine oli kindel, et laste meelest on ta oma leebuses aru kaotanud. Võib-olla ta oligi. Aga isegi siis, isegi neil päevil, kui tal õnnestus suurivaevu kaks lauset ritta seada ja nad kõik jõllitasid teda, suud ammuli nagu sägadel, ei vedanud nad teda kordagi alt. Nad pühendasid talle tähelepanu umbes üheks piinavaks minutiks ja jätkasid siis omaenda oi-kui-põnevat seebiooperielu.
Märtsi kohta oli ilm liiga külm. Kevadvaheaeg lähenes tasapisi, aga õhutemperatuur ei kerkinud endiselt üle viie kraadi. Georgia-verd Bridget polnud seesuguse jamaga harjunud ja mõtles juba miljardendat korda, miks ta ometi tagasi ei koli, nüüd, kus Holden teda enam siin kinni ei hoia. Võib-olla sellepärast, et tal oli ikka veel tunne, nagu oleks mees endiselt siin, pelgalt üheksa kuud hiljem. See polnud õieti mingi aeg ja Bridget tajus teda ikka veel nende eeshoovi raagus ja pragunevate puude juures, mille lehed olid maha langenud ja tegid otsa peale sellelegi, mis nende kallist murust veel alles oli. Oot, mida ta tegigi? Tunnetas mehe aurat? Oi, kui tema ema neid mõtteid kuuleks! Mitte niipaljukestki aruraasu kui hallil kivil, vaat’ mida ema ütleks.
„Maa kutsub Bridgetit.” Nate Winters seisis naise tühja klassi ukseavas vaid kolm minutit pärast kellahelinat, aga ettevalmistusteks mõeldud vahetund oli siiski niipalju kestnud, et mees tabas ta lihtsalt istumast, käed rüpes, ja tuhaplokkidest tagaseina kooruvat värvi vahtimast.
Bridget naeratas talle laialt ja raputas pead, et mõtteid klaaritada. „Ma olen siinsamas. Jäin lihtsalt... mõttesse.”
Nate astus kahe kerge sammuga üle põranda, pööras ühe tooli teistpidi ja võttis istet. „Sina? Vaevalt.” Ta pööritas silmi ja Bridget äsas tema poole käega.
Neil oli vanasti kombeks visata nalja Bridgeti aju üle, mis töötas nagu orav rattas ega peatunud kunagi. Isegi siis, kui ta parajasti napsitas, võis ta ühtäkki püsti tõusta, nii et viski ja koola üle klaasiserva Alecia uuele vaibale läigatas (ja oli selgesti näha, et selline asi põhjustas Aleciale kergekujulise südamerabanduse) ning kuulutada, et tal tuli üks mõte. See oli siis, kui nad arvasid, et suudavad midagi korda saata. Nate ja Bridget olid õpetajad. Holden oli arst. Alecia töötas suhtekorralduse vallas. Nad olid just nagu unistuste meeskond mõne veel loomata heategevusasutuse jaoks, mis aitab lapsi, ostab neile kingi, õpetab neid lugema või jagab vaesunud tüdrukutele tampoone. Tont võtku, neil oli potentsiaali.
Bridget sättis pabereid laual korda, lihtsalt selleks, et oleks midagi teha, ja ta mõtted libisesid möödaniku ohtlikult õhukesele jääle, nagu vahel ikka juhtus. Tuli ette päevi, mil ta ei suutnudki end kokku võtta. Aga Nate muutis olemise talutavamaks. Ta puudutas Bridgeti käsivart.
„Kuidas Alecial läheb?” Bridget silus juuksed õlgadelt tahapoole, ajas selja sirgu ja naeratas Nate’ile veel kord säravalt. „Gabe’il?”
„Oh, tead isegi. Tõusude ja mõõnadega.” Mees kehitas õlgu ja Bridget mõtles, kui paljudele mõõnadele Nate tegelikult tunnistajaks oli.
„Tervita neid minu poolt.”
Nate noogutas ja tõmbas välja kokkuvolditud kaardikese. „Astusin läbi, sest tahtsin sinult selle kohta nõu küsida.” Ta lükkas kaardi üle laua Bridgeti poole.
Kaarnad tulid kolmekaupa,
üks iga mõõga kohta, alla rippu, vabastamata.
Kartmatu
kuni ööhakuni, mil ta väriseb,
tuhande kuninga verega üle kallatud.
Bridget luges seda kaks ja isegi kolm korda. Tekst oli arusaamatu, selles polnud luulelises mõttes isegi mitte sümmeetriat. Ent miski neis sõnades roomas ta ajus ringi, vilksas läbi ta laialivalgunud mõtetest.
„Kes selle kirjutas?” Bridget pööras kaardi ringi, ilma et oleks lootnud seal mõnd nime näha.
„Ma pole kindel, aga leidsin selle pärast viimast tundi oma laua juurest põrandalt.” Mees kallutas end tooli seljatoest kinni hoides tahapoole. Nate oli niheleja, üsna samasugune nagu pikajalgsed poisid, kes Bridgeti tundides käisid, naksutasid põlvedega ja ragistasid sõrmenukke. „Selle veidrus lõi mind pahviks. Sinu meelest pole see veider?”
Bridget vaatas kulme kergitades talle otsa. „Ma õpetan loomingulist kirjutamist. Sa peaksid nägema, missugust paska ma loen. Nad on lapsed. Mõned neist arvavad tõsimeeli, et see, mida nad ühel
