lõua alla. Bridget vedas küüntega üle kassi selja, sügas teda saba kohalt. Ta pistis suhu viimase suutäie kleepjat kartuliputru, rüüpas suure lonksu veini ja sirutas käe üle diivanipatjade kaustiku järele.
See oli musta värvi – paljud neist olid. Õpilased võisid need ise välja valida, palve, mille peale nad kõik olid alguses oianud. Ent hiljem tulid nad oma nahkköites kaustikutega, mis peegeldasid nende isiksusi, andsid need ära ujedalt, just nagu võinuks sädelevroosad kaaned või kullakarva lehed paljastada midagi, mis nende hinge kohta muidu teadmata oli. Nad on teismelised, must ja maailmavalu on täpselt nende rida. Loomingulise kirjutamise vabaainetunnis käisid koos nii noorema kui ka vanema keskkooliastme õpilased. Lõpuklassi omad lähevad peagi ülikooli, huulil vabaduse hõrk mõrkjasmagus maik, nii et nemad pole nii tujukad kui nooremad, kes peavad veel kaheksateist kuud Mt. Oanoke’is istuma. Lõpuklassi omad puhkesid õide, kõik see, mis näis vanasti piirav, omandas tasapisi nostalgilise roosaka kuma. Nemad nägid keskkooli juba tahavaatepeeglis.
Bridget lappas lehekülgi. Lucia päevik oli korrapäratu, muutuva käekirja, joonistuste ja seest pliiatsiga värvitud trükitähtedega. Bridget ei lugenud kellegi päevikust kõiki sissekandeid. Harjutus oli pigem mõeldud selleks, et õpilased saaksid aimu päevikupidamisest, kirjutaksid üles oma arukad, hiilgavad mõtted, lihtsalt paneksid need paberile. Sisu Bridgetit ei huvitanud, peaasi, et ülesanne saab õigeaegselt tehtud. Nad küsisid ühtelugu: kas te minu oma lugesite? Kogu oma nurina juures näisid nad heakskiitu ihalevat.
Ma pole süütu. See on nali, eks ole? Keegi ei arva nii. Ma olen lits. Kõnts. Nõid. Fetiš. Mitte kunagi päris inimene. Välja arvatud sinu jaoks. Ja võib-olla Taylori jaoks, kuigi tema käitub heitlikult. Hoolib rohkem Kelseyst ja Rianast ning olenevalt päevast ka Andrewst.
Mulle ei lähe keegi neist korda. Aga sinust ma hoolin, nii et jah.
Bridget sulges päeviku. Ta polnud kordagi kuulnud, et keegi Luciat hooraks või litsiks nimetaks. Enamik tüdrukuid hoidis tema teravast punasest suust ja veel teravamast keelest eemale. Pigem oli Lucia see, kes teistele silte külge kleebib. Poisid vältisid teda peamiselt samuti, aga mõned otsisid pisut ka tema seltsi. Lucia jõlkus õigete tüüpide läheduses – Andrew Evans ja Josh Tempest –, Taylor kontsade klõbinal nende kannul, kaks korda rohkem samme, et mitte maha jääda, ning kõige lõpus Lucia. Andrew piidles teda kogu aeg, pilk siia-sinna libisemas, huulil see vildakas muie, millesse tüdrukud ülepeakaela armusid.
Loodusõpetusest omandatud teadmine: looduses on kõige ilusamad asjad mürgised.
Bridget oli väsinud. Kell oli alles pool kaheksa, aga ta oli kogu aeg väsinud. Uni oli ühtaegu pääsemine ta rinda rõhuvatest argiraskustest ja ka võimalus kaasat uuesti näha. Puudutada tema habemetüükas põske, kas või uneski. See oli väärt muserdavat hetke, kui ta hommikul tõdes, et miski sellest polnud päris. Võib-olla oli asi seda väärt.
Vana maja vingus ja vilises tuules. Bridget oli sellesse majja – Holdeni vanatädi pärandus – kolides vihanud nii maja kui ka kõike, mida see kehastas: külma ja halastamatut põhja, elu, mille ta oli seljataha jätnud. Nad kolisid väidetavalt selleks, et maja üles vuntsida ja maha müüa. Tagasi lõunasse kolida. Kannatame aastakese. Kui tahad aasta pärast lahkuda, siis me lähemegi. Ma luban, tagasi soodesse ja rabadesse, kuumuse ja kõige selle kätte. Me lähemegi. Siis hakkas Bridget õpetajana tööle ja nad jäid paigale. Nad said Nate’i ja Aleciaga tuttavaks, Bridget sisustas maja oma äranägemist mööda ning aasta tuli ja läks, ilma et keegi seda õieti märganud oleks. See oli kaheksa aastat tagasi.
Maja asus maanteest eemal, oli kunagine talumaja keset maalappi, mis oli sestpeale uusarenduste alla kadunud. Kummalgi küljel kaheteistkümne tuhande ruutmeetrised maalapid koos kolmesaja ruutmeetriste elamutega. Töö ja kodu vahet pendeldavad perekonnad, kes sõitsid Põhja-Jerseysse või New Yorki, saabusid õhtuti hilja, aga teenisid kõvasti. Hoopis teistmoodi kui siis, kui nemad siia kolisid, siis, kui linn polnud veel paberivabriku sulgemisest toibunud. Nüüd olid siin lapsi, jalgrattaid ja käänulisi umbtänavaid täis linnajaod, kus korraldati ühiseid grilliõhtuid. Emmede koosviibimisi, golfimänge, Super Bowli pidusid ja laste esimesi sünnipäevi.
Seal Bridget nüüd konutaski, kõrgus nende kõigi kohal. Valvas hoolega selle elu üle, mida temale polnud ette nähtud.
1 Sunny – päikeseline (ingl. k.)
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
