küll kaasa tundma ei hakka. See pole sinu ülesanne.” Bridget rehmas uuesti mehe poole käega. Siis uuris ta kaarti veel kord. Midagi selles viimases reas, selles tuhande kuninga asjas tundus talle tuttav. Ta tegi sõrmenipsu ja lappas oma laual olevas kaustikuvirnas.
Ta oli lasknud õpilastel käsitsi kirjutatud päevikut pidada. Vahel käis see tunnitöö juurde, vahel oli kodune ülesanne, aga seda ei tohtinud arvutis teha. Bridgeti meelest olid päevikud sellised asjad, mis võetakse voodisse kaasa, kuhu kritseldatakse siis, kui oled teki all, omaenda mõtete maailmas.
Õpilaste käekiri oli kohutav ja nad vingusid selle ülesande pärast lakkamatult. Enamik neist kirjutas oma toimetustest, mis oli nii igav, kui üldse olla sai, pannes kirja isegi selle, mida nad hommikusöögiks sõid. Tüdrukud tunnistasid üles oma kaalunumbrid, kaua hoitud saladuse, mis tungis neist välja nagu moos sõõriku seest. Õpilased andsid oma vihikud ära reedeti ja Bridget kontrollis, et töö on tehtud, aga ei pannud kirjutiste eest hindeid. Vahel ütles ta tunnis, millest kirjutada, vahel aga jättis vaba teema.
Ta haaras musta nahkköites kaustiku, teades juba peast, missugune neist see on. Lucia Hamm kirjutas surmast ja suremisest – seda tegid neist paljud. Aga enamik puudutas teemat möödaminnes või siis mõtiskles, mis tunne on surra, mis juhtub või kuidas see nendega juhtub. Mõnel oli hirm. Aga Lucia näis seda teemat tervitavat ega lasknud end häirida õpetajast, kes oli peaaegu aasta tagasi oma abikaasa vähile kaotanud. Lucia suhtus valusse ja surma kiretult, otsekui oleks tegu bioloogiatunni lahkamisülesandega. Just nagu saanuks Bridgeti valu lahti lõikuda nagu vahaplaadi külge kinnitatud ja keskelt lõhki lõigatud konnakese ning selle siis lihtsalt minema peletada. Bridget oli seda varemgi näinud, seda surmalummust, ent teda ei häirinud mitte see. Gooti stiil oli peaaegu igapäevane asi. Aga Lucia ajas teda kõhevile.
Bridget lappas kaustikut, kuni leidis õige lehekülje. Joonistus, ülaservas traadil kolm musträstast, kõik koos traadil, kolm mõõka läbi tuksuva südame torgatud. Ei mingeid kuningaid. Oeh. Naine pööras kaustiku ringi, et seda Nate’ile näidata. Mees takseeris pilti.
„Peab tema olema, eks ole?”
„Ma olen loobunud üritamast temast sotti saada.” Bridget kehitas õlgu. „Ta näeb linde.”
Nate kallutas pea viltu, tegi käega ringjaid liigutusi, andes mõista, et teine jätkaks.
Bridget ohkas, see mõte mõjus talle väsitavalt. „Ta ütleb, et leiab surnud linde. Ta on sellest kirjutanud. Ütleb, et nad satuvad tema juurde ja siis ta teab, et juhtub midagi halba.”
Lucia, erakliku loomuga, aga eksootiliselt ja kummastavalt ilus. Vapustavalt valged juuksed, musta laineriga ääristatud silmad ja veripunased huuled. Ta oli koolipikendust saanud, midagi emotsionaalse ja sotsiaalse valmisolekuga seoses, nii et ta oli klassikaaslastest aasta vanem. Tal oli omapärane kõneviis, napp ja enesekindel, pilk ainitine ja vankumatu, just nagu osutaks ta sulle teene. Bridget pööras alati esimesena pea ära, suutmata sellist otsekohesust taluda. Iga jutuajamine tundus vastasseisuna.
Ta ulatas kaardi Nate’ile tagasi.
„Mulle tundub, et midagi on juhtunud. Viimasel ajal on tema hinded langenud. Vahel näeb ta kooli tulles väga sitt välja. Täitsa ilma meigita. Kas sa pole tähele pannud?” Nate kopsis kaardiga endale vastu sõrmenukke ja kõverdas suud. „Tal on ju see jube vend, tead küll?” Bridget teadis ähmaselt. Tüdruku vend Lenny oli koolist välja langenud ja tema isa Jimmy linnast jalga lasknud.
Bridget silmitses päevikut ja tundis ühtäkki häbi. Ta polnud tegelikult kuigi tähelepanelik olnud. See oli tema töö, mitte üksnes õpetada, vaid õpilasi ka jälgida. Selles mõttes võttis Nate oma tööd märksa tõsisemalt kui tema.
Nate’il olid anonüümsed sotsiaalmeediakontod. Ta ei postitanud kunagi midagi, ainult jälgis uudisvooge. Ta jälgis oma õpilasi ja nemad jälgisid omakorda teda, teadmata, kes ta selline on. Nii rumalad, mõtles Bridget. Kas nad siis ei tea, missuguseid jubedikke maailmas leidub? Aga Nate teadis, kes kellega tülitses, kus olla, millal kohal olla, keda kiusatakse, kes teisi kiusab. Seetõttu on ta parem õpetaja, kaitses ta end. Ta ei kasutaks seda iialgi kurjasti ära, Bridget teadis seda, aga ikkagi. Ta ütles Nate’ile, et ei taha sellest midagi teada. Jäetagu tema sellest kõrvale. Ta juurdles, kas Alecia teab, et kui tema öösiti abikaasa kõrval voodis lamab, istub too telefonis, luurab oma õpilaste järele, nagu oleksid nad tema isiklik miniseriaal. See oli moraalses mõttes hall ala, pidi naine tunnistama, aga Nate tegi seda üllastel põhjustel. Koolis iga päev aset leidvad draamad said alguse eelmisel õhtul internetis.
„Mul lihtsalt pole selleks jaksu. Sel aastal küll mitte. Muudel aastatel olen ma sinu kõrval seisnud. Nende nimel võidelnud. Juhtkonnaga. Nende vanematega, poole ajast nende endiga. Sel aastal mitte. Ma pean niigi vaevu vastu.” Bridget avas Lucia päeviku, lehitses seda ja märkas esimest korda, kui paljud sissekanded olid joonistused. Vähemalt pooled neist. Ta peab tüdrukuga sellest rääkima. See pole kunstiõpetus.
Siis aga pööras ta kaustikut ähmases äratundmises küll üht-, küll teistpidi. Kunagi teadis ta, mida see kõik tähendas, ehkki tema oskused näisid roostes olevat. Tädi Nadine oli teda kaarte panema õpetanud juba siis, kui ta oli vaevu kümneaastane ja istus tädi süles, sellal kui sigaret lõpuni suitses. Aga see oli kaua aega tagasi.
Bridgeti viimane kaardipanek oleks peaaegu tema abielule lõpu teinud.
Ta lükkas kaustiku üle laua ja osutas sõrmega.
„Nate. Need on tarokaardid.”
Bridgetil oli kass. Väike halli-valgekirju tänavakass, kelle ta oli enda juurde võtnud kuu aega pärast Holdeni surma – mõtlematu otsus. Ta pani kassile nimeks Sunny, tolle „Kuristik rukkis” prostituudi järgi. See oli tema lihtne ja nüri viis oma abikaasat mälestada, aga samas meeldis talle see iroonia. Kass oli ühtaegu hall ja pahur. Nõnda ta siis oligi Sunny1, kuigi teisalt ei olnud ka. Mitte keegi ei tabanud seda nalja ära, aga teisalt jälle ei saanudki enamik inimesi Bridgeti naljadele pihta, Holden välja arvatud.
Issand, kuidas ta oma abikaasat igatseb!
Holdeni surmast polnud veel aastatki möödas. Diagnoosi saamisest oli möödunud aasta, nende abiellumisest kümme. Bridget armastas kujutleda oma elu ajajoonena ja vahel, kui ta oli küllalt palju joonud ja aeg juba küllalt hiline, kujutles ta seda oma pea kohal hõljuvat. Üksainus sirge, täppidega kriips nagu metrookaart, roheline kuni 2012. aasta sügiseni, 2012. ja 2013. aasta vahel punane ja verekarva ning edasi porilombipruun koos punase vilkuva „oled siin” täpiga keset seda lõputut pruuni. Tänasest kaugemale ta ei näinud.
Üksiolekus oli raasuke vabadust. Ta pistis külmutatud eine mikrolaineahju, ootas nõutud kaks minutit, tõmbas selle kahe sõrme abil välja ja poetas papptaldrikule. Ta kallas valget zinfandelit punasesse plasttopsi, sest vihkas nõudepesemist, ning viis siis õhtusöögi elutuppa. Oleks Holden elus olnud, oleks ta selle peale otsad andnud. Holdenile meeldis kallis cabernet, pärit mingitest kindlatest Prantsusmaa piirkondadest – Bridgetil polnud aimugi, millistest. Samuti oli Holden söögi suhtes valiv ja tal olid konkreetsed ja veidrad arusaamad sellest, mida võis koos süüa ja mida mitte. Veiseliha ja kartulid. Pasta ja sealiha. Kana ja riis. Ainult sellistes paarides. Restoranides tekitasid mehe soovid Bridgetis lõputut ärritust: terved kartulid, mitte kartulipuder, küüslauku mitte, rohkesti pipart.
Nüüd võis naine süüa, mida aga tahab. Kummaline, kuidas ta oleks hetkegi mõtlemata võtnud tagasi kõik need asjad, millest vanasti pääseda soovis. Holdeniga rääkides, mida ta vahetevahel tegi, mitte küllalt tihti, et seda sagedaseks nimetada, ei vaadanud ta mehe pilti ega üles lae poole. Ta rääkis nii, nagu viibiks mees tema kõrval.
