vähemalt nelja turvakaamerat, mis pididki hästi näha olema. Ta oletas, et ülejäänud on hästi ära peidetud. Manchin üritas töötajat lobisema meelitada, kuid talle vastati napilt. Ta küsis naljatades, kas ta võiks ka „Teisel pool paradiisi” originaalkäsikirja näha. Raamatukoguhoidja poetas rahuloleva muige ja vastas, et see pole võimalik.
„Kas te ise olete originaale näinud?” küsis Manchin.
„Ühe korra.”
Paus, Manchin ootas järge, ja küsis siis ise: „Ja mis puhul?”
„Üks teatud kuulus teadlane soovis neid näha. Läksime koos temaga keldrikorrusele ja lasime tal vaadata. Aga ta ei puudutanud pabereid. Seda tohib teha vaid meie pearaamatukoguhoidja spetsiaalsete kinnastega.”
„Muidugi. Nojah, asugem siis tööle.”
Abiraamatukoguhoidja avas ühe kahest suurest sahtlist, millel oli mõlemal kiri „Teisel pool paradiisi” ja tõmbas välja paksud, keskmisest suuremad märkmikud. „Neis on esmatrüki järel ilmunud arvustused,” ütles ta. „Ja meil on veel arvukalt hilisemaid.”
„Suurepärane,” ütles Manchin laialt naeratades. Ta avas portfelli, võttis märkmealuse ja tundus valmis olevat sööstma kõige kallale, mis oli ta ette lauale pandud. Pool tundi hiljem, kui Manchin näis olevat täiesti töösse süvenenud, lausus raamatukoguhoidja mõned vabandussõnad ja kadus. Kaameraid arvesse võttes ei tõstnud Manchin kordagi pilku. Lõpuks oli tal vaja tualetti minna ja ta kõndis minema. Pööras valesti, pööras teist korda valesti, eksis ära ja liikus läbi sektori, hoidudes kellegagi kokku puutumast. Kõikjal olid kaamerad. Ta kahtles, kas hetkel keegi nende pilte jälgib, aga vajadusel sai ju linte tagasi kerida. Ta leidis lifti, ei kasutanud seda, vaid avastas lifti lähedalt trepi. Järgmine tasand temast allpool sarnanes esimese korrusega. Sealt edasi lõppes trepp korrusel B2, mis tähendas teist keldrikorrust, ja sellel ootas teda paks uks, millele oli jämedas kirjas maalitud „Ainult hädaolukorras”. Ukse kõrval oli klahvipult ja teine kiri hoiatas, et niipea kui ust püütakse avada ilma „asjakohase loata”, käivitub signalisatsioon. Ust ja selle ümbrust jälgis kaks turvakaamerat.
Manchin taganes ja kõndis tuldud teed tagasi. Kui ta lugemissaali jõudis, ootas raamatukoguhoidja teda ees. „Kas kõik on korras, professor Manchin?” küsis ta.
„Oh, jah. Lihtsalt vist väike kõhuvalu. Loodan, et see ei nakka.” Abiraamatukoguhoidja lahkus kohe ja Manchin sobras päev otsa pabereis, tuhnides terassahtlitest võetud materjalides ja lugedes kirjandusülevaateid, mis teda põrmugi ei huvitanud. Paar korda kõndis ta saalist välja, hiilis ringi, vaatles, mõõtis ja talletas mällu.
4
Manchin naasis kolme nädala pärast, kuid ei etendanud enam professorit. Lõug siledaks raseeritud, juuksed liivakarva blondiks värvitud, ees punaste raamidega valeprillid ja kaasas pildiga, kuid võltsitud üliõpilaspilet. Kui keegi oleks küsinud – mida ta küll sugugi ei eeldanud –, siis oleks ta vastanud, et on magistrant Iowast. Tegelikkuses oli ta nimi Mark ja tema ametiala, kui seda võib nii nimetada, olid professionaalsed vargused. Kõrge rahalise väärtusega, maailmaklassist, peenelt kavandatud hüppa-ja-haara tööotsad, mis keskendusid kunstiteostele ja haruldustele, mille sai meeleheitel ohvritele hea raha eest tagasi müüa. Ta kuulus viieliikmelisse jõuku, mida juhtis Denny, endine eriüksuslane, kes oli pärast sõjaväest kinga saamist kuritegevusse suundunud. Siiani ei olnud Denny vahele jäänud ja tal puudus kuriteoregister, nagu ka Markil. Kuid kahel jõuguliikmel oli see olemas. Trey oli kaks korda süüdi mõistetud ja kaks korda põgenenud, viimati eelmisel aastal föderaalvanglast Ohios. Seal oli ta kohtunud Jerryga, pisi-kunstivargaga, kes oli nüüd tingimisi vabaduses. See oli üks teine kunstivaras, pikka karistust kandev kunagine kongikaaslane, kes Jerryle esimest korda mainis Fitzgeraldi käsikirju.
Eeldused olid ideaalsed. Ainult viis käsikirja, kõik käsitsi kirjutatud, kõik ühes kohas. Ja Princetoni jaoks olid nad hindamatud.
Kamba viies liige eelistas töötada kodus. Ahmed oli nimelt häkker, võltsija, kõiksugu silmamoonduste looja, kuid püstolite ja muu sellise jaoks ei jätkunud tal närvi. Ta töötas oma maja keldris Buffalos ja teda ei olnud kordagi kätte saadud ega vahistatud. Ta ei jätnud jälgi. Tema saab lõpphinnast oma viis protsenti. Ülejäänu jagatakse võrdselt nelja mehe vahel.
Teisipäeva õhtul kella üheksaks olid magistrantuuritudengeid etendavad Danny, Mark ja Jerry sisenenud Firestone’i raamatukokku ning jälgisid kella. Nende võltsitud üliõpilaspiletid olid toiminud suurepäraselt; mitte keegi ei olnud kulmugi kergitanud. Denny leidis pelgupaiga kolmanda korruse naiste väljakäigus. Ta tõstis paigast tualeti laepaneeli, viskas oma tudengiseljakoti üles ja valmistus mõnetunniseks passimiseks palavuses ning ruumikitsikuses. Mark muukis lahti esimese keldrikorruse peakütteruumi ukse ja jäi alarmi ootama. Kuid ta ei kuulnud midagi, samuti Ahmed, kes oli kerge vaevaga sisse murdnud ülikooli turvasüsteemidesse. Seepeale asus Mark raamatukogu varu-elektrigeneraatori kütusetorusid lahti keerama. Jerry leidis endale pelgupaiga töötoas, mida varjasid rittalaotud raamatuvirnad, kus seisid köited, mida keegi ei olnud aastakümneid kätte võtnud.
Trey kolas mööda ülikoolilinnakut, riides nagu tudeng, kott seljas tolknemas, ja vaatas valmis kohti oma pommide jaoks.
Raamatukogu suleti keskööl. Neli jõuguliiget, samuti Ahmed oma keldris Buffalos, olid raadioühenduses. Jõugu juht Denny andis kell 00.15 teada, et kõik läheb plaanipäraselt. Kell 00.20 sisenes üliõpilaseks maskeerunud Trey, kopsakas seljakott turjal, linnaku südames asuvasse McCarreni Internaatkolledžisse. Ta märkas samu turvakaameraid, mida oli näinud eelmisel nädalal. Ta läks trepist, mida ei jälgitud, üles teisele korrusele, lipsas nii meestele kui naistele mõeldud tualetti ja sulges ennast kabiini. Kell 00.40 pistis ta käe seljakotti ja võttis sealt umbes pooleliitrise karastusjoogi suuruse plekkpurgi. Ta aktiveeris viitsütiku ja peitis pommi klosetipoti taha. Lahkus tualettruumist, läks kolmandale korrusele ja jättis teise pommi tühja dušikabiini. Kell 00.45 leidis ta ühiselamu teiselt korruselt poolpimeda koridori ja viskas sinna hooletu liigutusega kümnest padrunist koosneva Black Cati paugutajakomplekti. Ta kiirustas trepist alla ja samal ajal kostsid juba nende plahvatused. Mõni hetk hiljem plahvatasid mõlemad suitsupommid ja paiskasid koridoridesse paksud haisvad udupilved. Majast väljudes kuulis Trey esimest paanikahäälte lainet. Ta astus ühiselamu lähedal kasvavate põõsaste varju, võttis taskust ühekordselt kasutatava mobiiltelefoni, helistas Princetoni hädaabinumbrile ja andis edasi hirmsa uudise: „McCarreni teisel korrusel on üks püstoliga tüüp. Ta tulistab.”
Teise korruse aknast voogas välja suitsu. Raamatukogus pimedas uurimiskabiinis istuv Jerry võttis oma kaardimobiililt samasuguse kõne. Sedamööda kuidas paanika ülikoolilinnaku endasse haaras, tabas hädaabinumbrit juba kõnede uputus.
Igal Ameerika kõrgkoolil on täpsed plaanid, kuidas hallata olukorda, mis hõlmab endas „aktiivset tulistajat”, kuid keegi ei taha neid käiku lasta. Vastutaval ohvitseril kulus mitu kangestuses mahavahitud sekundit, enne kui ta õigeid nuppe vajutas, aga kui ta seda lõpuks tegi, hakkasid sireenid huilgama. Kõik Princetoni üliõpilased, õppejõud, ametnikud ja muud töötajad said SMS-i ja e-kirjaga hoiatussõnumi. Kõik uksed tuli sulgeda ja lukustada. Kõik hooned valve alla võtta.
Jerry valis veel kord 911 ja teatas, et kaks üliõpilast on maha lastud. McCarreni hoonest kobrutas suitsu. Trey poetas prügikastidesse veel kolm suitsupommi. Läbi suitsulaamade jooksis tudengeid, kes tormasid ühest hoonest teise, teadmata õieti, kus on ohutu. Kohale tuiskas kampuse turvateenistus ja Princetoni linnapolitsei, pooltosinat tuletõrjeautot sabas. Siis tulid kiirabiautod. Ilmus esimene paljudest New Jersey osariigipolitsei patrullautodest.
Trey jättis seljakoti administratiivhoone
