juba uurijad ja kriminalistid.
Ülikooli president oli pärast pikka ööd just oma linnakus asuvasse koju jõudnud, kui talle teatati, et midagi väärtuslikku on kaduma läinud. Ta tormas raamatukokku, kus olid ees pearaamatukoguhoidja, FBI ja kohalik politsei. Üheskoos otsustasid nad lugu nii kaua vaka all hoida kui võimalik. FBI harulduste päästmise üksuse ülem oli Washingtonist teel ja tema arvas, et vargad võivad peagi ülikooliga ühendust võtta ning tehingut pakkuda. Avalik huvi, ja seda oli oodata tonnide kaupa, teeks asjaajamise vaid keerulisemaks.
9
Tähistamine oli edasi lükatud ajani, mil neli kütti kaugel Pocono mägedes asuvasse jahionni jõuavad. Denny oli jahihooajaks väikese A-kujulise majakese üürinud, mille kulu talle pidi korvatama, kui nad raha kätte saavad, ja elanud seal kaks kuud. Neljast mehest oli vaid Jerryl alaline aadress. Ta üüris koos oma kallimaga väikest korterit Rochesteris New Yorgi osariigis. Trey oli vanglapõgenik ja tema oli olnud jooksus suurema osa oma täismeheelust. Mark elas eksabikaasaga kordamööda Baltimore’i lähedal, kuid selle kohta puudusid ametlikud tõendid.
Kõigil oli hulk valeidentiteete, kaasa arvatud passid, mis oleksid haneks tõmmanud iga tolliametniku.
Külmutuskapis oli kolm pudelit odavat šampanjat. Denny tegi ühe lahti, valas nelja erisugusesse kohvitassi välja ja ütles südamest tuleva toosti: „Terviseks, poisid, ja palju õnne! Ära tegime!” Kolm pudelit haihtusid poole tunniga ja puruväsinud jahimehed vajusid unne. Käsikirjad, mis endiselt peitusid täpselt ühesugustes arhiivikarpides, olid laotud panipaigas asuvasse seifi nagu kullakangid, ja järgnevatel päevadel pidid neid valvama Denny ning Trey. Homme lähevad Jerry ja Mark tagasi koju, olles nädalasest hirvejahist surmani väsinud.
10
Sellal kui Jerry magas, tormas tema suunas föderaalvalitsuse raev täie jõuga. FBI kriminalist märkas raamatukogu keldrisse ja sealt välja viiva trepi esimesel astmel väikest plekki. Ta arvas täiesti õigustatult, et tegemist on veretilgaga, mis pole seal lebanud piisavalt kaua, et muutuda tumepruuniks, peaaegu mustaks. Ta korjas tilga üles, informeeris oma ülemust ja asitõend saadeti kiiremas korras FBI laboratooriumi Philadelphias. Otsekohe tehti DNA analüüs ja tulemused sisestati üleriigilisse infopanka. Vähem kui tunni pärast leidis otsing vaste Massachusettsist: kellegi Gerald A. Steengardeni, tingimisi vabastatud kelmi, kellele oli mõistetud seitse aastat varasemate maalivarguste eest ühelt Bostoni kunstikaupmehelt. Analüütikute meeskond asus palavikuliselt tööle, et härra Steengardenist mingeid jälgi leida. Sellenimelisi oli Ameerika Ühendriikides vähemalt viis. Neli heideti kiirelt kõrvale. Viienda härra Steengardeni kohta hangiti orderid nii tema korteri läbiotsimiseks kui telefonikõnede ja krediitkaardikasutuse registri läbivaatamiseks. Kui Jerry Pocono mägedes oma pikast uinakust ärkas, jälgis FBI juba tema Rochesteri korterit. Oli otsustatud mitte orderiga sisse minna, vaid oodata ja vaadata.
Sest võib-olla, kõigest võib-olla, juhatab härra Steengarden nad teisteni.
Princetonis koostati nimekirjad kõigist üliõpilastest, kes olid viimase nädala jooksul raamatukogus käinud. Nende ID-kaardid registreerisid kõik nende käigud kõigisse linnaku raamatukogudesse. Võltsitud kaardid tulid kiirelt välja, sest kolledžis kasutati vale-ID-sid alkoholi ostmiseks enne lubatud vanust, mitte raamatukogudesse lipsamiseks. Tehti kindlaks nende kasutamise täpsed kellaajad ja võrreldi neid raamatukogu turvakaamera salvestistega. Keskpäevaks olid FBI-l olemas teravad pildid nii Dennyst, Jerryst kui Markist, ehkki neil hetkel suuremat väärtust ei olnud. Kõik olid hästi maskeeritud.
Haruldaste raamatute ja erikogude sektoris pani Ed Folk esimest korda pikkade aastakümnete jooksul sisse kõrgeima käigu. Ümbritsetuna FBI agentidest, tuhlas ta identifitseerimisregistrites ja oma viimase aja külastajate turvafotodes. Kõigil paluti ennast tuvastada ja kui tuli Portlandi osariigiülikooli abiõppejõu Neville Manchini kord, siis kinnitas ta FBI-le, et pole kunagi Princetoni linnaku lähedalgi olnud. FBI-l oli nüüd olemas Marki selge foto, ehkki nad ei teadnud tema õiget nime.
Vähem kui kaksteist tundi pärast edukat murdvargust vihtus nelikümmend FBI töötajat innukalt tööd teha, uurides videosalvestisi ja analüüsides tulemusi.
11
Oli hiline pärastlõuna, kui neli jahimeest kaardilauda kogunesid ja õlled avasid. Denny muudkui jahvatas asjust, mida nad olid juba kümme korda arutanud. Rööv oli sooritatud, edukalt sooritatud, aga iga kuritegu jätab endast maha asitõendeid. Alati tehakse vigu ja kui sa suudad pooled neist mõttes üles leida, siis oled geenius. Võltsitud üliõpilaskaardid avastatakse varsti ja uuritakse põhjalikult läbi. Võmmidel on peagi teada, et nad nuuskisid raamatukogus juba mitu päeva enne sissemurdmist. Kes teab, kui palju neid kuradima salvestisi on? Leitakse riidekiude nende rõivastest, tossujälgi ja muud sellist. Nad olid kindlad, et ei jätnud ühtki sõrmejälge, kuid mingi võimalus eksisteeris alati. Kõik neli olid kogenud vargad ja teadsid seda.
Väikest plaastrit Jerry vasaku randme kohal ei olnud keegi märganud ja ta oli ka ise otsustanud selle unustada. Jerry oli endale sisendanud, et sellel pole mingit tähtsust ega tagajärge.
Mark võttis välja neli Apple iPhone 5-ga identset riistapuud firma logoga, kuid need ei olnud telefonid. Vaid jälitusseadmed, mida nimetati Sat-Trak’ideks – aparaadid, mis olid igas maakera punktis otseühenduses satelliitsüsteemiga. Ei mingit mobiilsidevõrku ja politseinikel ei mingit võimalust nende asukohta määrata ega neid pealt kuulata. Mark selgitas veel kord üle, et nad neljakesi – lisaks Ahmed – peavad lähimate nädalate jooksul pidevasse ühendusse jääma. Ahmed oli need riistad saanud ühelt oma paljudest allikatest. Mingit sisse-välja lülitamise nuppu ei olnud, selle asemel oli Sat-Trak’idel kolmekohaline aktiveerimiskood. Kui aparaat oli sisse lülitatud, toksisid kõik sellesse oma viiekohalise salasõna. Kaks korda päevas, täpselt kell 8 hommikul ja kell 8 õhtul võtavad nad viiekesi ühendust, saates üksteisele lihtsa sõnumi: „Korras.” Hilinemine on andestamatu ja sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed. Hilinemine tähendab, et Sat-Trak ja iseäranis tema omanik on kuidagi vahele jäänud. Veerandtunnine hilinemine aktiveerib varuplaani, mille kohaselt peavad Denny ja Trey käsikirjad kaenlasse haarama ning teise turvamajja kolima. Kui sõnum jääb tulemata kas Dennylt või Treylt, tuleb kogu operatsioon, või mis sellest veel teha jäänud, katkestada. Jerry, Mark ja Ahmed peavad siis viivitamatult maalt lahkuma.
Halbadest uudistest tuli ette kanda lihtsa sõnumiga „Punane”. „Punane” tähendas, et ilma mingeid küsimusi esitamata ja hetkegi kaotamata tuleb teadmiseks võtta, et (1) midagi on valesti läinud, (2) kui võimalik, tuleb käsikirjad kolmandasse salapaika viia ja (3) kõigil nii kiiresti kui võimalik maalt lahkuda.
Kui keegi kinni nabitakse, siis eeldavad kaaslased temalt vaikimist. Kõik viis olid pähe õppinud üksteise perekonnaliikmete nimed ja aadressid, tagamaks vastastikku täieliku lojaalsuse üritusele ning üksteisele. Kättemaks oli garanteeritud. Keegi ei räägi mitte midagi. Mitte kunagi.
Nii kurjakuulutavad kui need abinõud ka polnud, oli meeleolu endiselt hea, isegi ülev. Nad olid sooritanud hiilgava kuriteo ja teostanud perfektse põgenemise.
Saripõgeneja Trey rääkis mõnuga oma lugusid. Ta oli sellel alal edukas, sest tal oli alati plaan, mida teha põgenemise järel, sellal kui enamik teisi mõtles vaid sellele, kuidas välja saada. Kuriteoga sama lugu. Veedad päevi ja nädalaid kavandades ning kalkuleerides, aga kui asi tehtud, siis sa ei tea, mida edasi teha. Nüüdki oli neil plaani vaja.
Kuid nad ei suutnud selles kokku leppida. Denny ja Mark pooldasid kiirvarianti, mis tähendas, et Princetoniga võetakse nädala jooksul ühendust ja
