„Väljas suurepärane kabuhirm. Kõikjal suits. Massiliselt võmme. Minge ja tooge ära.”
„Kustuta tuled,” vastas Denny.
Buffalos kanget teed rüüpav ja hüppevalmis Ahmed kahlas kiiruga läbi ülikooli turvaseadistuste, sisenes elektrivõrku ja lülitas välja mitte ainult Firestone’i raamatukogu, vaid ka poole tosina naabruskonna hoone elektri. Igaks juhus tõmbas Mark, kes nüüd kandis öist vaatlusseadet, kütteruumi pealüliti nulli. Ta ootas natuke aega hinge kinni pidades, ent kui varugeneraator tööle ei hakanud, hingas juba kergemalt.
Voolukatkestus käivitas ülikoolilinnaku turvakeskuse jälgimisüksuses mitmesugused häiresignaalid, kuid keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Kuskil tegutses tulistaja. Polnud aega muretseda muude häirete pärast.
Jerry oli möödunud nädalal veetnud kaks ööd Firestone’i raamatukogus ja võis kindel olla, et kui raamatukogu on suletud, ei viibi hoones ühtki turvameest. Öö jooksul kõndis mundris politseinik korra või paar ümber maja, valgustas taskulambiga uksi ja kõndis edasi. Politsei patrullauto tegi samuti oma ringid, kuid seda huvitasid eeskätt purjus tudengid. Üldiselt oli linnak samasugune nagu nad kõik – kella ühest öösel kuni kella kaheksani hommikul välja surnud.
Kuid sel ööl asus Princeton meeleheitlike sündmuste tulipunktis, sest seal lasti maha Ameerika parimaid poegi ja tütreid. Trey raporteeris kaaslastele, et linnakus valitseb täielik kaos, võmmid sagivad ringi, kiirreageerijad ajavad varustust selga, sireenid röögivad, raadiod prääksuvad ja mustmiljon puna-sinist vilkurit plingib. Suits ujub puude vahel nagu udu. Kuskil üsna lähedal põristab helikopter. Täielik kaos.
Denny, Jerry ja Mark ukerdasid läbi pimeduse ja läksid trepist erikogude alusele keldrikorrusele. Kõigil olid öised vaatlusseadmed ja kaevurilamp paelaga otsaees. Kõigil oli seljas raske seljakott ja Jerryl veel lisaks väike sõjaväe õlapaun, mille ta oli kahe päeva eest raamatukokku peitnud. Nad peatusid kolmandal ja viimasel keldrikorrusel paksu raudukse ees, tegid turvakaamerad pimedaks ja jäid Ahmedit ning tema mustkunsti ootama. Ahmed tungis külmavereliselt läbi raamatukogu turvasüsteemide ja lülitas välja ukse neli sensorit. Kostis vali kolksuv hääl. Denny vajutas käepideme alla ja tõmbas ukse lahti. Nad sisenesid kitsukesse ruumi, kust viis edasi veel kaks metallust. Mark vaatas taskulambi abil lae üle ja tuvastas turvakaamera. „Seal,” ütles ta. „Ainult üks.” Jerry, kes oli oma kuue jala ja kolme tolliga1 kõige pikem, võttis väikese purgi musta värvi ja pihustas kaamera objektiivile.
Denny vaatas uksi ja küsis: „Kas viskame kulli ja kirja?”
„Mida sa näed?” küsis Ahmed Buffalost.
„Kaht täpselt ühesugust rauast ust,” vastas Denny.
„Poisid, ma ei saa teid aidata,” kostis Ahmed. „Süsteem ei näita esimese ukse taga midagi. Hakake lõikama.”
Jerry võttis õlapaunast kaks 18-tollist ballooni, ühes hapnik, teises atsetüleen. Denny seadis ennast vasakpoolse ukse juurde, andis elektroodile sädet ja hakkas kuumutama lukuaugust ning lingist kuus tolli kõrgemal asuvat punkti. Mõne sekundi pärast hakkas sädemeid lendama.
Samal ajal oli Trey McCarreni ümber rulluvast kaosest välja hiilinud ja varjas ennast pimeduses raamatukogu vastas teisel pool tänavat. Sireenid huilgasid endiselt, hädaabimasinaid saabus aina juurde. Kampuse kohal müdistasid valjult helikopterid, ehkki Trey neid ei näinud. Tema läheduses ei põlenud isegi tänavalaternad. Raamatukogu juures ei olnud peale tema hingelistki. Iga abikätt läks vaja mujal.
„Raamatukogu ümber kõik rahulik,” kandis ta ette. „Kuidas läheb?”
„Keevitame,” vastas Mark lakooniliselt. Kõik viis teadsid, et lobisemist tuleb piirata. Elektroodiotsaga, mis kiirgas välja enam kui kaheksasaja kraadist2 hapnikurikast kuumust, lõikas Denny aeglaselt ja oskuslikult metalli. Minutid möödusid, sulametalli tilkus põrandale ning ukselt lendas punaseid ja kollaseid sädemeid. Mingil hetkel ütles Denny: „See on tollipaksune.” Ta lõpetas ruudukujulise lõike ülemise serva ja hakkas otse alla tulema. Töö edenes aeglaselt, minutid roomasid mööda, pinge tõusis, kuid nad säilitasid rahu. Jerry ja Mark koogutasid Denny selja taga, jälgides iga ta liigutust. Kui ruudu alumine serv oli ära lõigatud, raputas Denny linki ja see tuli lahti, aga miski hoidis veel ust kinni. „See on lukukeel,” ütles ta. „Ma lõikan läbi.”
Viie minuti pärast uks avanes. Oma sülearvuti ekraani vahtiv Ahmed ei näinud raamatukogu turvasüsteemi poolt midagi erilist. „Siin pole midagi,” ütles ta. Denny, Mark ja Jerry astusid sisse ning sellega oli ruum otsekohe täis. Toa keskel sirutus tagaseinani umbes kümne jala pikkune kitsas, maksimaalselt kahe jala laiune laud. Kummaski külgseinas neli suurt puust sahtlit. Lukuspets Mark lükkas öise vaatlusseadme silmilt üles, sättis kaevurilampi ja uuris üht lukku. Ta raputas pead ja lausus: „Ei midagi üllatavat. Kombinatsioonilukud, ilmselt kompuutrikoodidega, mis iga päev vahetuvad. Neid lahti ei muugi. Peame puurima.”
„Too puur siia,” ütles Denny. „Hakka puurima ja mina lõikan senikaua teise ukse lahti.”
Jerry tõi lagedale kolmveerandtollise avaga akutrelli, mille mõlemal küljel oli käepide. Ta sihtis tera lukule ja surus koos Markiga täiest jõust peale. Puur vingus ja libises esialgu läbistamatuna näivalt messingilt kõrvale. Kuid siis eraldus krussis puurilaast, seejärel teine ja sedamööda kuidas mehed käepidemeile surusid, sõi puuritera ennast luku sisse. Kui see lõpuks sisse lupsatas, ei avanenud sahtel sellegipoolest. Markil õnnestus luku kohal olevasse avausse peenike kang suruda ja jõuliselt kangutada. Puitraam purunes ja sahtel tuli lahti. Sahtlis oli metallkantidega arhivaalikast suurusega seitseteist korda kakskümmend kaks korda kolm tolli.
„Ettevaatust,” ütles Jerry, kui Mark kasti avas ja sellest õrnalt õhukese kõvakaanelise köite võttis. „Dolph McKenzie kogutud luuletused,” luges ta aeglaselt. „Seda olen ma eluaeg igatsenud.”3
„Kes kurat see veel on?”
„Ma ei tea, aga me ei tulnud siia luulekogusid otsima.”
Denny astus nende selja taha ja sõnas: „Okei, laske edasi. Siin on veel seitse sahtlit. Ja ma olen teises toas varsti sees.”
Nad pöördusid tagasi oma töö juurde, Trey aga istus teisel pool tänavat pargipingil, tegi hooletult suitsu ja heitis aeg-ajalt pilgu kellale. Kampuses keev melu ei näidanud raugemise märke, kuid igavesti see ka ei kesta.
Esimese toa teine ja kolmas sahtel sisaldasid veel jõuguliikmeile tundmatute kirjanike haruldasi raamatuid. Kui Denny teise toa ukse lahtikeevitamisega valmis sai, käskis ta Jerryl ja Markil puur tuua. Ka selles toas oli kaheksa suurt sahtlit, pealtnäha täpselt samasugused kui esimese toa omad. Kell 02.15 kandis Trey ette, et linnak on endiselt isoleeritud, ent uudishimulikud üliõpilased on hakanud McCarreni ette murule kogunema, et etendust jälgida. Valjuhäälditega politseinikud käskisid neil tubadesse tagasi minna, kuid noori oli liiga palju, et korda luua. Pea kohal sõelub vähemalt kaks helikopterit, lisades omalt poolt segadust. Tema vaatab oma nutitelefonist CNNi uudiseid ja Princetoni lugu on hetkel esiuudis. Hingeldav reporter teatas „sündmuskohalt” ikka ja jälle „kinnitamata ohvritest” ning suutis luua mulje, et suur hulk tudengeid on hukkunud „vähemalt ühe tulistaja” käe läbi.
„Vähemalt üks tulistaja?” pomises Trey. Kas mitte iga tulistamise jaoks pole vaja vähemalt üht tulistajat?
Denny, Mark ja Jerry arutasid omavahel, kas mitte murda sahtlitesse sisse leeklambi abil, kuid otsustasid sellest vähemalt esialgu loobuda. Tuli tähendanuks kõrget riski ja mis kasu oleks käsikirjadest,
