vaata mind niimoodi,“ ütles Abby. „See oli seda väärt.“
Tal kulub kolm tundi, et saada ühele poole paberite täitmisega. Ta pidi tegema ettekanded kahe juhtumi kohta ja parandama oma tunnistust, mille ta andis veebruaris – nagu tal oleks meeles, mida ta oli nii palju aega tagasi üldse öelnud.
Ometi polnud sellega alistatud tema meel – meel, mis kontrollis keha, ja mõnikord näis, et oli võtnud nõuks selle hävitada.
Mõtiskluse katkestas öökapil helisema hakanud telefon.
Abby küünitas tühja klaasi kõrvalt ja läbi valu telefoni võtma. Tundmatu number.
„Abby kuuleb.“
Ta tõusis istukile ja sikutas kortsus voodilina endale ümber.
„Hei, lapsuke… Leo siin.“
„Leo?“ Abby ajas selja sirgu ja tõmbas lina kõrgemale. Ainult üks inimene nimetas teda 32aastaselt lapsukeseks ja see oli eriagent Leo Strauss. Nad polnud rohkem kui aasta koos töötanud, sest Leo oli viidud üle New Yorki, et ta saaks oma lapselastele lähemal olla. Ja ikkagi tundis Abby tema häält kuuldes südames jõnksatust. Mees oli olnud nagu pereliige.
„Kuula. Ainult kuula,“ ütles Leo. „Ma tean, me pole tükk aega suhelnud.“
„Mis toimub?“ Abby nägu tõmbus pingesse.
„Cassandra Tanner tuli koju.“
Abby oli juba jalul ja otsis puhtaid riideid. „Millal?“
„Pool tundi tagasi, võibolla vähem. Ilmus täna hommikul välja.“
Telefon õla ja kõrva vahele surutud, sikutas Abby selga särgi ja seejärel jalga teksad. „Kus?“
„Martinite juures.“
„Ta läks oma ema juurde?“
„Läks jah, ma pole kindel, mida see tähendab…“
„Emma?“
„Ta oli üksi.“
Abby nööpis vannituppa komberdades särki. Ta tundis adrenaliinisööstu, tema põlved värisesid. „Ma lähen kohe autosse… Issand…“
Pikk vaikus sundis teda peatuma. Ta võttis telefoni kätte ja toetus vastu kraanikaussi.
„Leo?“
Abby polnud õdesid Tannereid unustanud. Mitte ühekski päevaks ega minutiks. Tüdrukute kadumise uurimise asjaolud olid tema aju varjulistesse soppidesse settinud. Aga see polnud sama mis unustamine. Nad olid temaga isegi pärast seda, kui ta polnud aasta aega juhtumiga tegelenud. Nad olid tema kontides. Tema lihas. Nad olid igas tema hingetõmbes. Need kadunud tüdrukud. Ja see teooria, mida mitte keegi teine ei uskunud. Üks telefonikõne ja tamm murdus. Kõik pääses paisu tagant välja ja pühkis Abbyl jalad alt.
„Leo? Oled sa seal?“
„Olen.“
„Sind toodi New Yorgist tagasi?“
„Jah. Sulle helistatakse New Havenist ja antakse ülesanne. Ma tahtsin kõigepealt veenduda, et sul on kõik hästi.“
Abby tõstis pilgu, vaatas peeglisse ja pidas aru, mida öelda. Kui töö Tannerite juhtumiga vaibus, olid asjad allamäge veerenud.
„Leo, ma võtan selle juhtumi…“
„Okei… Ma lihtsalt ei teadnud, kus sa omadega oled. Mulle öeldi, et sul on mingi nõustamine…“
Raisk. Abbyl oli piinlik. See oli ikka veel alles – see viha või võibolla masendus või pettumus. Oli mis see oli, Leo murelik hääl lükkas kõik liikvele.
FBI oli pakkunud talle nõustamist ja ta oli selle vastu võtnud. „Sinu tunded on täiesti normaalsed,“ öeldi talle. Jah, mõtles Abby toona. Ta teadis, et tema tunded olid normaalsed. Mõni juhtum puges naha vahele.
Kõik olid nõus, et see juhtum ajas lausa hulluks. Keegi ei teadnud siis, kuidas seda nimetada. Mõrv, rööv, õnnetus. Kadumist käsitleti ka kui võimalikku põgenemist seksuaalkurjategijate, terrorivõrgustikku värbamise või veebijälitamise eest. Kõike võeti arvesse. Auto mererannas, ainult ühe õe kingad kaldal. Ei leitud ühtegi tõendit selle kohta, et noorem õde oli samuti seal viibinud, välja arvatud Cassi juuksekarvad, aga need võisid autosse sattuda muul ajal. Mitte miski ei viidanud sellele, et nad oleksid kavatsenud koos põgeneda. Ja mitte miski ei viidanud millelegi kahtlasele, ei mõrvale ega röövimisele, mitte kummagi tüdruku puhul. Polnud surnukehasid, mitte ühtegi kahtlusalust, mitte ühtegi motiivi, mitte ühtegi võõrast tüdrukute sotsiaalmeedia lehekülgedel või telefonilogides või tekstsõnumites või e-kirjades. Viimaste aastate jooksul ei olnud midagi silmale nähtavat muutunud. Õieti oleks võinud kohale kutsuda NASA ja nimetada juhtum tulnukate kätetööks.
Aga see polnud põhjus, miks Abby psühhiaatri juures käis. Ta oli seda tööd teinud juba peaaegu kaheksa aastat, alates magistrikraadi saamisest. Tal oli olnud ka teisi keerulisi juhtumeid, mis tal silme eest läbi jooksid, kui ta nende peale mõtles. Prostituudi jõhker peksmine. Naabruskonna narkodiileri tapmine. Koera poomine puuoksa külge. Loetelu muudkui jätkus – juhtumid, mis ei leidnud lahendust või ei jõudnud süüdistuseni, ohvrite perekonnad ja mõnikord ellujääjad, kes jäeti ebaõigluse piinade kätte lämbuma.
Teise professionaaliga rääkimine pakkus kergendust. Kuigi Abby polnud terapeudina töötanud – „Mul pole patsientide jaoks piisavalt kannatust,“ oli tal kombeks naljatleda –, ei tähendanud see, et ta poleks uskunud. Rääkimine võib aidata kõrvalt vaadata. Rääkimine võib nüristada lõikavat tera. Kuid isegi pärast aasta jagu rääkimist ja rääkimist, lõputut rääkimist, jäi Tannerite juhtum temasse. Et see lugu enam nii teravalt ei kriipinud, ei tähendanud, et ta poleks pidanud öösiti maadlema kogunevate deemonitega.
Ja nüüd maksid need teraapiaseansid talle justkui kätte.
„Leo, ma tegelen selle juhtumiga…“
„Olgu, olgu…“
„Mis meil teada on? Kas ta on midagi öelnud?“
Lühikest ohet kuuldes pööras Abby peeglile selja ja läks tagasi tuppa, et kingad üles leida.
„Mitte midagi, lapsuke. Ta käis duši all. Sõi natuke. Nüüd ta puhkab seni, kuni me sinna jõuame.“
„Duši all? Kuidas see juhtus?“
„Tüdruku ema. Ta ei mõelnud. Ta oleks äärepealt pesumasina käima pannud…“
„Koos Cassi riietega? Enne kohtuekspertiisi? Issand!“
„Ma tean… Hakka juba tulema. Helista mulle autost.“
Teisel pool jäi vaikseks, aga seekord tähendas see kõne lõppu.
Raisk! Süda rinnus tagumas, sikutas Abby saapad jalga ja hõikas koera, kes käis väikeses majas tal kannul, ning läks kööki. Abby valas koerale krõbinaid.
