Millal sa kaelakeest teada said?“
Judy Martin rääkis seda lugu meediale. Et ta ostis Emmale kaelakee, lendava ingli medaljoni, millel oli hõbedast kett, ja et Cass oli kibestunult kade – ja et tüdrukud olid oma kadumise õhtul selle pärast kakelnud.
Ainult et see polnud tõsi. Leo küsitles naist sellest kauplusest, kust Judy kaelakee – kahekümnedollarise nipsasja – ostis. See naine oli poe omanik. Tegemist oli pisikese kauplusega, mis varustas teismelisi tüdrukuid ülehinnatud teksade, miniseelikute ja trendikate, viletsa kvaliteediga ehetega. Naine teadis tüdrukuid ja nende ema. Nad olid seal aastaid ostlemas käinud ja ema ei lasknud kunagi käest võimalust väljendada kauba suhtes oma põlgust sosinaga, mis üle poekese kostis.
Naine meenutas kahte korda, mis olid seotud Judy Martini ja kaelakeega. Esimesel korral olid Judy, Cass ja Emma kooliriiete ostmise käigus kaelakeed põgusalt uurinud. Noorem tüdruk Cass võttis kaelakee kätte ja ohkas. Ta palus, et ema selle talle ostaks. Judy Martin võttis kee tütrel käest, nimetas seda odavaks rämpsuks ja ütles, et tütrel jääb puudu heast maitsest. Tüdruk palus uuesti ja ütles emale, et see kaelakee meeldib talle nii väga. Ingel meenutas talle Tinker Belli Peeter Paani raamatust – ja see raamat oli olnud tema lemmikraamat väikesest peale. Isa oli talle igal õhtul seda raamatut ette lugenud, nagu välja tuli. See argument tüdrukule kasuks ei tulnud. Judy Martin noomis teda seepeale veelgi karmimalt ja hakkas siis eemalduma. Mõlemad tüdrukud järgnesid talle. Vanem tüdruk Emma nügis õlaga nooremat, et õde liikuma hakkaks. Ta tõstis käe oma laubale, sõrmed L-tähe kujuliselt. Luuser.
Järgmisel päeval tuli Judy Martin tagasi, et see kaelakee ära osta. Poeomanik mäletas, et tal oli selle üle hea meel, kuna ta arvas, et ema ostab kaelakee tütrele, kes oli seda palunud – nooremale. Leo küsis kahte pilti näidates: „Kas olete kindel, et kaelakeed uuris lähemalt just see tüdruk, Cass Tanner, mitte teine tüdruk, Emma Tanner?“
Omanik oli veendunud. „Kui ma nägin seda intervjuud, mille ema Judy andis, ei uskunud ma oma kõrvu. Ta rääkis, et ostis kaelakee oma vanemale tütrele Emmale. Ja ma arvan, et nii vist oligi, jah? Kinkis kee Emmale, aga mitte teisele õele, kes seda tegelikult endale tahtis?“
Emmal oli kaelakee iga päev kaelas. Sõbrad kinnitasid seda. Isa kinnitas seda. Kool kinnitas seda. Polnud kahtlustki, et Judy Martin läks poodi tagasi ja ostis kaelakee Emmale. Mitte Cassile.
Psühhiaater kaalus võimalust: „Võibolla poemüüja eksis, Abby.“
Nii arvas ka Leo. Ja nii arvas FBI pärast seda, kui ühtegi kindlat asitõendit ei leitud, ja pärast seda, kui perekond oli asunud vasturünnakule advokaatide ja kaamerate ees valatud pisaratega. Abby teooria perekonna kohta lükati kõrvale.
Aga Abby teadis tõde. Just nii teevad inimesed nagu Judy Martin. Nende pettus on meisterlik. Nad manipuleerivad väsimatult. Abby polnud selliseid asju mitte ainult õppinud, vaid ta oli neid ka oma nahal tunda saanud.
Versioon number viis.
Psühhiaater: „Kas talle pandi diagnoos? Sinu emale?“
Ei. Mitte kunagi. Ja Abby oli olnud ainuke pereliige, kes teadis, et on, mida diagnoosida. Ei teadnud tema isa. Ega kasuema. Ja isegi mitte õde Meg, kes pidas nende ema siiani ülileebeks ja vabameelseks.
Psühhiaater: „Kas sa sellepärast hakkasidki selle valdkonnaga tegelema? Kirjutasid oma lõputöö nartsissismi tsüklist perekonnas?“
Ja mida see tõendas? Ta polnud psühholoogiat teadliku otsusega õppima läinud. Ent kui Abby oli esimest korda lugenud nartsissismi ja nartsissistliku isiksusehäire kohta, oli ta tundnud sellist adrenaliinisööstu, et see võttis põlvist nõrgaks. See juhtus Yale’i raamatukogus otse toakaaslase silme all, kes arvas, et Abby sai rabanduse. Abby oleks tahtnud kägarasse tõmbuda ja maa alla vajuda – et kaoksid need sõnad, mille tõttu ta õpiku lehekülgede kaudu äratundmisele jõudis.
See oli haigus, mida kõik enda arvates mõistsid, nimetades nartsissistiks iga tüdrukut, kes kaks korda peeglisse vaatas, ja iga poissi, kes kunagi tagasi ei helistanud. Raamatud ja filmid tembeldasid kõik isekad tegelaskujud nartsissistideks, aga alati saabus lõpuks lunastus ja lepitus ning tunneli lõpus kumas valgus. Vähesed teadsid, mida see haigus endast tegelikult kujutab. Milline see tegelikult välja näeb. Pole mingit lunastust. Ega leppimist. Mitte ühtegi valguskiirt tunneli lõpus. Just see – valed ettekujutused ja kergekäelisus – teeb selle haiguse nii ohtlikuks.
Versioon number kuus.
Psühhiaater: „Kujutame ette. Oletame, et surve oleks olnud tugevam – et oleks võetud kohtuorder psüühilise hinnangu jaoks; et oleks võideldud kohaliku meediaga, mis oli kindlalt asunud leinavate vanemate seljataha. Oletame, et Judyl oleks avastatud mingisugune isiksusehäire. Ja Owen Tanneril võibolla depressioon. Ja Jonathan Martin oli võibolla alkohoolik ja tema pojal oli ADHD. Ja oletame, et ema oligi psüühiliselt viletsas seisus. See kõik ei tähenda, et tüdrukud oleks üles leitud.“
Ja seal see oligi – päästepaat. Abby oli sinna sisse roninud ja see oli ta iga kord päästnud. Iga kord, kui ta kaelakeele mõeldes üle parda kukkus, kui kolmas häirekell pani teda ühegi kahtluseta uskuma, et tüdrukute kadumise taga oli perekond – iga kord ronis ta tagasi paati ja päästis end uppumisest.
„See poleks neid päästnud.“
See poleks neid päästnud.
See versioon, see päästepaat, oli päästnud tema. Ent see polnud andnud talle hetkegi rahu.
Ta kihutas sissesõiduteelt minema, päike tungis talle silma ja ta pöördus „piibli“ viimase lehekülje, ainsa versiooni juurde, mis oli jäänud tühjaks. Ainsa, mis vajas sõnadega täitmist. Vajas vastuseid. Ta ei suutnud hoiduda lootusest, et nüüd saab see versioon lõpuks kirja pandud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
