äratas Fainy üles. Oli pime. Milly nuttis jälle. Fainy ei teadnud, kus nad on.
„Nonii, härrased,“ lausus onu Tim, „kohe jõuame vanasse armsasse New Yorki.“
Jaamas oli valge. See üllatas Fainyt, kes arvas, et öö oli juba kätte jõudnud. Nad jäeti Millyga pikaks ajaks ootesaali kohvri otsa istuma. Ootesaal oli ilmatu suur, täis võõra väljanägemisega inimesi, jubedaid nagu pildiraamatutes. Milly aina nuttis.
„Kuule, Milly. Ma annan sulle tou, kui sa vait ei jää.“
„Miks?“ halises Milly ja nuttis veel rohkem.
Fainy seisis temast võimalikult kaugel, et inimesed ei arvaks, nagu nad oleksid koos. Kui ta oli ise ka peaaegu nutma puhkemas, tulid isa ja onu Tim ning toimetasid neid ja kohvri restorani. Meeste hingeõhust hoovas tugevat värske viski haisu ja nende silmaümbrused paistsid väga eredad. Nad kõik istusid valge linaga kaetud laua taha ja üks osavõtlik valges kuues mustanahaline mees ulatas neile suure kaardi, mis oli kirjatähti täis trükitud.
„Sööme õige korralikult õhtust,“ ütles onu Tim, „olgu see või viimane asi, mida me siin maamunal teeme.“
„Neetud hinnad,“ ütles isa, „see on süsteemi viga.“
„Põrgusse see paavst,“ lausus onu Tim. „Me teeme sinust veel sotsiaaldemokraadi.“
Nad söötsid Fainyle praetud austreid, kana, jäätist ja kooki ning kui nad pidid kõik rongile jooksma, lõi talle külge kohutav piste. Nad istusid tavaliste istmetega reisivagunisse, mis haises kivisöe ja kaenlaaukude järele.
„Millal me voodisse läheme?“ hakkas Milly kiunuma.
„Me ei lähegi voodisse,“ kostis onu Tim muretult. „Me magame siinsamas nagu väikesed hiired… nagu väikesed hiired juustu sees.“
„Mulle ei meeldi hiired,“ röögatas Milly, silmist purskumas uus pisaratevool, kui rong sõitu alustas.
Fainy silmad kipitasid, kõrvus oli lakkamatu müra, ülesõidukohtade kilin-kolin, sillaaluste ootamatu urin. See oli tunnel, terve tee Chicagoni oli tunnel. Isa ja onu Timi näod paistsid tema vastas punased ja irevil, talle ei meeldinud nende väljanägemine, valgus oli suitsune ja virvendav ning väljas oli ainult tunnel ja ta silmad valutasid ja rattad ja rööpad mürisesid ta kõrvus ja ta jäi magama.
Ärgates olid nad ühes linnakeses ja rong sõitis otse läbi peatänava. Oli päikesepaisteline hommik. Ta nägi inimesi tööle minemas, poode, tõldu ja vedruvankreid kõnnitee ääres seismas, ajalehepoisse lehti müümas, puust indiaanlasi sigaripoodide ukse ees. Esiti arvas ta, et näeb und, aga siis talle meenus ja ta otsustas, et see peab olema Chicago. Isa ja onu Tim magasid vastaspingil. Nende suud olid lahti, näod laigulised ja talle ei meeldinud nende väljanägemine kohe üldse. Milly oli kerra tõmbunud villase salli all, mis teda üleni kattis. Rong aeglustas käiku, nad olid jaamas. Kui see on Chicago, siis peaksid nad maha minema. Sel hetkel kõndis mööda konduktor, vana mees, kes meenutas natuke isa O’Donnellit.
„Vabandust, härra, kas see on Chicago?“
„Chicago on alles kaugel, poja,“ vastas konduktor naeratamata. „See on Syracuse.“
Ja nad ärkasid kõik üles ja vaatasid tundide viisi, kuidas möödusid telefonipostid ja linnad, puumajad, tellistest vabrikud pikkades rivides sätendavate akendega, prügimäed, depood, küntud põllud, koplid ja lehmad, ning Millyl läks sõidust süda pahaks ja Fainyle tundus, et ta jalad kukuvad nii pikast istumisest küljest; mõnes kohas sadas lund ja mõnel pool oli päike ja Millyl oli vahetpidamata süda paha ja ta haises jubedalt okse järele ja väljas läks pimedaks ja nad kõik jäid jälle magama; ja jälle oli valge ja siis hakkasid kõik linnad ja talud ja vabrikud ühte sulama, kuhjusid laohooneteks ja elevaatoriteks ning depood venisid nii pikaks kui silm ulatus nägema, ja see oligi Chicago.
Aga väljas oli nii külm ja tuul keerutas tolmu nii kõvasti talle näkku ja ta silmad olid tolmust ja väsimusest kinni kleepunud, nii et ta ei saanud midagi vaadata. Kui nad olid pikka aega oodanud, Milly ja Fainy teineteise vastas külmast kõveras, istusid nad trammi peale ja muudkui sõitsid ja sõitsid. Nad olid nii unised, et ei saanud õieti arugi, kus rong lõppes ja tramm algas. Onu Timi hääl korrutas muudkui uhke elevusega Chicago, Chicago, Chicago. Isa istus lõuga kargule toetades. „Tim, ma tunnen ennast nagu peksasaanud krants.“
Fainy elas Chicagos kümme aastat.
Kõigepealt läks ta kooli ja mängis laupäeva pärastlõunati tagahoovides pesapalli, aga siis jõudis kätte lõpuaktus ja kõik lapsed laulsid „Sulle, kodumaa“ ja kool oli läbi ja ta pidi tööle minema. Onu Timil oli sel ajal North Clarki lähedal ühel tolmusel kõrvaltänaval vana laguneva telliskivihoone esimesel korrusel oma trükikoda. See võttis enda alla vaid väikese osa ehitisest, mida muidu kasutati laohoonena ja tunti eeskätt rottide poolest. Sellel oli üksainus lai klaasaken, mida kaunistas vanainglise kirjas kuldsete tähtedega: TIMOTHY O’HARA, TRÜKKAL.
„Noh, Fainy, vanapoiss,“ ütles onu Tim, „sul on võimalus õppida seda ametit algusest peale.“ Niisiis oli ta jooksupoisiks, viis reklaamide, lendlehtede ja plakatite pakke laiali, põikles muudkui trammide eest kõrvale, tõmmates suurte raskeveohobuste vahupritsmete ees pea alla ja lunides kaubavankritele küüti. Kui midagi kuhugi viia ei olnud, siis nühkis ta alt trükipresse, puhastas trükitüüpe, tühjendas kontori paberikorvi või jooksis kiirel ajal ümber nurga ladujale kohvi ja võileibu või onu Timile väikest pudelit burbooni tooma.
Isa sehkendas karguga veel mitu aastat ringi ja otsis kogu aeg tööd. Õhtuti suitsetas ta onu Timi maja tagaukse lävel piipu, kirus oma ebaõnne ja ähvardas aeg-ajalt Middletowni tagasi minna. Siis ühel päeval jäi ta kopsupõletikku ja suri vaikselt Sacred Hearti haiglas. See oli umbes samal ajal, kui onu Tim ostis realadumismasina.
Onu Tim oli nii elevil, et ta ei võtnud kolm päeva tilkagi. Põrandalauad olid nii mädad, et nad pidid masinale keldrisse telliskividest aluse ehitama. „Noh, kui veel ühe juurde saame, siis betoneerime kogu selle keldri täis,“ rääkis onu Tim igaühele. Terve päeva töö jäi tegemata. Kõik seisid ja silmitsesid seda kõrget musta keerulist masinat, mis seisis seal nagu orel kirikus. Kui masin töötas ja trükikoda täitus sulametalli kuuma haisuga, siis jälgisid kõikide pilgud vilgast küsivat kätt, mis klahvistiku kohal võbeles ja nõtkus. Kui sooje läikivaid trükitüüpe edasi anti, siis vana saksa laduja, keda millegipärast hüüti Mike’iks, lükkas prillid üles laubale ja nuttis. „Viiskümmend viis aastat trükkal, ja nüüd, kui ma olen vana, pean koormat tassides elatist teenima.“
Esimene trükk, mille onu Tim uuel masinal tegi, oli lause: „Kõigi maade töölised, ühinege; teil pole kaotada midagi peale ahelate.“
Kui Fainy oli seitseteist ja hakkas huvituma seelikutest ja pahkluudest ja tüdrukute aluspesust ning nägi õhtuti töölt koju jalutades linna tulesid eredana erkjoovastava läänetaeva taustal, toimus Chicago trükikodades streik. Tim O’Hara oli kogu aeg pidanud ametiühingu trükikoda ja tegi ühingule kõiki trükitöid omahinnaga. Ta tegi valmis isegi lendlehed, millele oli alla kirjutatud „Kodanik“ ja üleval pealkiri „Tulihingeline protest“ ning mida Fainyl lubati ühel õhtul linotüübile laduda, kui masinist oli koju läinud. Üks fraas sööbis Fainyle mällu ja ta korrutas seda omaette samal õhtul pärast voodisse heitmist: „On aeg, et kõik ausad inimesed ühendaksid jõud ja avaldaksid vastupanu privilegeeritud klasside ahnele riisumisele.“
Järgmine päev oli pühapäev ja Fainy
