„Hei, noormees, kus su lendlehtede jagamise luba on?“ Tema kõrva ääres urises politseiniku hääl. Fainy heitis politseinikule üle õla üheainsa pilgu, viskas lendlehed käest ja pani jooksu. Ta puges läikivate mustade tõldade ja vankrite vahelt läbi, jooksis kõrvaltänavasse ning muudkui kõndis ja kõndis ega vaadanud tagasi, kuni tal õnnestus täpselt üle silla jõuda, enne kui see lahti tõmmati. Nii või teisiti polnud politseinik teda taga ajanud.
Ta seisis pikalt kõnniteel, pähklileti vilin osatavalt kõrvus kumisemas.
Õhtusöögi ajal küsis onu temalt lendlehtede kohta.
„Jah, ma jagasin need kõik järvekaldal laiali… Üks politseinik püüdis mind takistada, aga ma saatsin ta pikema jututa heasse kohta.“ Fainy läks näost tulipunaseks, kui kõik laua taga vilet lasid. Ta toppis suu kartuliputru täis ega lausunud rohkem ühtki sõna. Tädi ja onu ja nende kolm tütart muudkui naersid ja naersid. „See on hea, et sa politseinikust kiiremini jooksed,“ ütles onu Tim, „muidu ma oleksin pidanud sinu eest kautsjoni maksma ja see on kallis lõbu.“
Järgmisel varahommikul pühkis Fainy kontori põrandat, kui trepist astus üles mees, kelle nägu oli nagu toores karbonaad. Ta suitsetas mingit niisugust peenikest musta sigarit, mida Fainy polnud varem näinud. Siis koputas ta mattklaasist uksele.
„Ma pean rääkima härra O’Haraga, Timothy O’Haraga.“
„Teda pole veel siin, aga iga minut peaks tulema, härra. Kas ootate?“
„Kindel see, et ootan.“ Mees istus tooliservale ja sülitas, võttes kõigepealt sigari näritud otsa suust ja vaadates seda pikka aega mõtliku pilguga. Kui Tim O’Hara tuli, sulgus kontoriuks pauguga. Fainy passis närviliselt ukse taga, kartes pisut, et see mees on võib-olla detektiiv ja tulnud lendlehtede asja klaarima. Hääled tõusid ja vaibusid, võõra hääl lühikeste kiirete tiraadidena, O’Hara hääl pikkade vastuväitvate lausungitena, millest aeg-ajalt eraldas Fainy kõrv sõna „sundmüük“, kuni korraga lendas uks lahti ja võõras tuiskas välja, nägu veel punasem kui enne. Malmist lävepakul ta pöördus, võttis taskust uue sigari ning süütas selle eelmisest, urisedes läbi sigari ja sinise suitsupahvaka: „Härra O’Hara, teil on aega kakskümmend neli tundi, et järele mõelda… Üks sõna teilt ja menetlus katkeb otsekohe.“ Siis läks ta mööda tänavat edasi, jättes endast järele pika vänge suitsuvine.
Minut hiljem tuli onu Tim kontorist välja, näost valge nagu paber. „Fenian, vanapoiss,“ ütles ta, „sa mine otsi endale töökoht. Ma lähen pankrotti… Vaata korralikult ringi. Ma lähen võtan ühed joogid.“ Ja ta oli kuus päeva purjus. Selle aja lõpuks oli hulk vaoshoitud olekuga mehi kohtukutsetega kohale ilmunud ja onu Tim pidi piisavalt kaineks saama, et kohtusse minna ja pankrotiavaldus esitada.
Proua O’Hara tänitas ja sõitles: „Kas ma ei ütelnud, Tim O’Hara, et nonde jumalavallatute ametiühingute ja sotsiaaldemokraatide ja töörüütlitega sehkendamisest ei tule midagi head. Nad on kõik samasugused lakkekrantsid ja looderdajad nagu sinagi, Tim O’Hara. Muidugi need trükkalisaksad peavad kokku tulema ja su paberi ülejäägid ära ostma ja sind laiaks litsuma, ja ongi paras sulle, Tim O’Hara, paras sulle ja su jumalavallatule sotsialistlikule pummeldamisele, ainult et nad oleksid võinud su vaese naise ja tema väikeste laste peale mõelda, aga nüüd me peame kõik koos nälgima, meie ja kõik need sõltlased ja sabarakud, keda sa oled majja toonud.“
„Mina ütlen igatahes sedasi,“ nuttis Fainy õde Milly. „Nagu poleks ma orjanud ja käed rakkus tööd rüganud iga pisemagi leivapalukese pärast, mis ma siin majas söönud olen,“ ning ta tõusis hommikusöögilauast ja marssis toast välja. Fainy istus sealsamas, torm pea kohal möllamas. Siis tõusis temagi ja pistis veel käigupealt maisi-leivakese taskusse. Esikust otsis ta Chicago Tribune’i tööpakkumiste rubriigi, võttis mütsi ja astus tooresse pühapäevahommikusse, kirikukellad kõrvus kõlisemas. Ta läks trammile ja sõitis Lincolni parki. Seal istus ta tükk aega pingil, mugis leivakest ja vaatas kuulutuste veergusid: „Vajatakse jooksupoissi.“ Kuid ükski neist ei paistnud eriti kutsuvana. Üks oli kindel, et trükikotta ta enne tööle ei lähe, kui streik on möödas. Siis jäi talle silma
Vajatakse arukat poissi, kellel on ambitsioone, kirjanduslikku maitset, teadmisi trükitööst ja kirjastamisest. Pakkumine müügi- ja levitööks $15 nädalas avaldus saata kirja teel PPK postkast 1256b
Fainy pea muutus korraga väga kergeks. Arukas poiss, see olen ju mina… ambitsioone, kirjanduslikku maitset… Tjah, pean „Tagasi vaadates“ lõpuni lugema… ja ausalt, mulle meeldib lugeda küll ja ma oskan linotüüpi käitada ja trükki laduda, kui keegi laseb. Viisteist taala nädalas… päris priima, kümnedollarine palgatõus. Ja ta hakkas peas kirja valmis kirjutama, et sellele töökohale kandideerida.
LUGUPEETUD HÄRRA (VÄGA AUSTATUD HÄRRA)
või äkki HÄRRAD,
Kandideerides ametikohale vastavalt teie tänases pühapäevases Tribune’is ilmunud tööpakkumisele soovin kandideerida, (lubatagu mul öelda) et olen seitseteist aastat vana, ei, üheksateist, oman mitmeaastast kogemust trükitööstuses ja kirjastamises, olen ambitsioonikas ja suurepäraste teadmiste ja hea maitsega trükitööstuses ja kirjastamises,
ei, seda ei saa kaks korda öelda… Ja ma olen väga huvitatud sellest töökohast… Mida kaugemale ta mõtles, seda rohkem läks tal peas kõik sassi.
Ta avastas, et seisab pähklikäru kõrval. Ilm oli krõbedalt külm, vinge tuul kiunus järvel lagunenud jää ja mustade veelahvanduste kohal. Ta rebis kuulutuse välja ja lasi ülejäänud ajalehe tuulega minema lennata. Siis ostis ta endale sooja paki pähkleid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
