avanenud silmist, sooja vett
on juba rinnuni, kui pimedusest
pilk põhjatu tal täitub põõsastikus
ning siis on vesi talle jälle vööni
ja raske mõõk veevoogudega kantult
kaob taamale
ja endaga viib kaasa Aiase.
2
G. P.
Ja jälle elame me väina ääres
ja rändavad taas pilved meie kohal
ja ähvardavalt kõmab uus Vesuuv
ja tolmupilv põiktänavatel maandub
ja värisevad tänavatel klaasid.
Tuhk meidki ükskord enda alla matab.
Ma tahaksin, et õnnetuse tund
mind tabaks äärelinna trammis
su majja suundumas,
ja sajandite pärast,
kui kaevatakse välja meie linn,
ma tahaksin, et leiaksid nad minu
su käte vahelt igavesest unest
ning tardununa uue tuha all.
Orpheus ja Artemis
Talv saabus. Vaikseks laulik
ei jäänud, tal mõistus jäi pähe,
hundijälge ta tee peal nähes
männi otsa end kui aulik
rähn-vääristisler lennutab,
et näha pisut laiemalt
ja uurida mustrit selgemalt,
kuis see valevust toonitab.
Jäljepuist mööda teed
lume künkail kirevaks tegi,
kui neiu sängile läbisegi
hommik pildunuks pärlikeed.
Mööda põllumaid ja teid
kandub niite kahusena.
Jaksu Artemiselgi enam
pole kuhjadeks seada neid.
Talv võtab sulgude vahele
elu. Endale pilgu järele
okste narmaread tõmbavad
loomade arvelt, kes varjuvad.
Uus Orpheus välja lehed
suurest kalendrist sikutab,
sõnaraamatut lühendab
bestiaariumi täiendust tehes.
Põhjapost
M. B.
Näib nõnda, et ma laulan sulle vaid.
Ja mitte ihnusest, vaid pigem sunnist.
Sa pole aga järeltulijaist
mu saatusele vähem kurt sel tunnil.
Sind siin ei ole: vargsi vaimukas
ka tooli huvi köites läbi kukub
ning kiidusõnu loota keerukas
on metsalt, mis kesk lumesadu tukub.
On sellepärast hääl mul tuhmjas nüüd
ja hinnalisest pandist ilma jäänud,
et monoloogi asjus (pole süüd)
must spetsialisti päriselt ei saanud.
Ent siiski sahisevast raamatust
on valjem ta, kuid vananema kärmas.
Koos tihasega enne talvitus,
nüüd aega veedab Borease härmas.
Kas pole õhkutõus see? Ära kurjaks saa,
et kui ma tasapinnale teed rajan
sel puhtakujulisel tühermaal,
siis uhkusele altimeetrit vajan.
Ent kui sa sihti ees ei erista
ja üksnes oma peegli saad pokaalist
veel avastada, siis võib juhtuda,
et leiad horisondi vertikaalist.
Näe, kuidas männimetsas suminal
meemesilane lohutuna lendab,
oo, oleks voli vaid iroonial
heaks konkurendiks olla ajal endal,
mis oleks andnud ma kalendrile,
et see ei heidaks lehti hüljatuna
ja usinalt ka jaanuarile
neid kleebiks külge mahalangenuna.
Ent minus peituv trükikunstnik nüüd,
kui talvemaru pääsenud on valla,
on varju läinud omaenda süül
niitpeene lumenarmastiku alla.
Ja haarab vaest irooniat hasart,
niipea kui ta on sulandunud riski.
Ja astub välja kurdivõitu bard
ja atakeerib postibasiliski.
Õnn kaasa. Mul kui kukel kireb hääl.
see kiremine aga stratosfääris,
kus avalik patt kaugemale jääb,
veel vähemalt mu peatumist ei vääri
sel viisil kivistunud ilmega
kui Achilleusel, kellel sõimunoole
tömp ots on läinud
