et võita lödi ovatsioon mu poole.
Nii seinakell on jäänud päris vait,
kui kassilt pärinevad kaks smaragdi
ta hüljanud on. Kui on pooltki vaid
must mälestused imest veenvamadki,
siis laisale ehk leiad andestust,
kes prohvetlustes appi võtab stambi,
et nõnda saada elupikendust
pulseerivast ja tiksutavast jambist.
Kui vastu katust põrkab lund, siis see
saab loodust trotsides ta kuju võtta.
Ent riim, mis luuakse rea äärele,
eelkäija juurde ülespoole tõttab.
Ja tuhandendal verstal minu hääl
kui põrkab vastu su meeltmuutvat tuju,
siis sellest üha rohkem tuhmiks jääb
ning langeb kokku ruumiga ta kuju.
Siin külas põhja pool, kus ammutan
sind õhuna, kus laiaõlgseks usud
mind varjust, ärevuse summutan,
ent parafiinist küünal, et ei rusuks
mu und ta vari, kustutatuna
on pimedusse valendama vaja
mul jätta uue Parthenonina
kesk talveund ja unevaesel ajal.
Uued stantsid Augustale
M. B.
I
Tõi teisipäev septembrikuu.
Öö vihma täis.
Rändlinnuparv siit üle käis.
Mul üksi vaprus on nii suur,
et neid ei saatnudki mu pilk.
On lõhki kõle taevalagi.
Jäi vihmas ahtaks valgusvilk.
Saan lõunatagi.
II
Siin, elusana mulla all,
käin kõrrepõllul hämaral.
Ma lõhun põldu saapais jalul,
mu kohal tormleb neljapäev,
kui kõrretüükad torgivad mu säärt,
neil sugugi ei ole valus.
Ja pajuväät,
kui neem on kadund valve alt,
ta roosakana sohu äsab
ning võtab punaselgselt õgijalt
poolhäälel pesa.
III
Tao, lirtsu, kahise ja mullita.
Ei kiirenda ma sammu.
Sa oma salasäde röövi rammust
ja kustuta.
Ma surun külmund pihu vastu reit
ja longin mööda mügarlikke teid,
üksluise heli saatel kive tallan
ma aina, pöörane on meel.
Pilk argsi süngel ojaveel
ma naaldun alla.
IV
Las silmad mõttetuse varjudes
mul olla pealegi, las habe märga
saab rõskusest, mu soni viltu ees
las peegeldub, kui hämaruse pärgab.
Justkui see joon, kust üle saada eal
ei suuda hing.
Mu püüdlus peatub seal,
kus algavad mu mantlikrae ja käised,
mu mütsinokk, mu saabas, nööp.
Ent süda järsku perutama lööb,
kui näeb mind lõhkemas. Ta jäiselt
taob külmas, mis mu põue sööb.
V
Mu ees keeb vesi podinal,
suurebendisse tungib käre talv.
Mis sõna veel siis paigale sa otsiks,
kus katkestus sai sündida – ei pea
sa seda näoks.
Naer viltu veab
ja laudteed hämaruses trotsib.
Ja pimeduse põrmu vihm lööb seal.
Ja teine mina meenutades meest
saab jooksu verd täis lauge eest.
Ta galopeerib laine peal,
ta kohal algul männid, hiljem pajud,
nii teiste teisikute sekka hajub,
kuis mina kaduda ei suuda eal.
VI
Sa tao ja lirtsu. Sillakõdu söö.
Las vesi nagu surnuaia vöö
lööb värvi kalmuristide pealt valla.
Ent rohukõrred sinerdust ei saa
ka nõnda juurde luua soisel maal...
Sa rehte talla
ja märatse, kus lehine veel laas,
juurtpidi tungi sügavikest alla!
Ja maa all, justkui siin, mu rinna sees
kõik kooljad, viirastused virgeks
