siia sai
tegelikult läheks hoopis
põdemiseks
muidu ei mõtle ju
et vanadus
ei otsi vigu ja märke
aga nad on olemas
võtame näiteks
põlved
kujutage ette
ühel hommikul ärkasin
olin kolmkümmend
ja põlved va reeturid
olid kortsus
no mis sa teed
jood korra palju
plärised ja lähed edasi
põlved jälle lepitatud
ja kriips uljalt kõver
sest
isegi ilusatele meestele
koidab kord see päev
mil juuksur uurib abivalmilt
„kas kärbime kulmud kah?“
edasi on neil oodata
veel kõrvakarvu
ja need sobivad
minu põlvekortsudega
ideaalselt
kuid sirutada koivad
vabatahtlikult mingi
pringi pepu paistele
vaatamiseks välja
on sulaselge masohhism
ja poleks temalgi kerge
tiksuda kaasa
mööda hipsteriurkaid
kus kari vanu tarkperseid
otsib keeled õieli
bukettidest raha mekki
või taluda kellegi disaindiivanil
mõne ärajoonud intellektuaali
kurba huumorit
mis eeldab põhjalikke eelteadmisi
Luule Žavoronoki elutööst
ja kui lõpuks
pärast pikka tukkumist
saab kodus tasu nõuelda
siis see tänamatu tädi
ei võta püksegi jalast
sest ta põeb oma
paganama
põlvi
PEETER SAUTER
Hava nagila
Üks auto oli kasutada. Vana, aga sõitev. Pakkusin lambist välja, et sõidame nats ringi, kuni auto on.
Hea küll.
Hea küll nii sinult kui Ženkalt. Rakveres tõmbasin end küll keskmiselt umbe. Aga me saime Viljari ja Alge pool olla ja järgmisel päeval olin vinks-vonks. Enam-vähem.
Mõtlesin, et hea oleks väike paus teha enne Tallinna otsa. Aga minna kuhugi tuli, sest ma tajusin, et hakkan oma mölaga Viljarit ja Alget juba tüütama. No ja teid ka. Teised inimesed elavad korralikku elu. Las elavad.
Eelmisel päeval linna pidi tuulates olin ostnud ühe suure pildi. Kuigi raha endal üldse polnud. Sealt Pika tänava galeriist. Marssisime mööda minnes sisse ja seal olid suured aktifotod. Mina seda tüdrukut ei tundnud. Aga ühel pildid oli ta nii lootusetu näoga, et vist meenutas mulle see sind. Kas enne või pärast lahutust. Ei ikka enne, sest pärast ei näind ma sind ju aastaid. A võibolla meenutas ikka sind pärast. Sest kuigi ma teadsin, et sul on uus mees, siis ma ikka lootsin, et sa oled vahel lootusetu ka.
Selgus, et see oli Rakvere Teatri peakunstnik, miski Lõuna-Eesti tüdruk. Mõtlesin, et kuidas ma teda siis ei tunne, kas me teatri pidudel pole koos joonud. Aga äkki oli ta alles vähe aega.
Ütlesin lambist, et võtan selle pildi. Hinda ei küsinud. Auto oli, oleks võinud kohe ära viia, aga näitus pidi veel üles jääma. Ladna, kunagi tulevikus võtan.
Hoog oli sees ja tantsisin tänaval. Tantsisin kirikusse seal kõrval sisse, aga siis võtsin hoo maha ja lõin risti ette. Oli kuidagi pööraselt hea tuju. Vist hea sind näha. Ja et sa ei teind välja, et olime koos Ženkaga, kes elas minu juures juba oma pool aastat. Ma muidugi ei jaganud ära, et teil tekkis hoobilt omavaheline lugu. Loll, nagu ma olen.
Jaanipäev oli tulemas ja ma käisin pinda, et läheme jaanipäeval koos Maarja ja vahmiili juurde Ruilasse. Keegi neist oli kutsund. Ma ei mäleta, kes. Ja ma olin öelnud, et muidugi tulen, aga võtan oma vahmiili ligi.
„Võta muidugi! Küll me teid kuhugi magama paneme.“
Oli ju selge, et jaaniööl ma kuhugi sealt ei lähe.
Žen ja Laur ei teind mu lollitamisest eriti välja. Rääkisid vaikselt omavahel, kuigi ega veerandvenelane Laur venet ei räägi ja Žen ei räägi õieti eestit, kuigi aru juba saab. Ehk rääkisid pa angliski.
Tundsin, et olemine on ikka nats hõre.
„Aga teeks väikse käigu Haljalasse?“
„A gdje eta budjet, Petj? Kus see on?“
„A pa daroge. Seal on Eku. Ma pole teda kaua näinud. A kauaks ei jää. Lihtsalt tere ja head aega.“
„Nuu.“
Vaatasin üle õla Lauri. Sõbratarid olid koos tagaistmel nigu kaks kukulindu lavotškal. Kui saaks nendega koos ja korraga magada. Ah unusta ära, Petro Porošenko.
Mul oli Eku nummõr. Otsisin televonnist välja ja ütlesin Laurtšikule: „Ole meheks, helista Ekule.“
Laur võttis televonni: „Mis ma talle ütlen?“
„Ütle, et mina. Ja sina. Ja Žen. Ja et kas ta on kodus.“
Laur helistaski. Ega ta eriti kõhkle. Kiire otsustaja. Kuigi ega ta Ekut näind olegi.
Ma olin Ženkat selle aja jooksul
