ANDRUS RÕUK
***
Kunstnik Andrus Rõuk
Sündis 1957. aastal Tallinnas
Sakala tänava majas
Esimesed kuud elati kõik koos
Vanatädi Eva juures Paide tänaval
Kuni valmis pööningukorter Pelgulinnas Ristiku tänaval
Isa töökoht ja lasteaed siinsamas
Kolme aasta pärast koliti Telliskivi tänavale
Uue kortermaja kõigi mugavustega kahetoalisesse
Kus jagati õe Tiiuga tuba riidekapiga keskel
Mulla tänava kool paistis aknast kätte
Ja koolitee kulges läbi Kalinini turu
Suvevaheajad vanavanemate juures Viljandimaal
Peale keskkooli lõpetamist koliti Lillekülasse
Kasvu tänavale teiselpool Paldiski maanteed
Neljatoalisesse eriprojektiga majja
Eluga võis rahule jääda
Aga midagi kripeldas hinges
Hakkas kunstnikuks ja luuletajaks
***
Külastasin kohalikku poodi
Mis ta nimi ka on ja hakkasin kaupa uurima
Ei suutnud valida
Võtsin ikka nagu tavaliselt
Ruks hele seemneleib
Rukkisepik
Kirssploomtomat
Saaremaa juust
Kohvikoor
Itaalia valge vein
Või õlu
***
Head veini vesi halvemaks ei tee
Aga halva paremaks küll
Kristus tegi kord veest veini
Ju siis oli vilets veiniaasta
Aga meie maal peab seda lahjendama
Et saaks rohkem ja pähe ei hakkaks
Jumal ei armasta joodikuid
Kes oma elu ohtu seavad
Või leiavad endale otsa kusagil kraavis
Sooritades seega enesetapu ettevaatamatusest
SIREL HEINLOO
***
naine kes jooksis huntidega
pages sõja eest
naine kes jooksis huntidega
põgenes pommitamise eest
naine kes jooksis
evakueeriti
hirm hirmus pani ta jooksu
kahe väikese lapsega
niisamuti olid hirmul hundid
ka nemad põgenesid sõja eest
naisel ja huntidel
oli lihtsalt sama tee
Siberisse
Siberis rühkis naine edasi
lastele on vaja piima tuua
läbi metsa
raske piimapütt kukub suure kaarega ümber
piim imendub samblasse
naine komistab kõhuli
tema seelikusse imbub kusi
ta jookseb koos hundiga
hunt on suur ja vaatab naist
naine väriseb saab jalad alla
terve tee kõnnib hunt ta kannul
kui üks peatub ootab ka teine
metsast välja jõudes
võtab naine viimase jõu kokku
ja paneb jooksu
ja hunt – jookseb jälle temaga
naine murrab hundiga
sest ta lapsed on näljas
hunt mängib naisega
sest tema ei ole näljas
üks neist näljastest lastest jäi Viljandi koolis istuma
kaks aastat – kaks aastat sai ta sanatooriumis
iga päev klaasi hapukoort
seda päris, kõige rammusamat
see oli ilus aeg ütles ta
sest siis ei pidanud kooli kõrvalt tööd tegema
ta mäletab kuidas nad ema ja õega Siberist tagasi tulid
öösel vankriga rongi peale sõites
jooksid nendega kaasa kõige suuremad Siberi hundid
tal oli seljas koerakarvadest kampsun
mille kohalik vene mammi
oli talle kodumaale sõiduks kudunud
mul on lapsepõlvest üks eredamaid unenägusid
kus põgenen hundi eest
jooksen ja jooksen aga edasi ei saa
lõpuks otsustan et annan alla
veeretan ennast hundi ette ja ütlen
no söö siis!
hunt tuleb ninaga päris lähedale
