Eku juures oli tal kohe hea. Kuigi seal oli napp elamine vanas kolhoosi kortermajas. Seina peal Lenin ja Che Guevara ja tohutu plaadilasu riiulitel. Põhiliselt vana briti rokk. Aga mitte ainult.
Ega Eku ka Ženkalt midagi küsinud. Laurtsilt samuti mitte. U matrosov njet vaprosov.
Meil oli jäätist kaasas. Kilone pakk. Haljala poest. Sõime jäätist ja ma tundsin, et nüüd on kõik korras ja ma ei puhu enam midagi välja. Ma ajasin Ekuga vana aja plära. Sest me teame aastakümneid.
Tundsin, et tahaks juba uuesti jooki: „Teate neiud, hakkame minema. Kodu ootab ja õlu ootab kodus.“
Plikad ei virisenud. Nii, siis nii.
Tee peal tundus mulle, et auto kisub paremale. Ega rehv tühi ei ole?
Pidasin korraks kinni. Plikad arvasid, et pissipeatus, ja leekisid kahekesi metsa. Rehvil pold häda. Kusin ise ka teeserval.
Aga auto kiskus ikka. Kas on rehvid tasakaalustamata. Peaasi, et poleks mingi tõsisem jama. Šarniir, pooltelg, roolivarras, mis veel võiks olla. Keerasin täiskiirusel rooli kiiresti vasakule ja paremale, et kui kiiresti järele tuleb. Et asi selgemaks saaks ja miski asi hiljem ei üllataks.
„Mis sa teed!“ see oli Laur.
„Auto kisub paremale. Ma pean aru saama, mis see võib olla. Äkki läheb üle.“
Jõnksutasin natuke veel.
„Ära tee! Lõpeta ära.“
„Kurat võtaks,“ viskas mulle ära. „Kes juhib. Tahad, juhi ise selle kiskuva rooliga.“
„Petja, oled sa ikka kaine?“ Žen oli väga vaikne ja ettevaatlik.
„Muidugi olen!“
„Nu a...“
„Ah ta prosta. Tjanet kuda-ta. Panjatj hatšu.“
Jätsin jõnksutamise. Sõitsime jäises jaanipäevaeelses vaikuses Tallinna.
Ei, plikad ikka vahepeal sosistasid.
„No što u vas tam...“ hakkasin küsima, aga lõin käega.
Aga mingit nägelust rohkem polnud.
Viisin Laurtsi Vinti ja Ženkaga läksime Koitu. Avasin õlle.
Jaaniõhtu oli järgmisel päeval. Pakkisin hädapäraseid asju.
„Peter, I had chat with some friends. I am not coming. Please don’t mind.“
„But we agreed. Why?“
„Just I have not seen them for a while. Please don’t be angry.“
„No, just... Well then. We can go with Laur.“ Helistasin: „Ma võtaksin su varsti peale. Mis ma sulle jooki kaasa ostan.“
„Tead, aga ma ikkagi ei tule. Lihtsalt ei ole tuju. Ma ei taha kuhugi. Ja jooki mul on. Pole vaja midagi võtta.“
„Aa, siis ei pea minema. Ma tuleks siis lihtsalt sinu poole.“
„Ei ole vaja. Ma väsisin lihtsalt ära. Ma tahan puhata.“
„Jaaniõhtul?“
„Ükskõik.“
„Aa. Nojaa. Aga äkki ikka.“
„Ei, ma ei taha.“
„Me ju leppisime kokku.“
„Nüüd on nii.“
„Olgu,“ läks minu suu kriipsuks. Ei taha, pole vaja.
Nii, ma võtan veel Laura vana suure poroloonmati kaasa. Kui seal on maja rahvast täis, võin selle peal magada. Või autos kas või.
Pöörast tuju Ruilasse sõites enam polnud, aga kui kohapeal paar jooki kangutasin, tuli tagasi. Ma ei tea, kas osalt seepärast, et Maarja oli Jüriga ja suur paks armastus lehvis neil ümber. Mul ükstapuha.
Rahvast oli palju ja liha oli palju. Kõik puha muusikarahvas. Ma neid ei tundnud. Pold rääkida suurt kellegagi ja ma ei tahtnudki. Kartsin, et hakkan jama ajama. Hakkasin liha grillima. Ja muudkui jõin. Keegi ei teind sest väljagi. Aga nad olid mõnusad. Jagasin lihapalu ja tekkis lühikesi vestlusi. Mul läks tasapisi kergemaks. Pianistiga lobisesime John Cage’ist ja Steve Reichi kuuest klaverist. Hea, mõte läks mujale. Kangutasin edasi. Jooki. Mitte inimesi.
Kõikuma just ei hakanud, aga õnneks tantsima samuti mitte. Või üle lõkke hüppama. Ehk oli meeles, kui jala välja väänasin. Jaanipäeval. Käsmus. Siis oli ka pöörane. Ja samuti oli Laurtsiga halvasti. No millal poleks. Me kohe oskame. A mis mul temast ja tema elust. Armas lahutatud naine. Kel silmad on kui söed. Ja ei need söed kustu. Ei meelest läe mul iial. Vist. A kes teab.
Süüa ma ei viitsind. Juua jagus. Ega kõik kõhtu mahu.
Vedisingi Laurtsi suure porolooni autost otse keset õue. Kui asi sealmaal. Pakuti tuppa kohta, aga ei. „Mul on siin hea. Magan õues pea selgeks.“
Millegipärast meenus, kuidas veel Laurtsi juures olles olin netist „Hava Nagilat“ õppinud. Nii laulu kui tantsu. Tahtsin Ženkale esitada. Ta on pooljuut. Hakkasin poroloonil persetades vaikselt ümisema. Veinipudeli olin jätnud lauale, et pimedas porolooni kõrval ümber ei ajaks.
Ähh, und polnud. Külma miskit pold samuti. Asi pold selles. Ja vana magamiskott oli pealevõtmiseks. Veel Inglismaalt toodud. Sakste vana.
Ajasin end istukile, võtsin laualt veinipudeli. Ei hakand klaasi valama. Läheb veel maha.
„Hava nagila, hava nagila, hava nagila, venismeha...“ laulsin vaikselt ja tantsisin mööda õue. Pagan, sammud ei tule meelde. „Hava neranenah, hava neranenah, hava neranenah, venismeha...“ Eh, kena klipp oli, kus vanad juudid tantsisid ja hoidsid veinipudeleid pea peal tasakaalus. Kas proovin? Ei, ei, viibutasin veinipudelile näppu, sina oled mulle niimoodi armas. Võtsin punnsuutäie. „Uru ahim, be-lev sameah, uru ahim be-lev sameah...“ võtsin tempo üles ja lõin käed laiali, et emmatella kogu maailma. „Let us rejoice, friends?“ Vana juut minus ärkas ellu. Võtsin veel punnsuutäie ja põrutasin edasi. Tantsida enam ei riskinud, enne juba kippusin niiskel rohul käntsu käima.
Korra jäin toppama. Keegi võib mind majast vaadata-kuulata ja möödalaulmise üle irvitada.
A mis mul sest.
Lasin edasi: „Uru ahim!..., uru ahim!...“ See oli juba fortes. Olgu peale, läksin pianosse: „Be-lev sameah... Ah Ženka, mu arm, miks sa ei tulnud. Ja Laur sina. Äkki oled sinagi paras juut. Kes teab. Uru ahim!..., uru ahim!... Be-lev sameeeee...“
Keegi tuli terrassile: „Mis sa teed siin?“ Ah, Eva, õige jah, ta oli ju enne kambas.
„Ei midagi. Kas sees oli kuulda ja sa ei saanud magada.“
„Ei olnud. Niisama tulin suitsu tegema.“
„No teeme
