Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

      Trükikoda OÜ Greif

      Eessõna

      Hea lugeja! Panin sellesse raamatusse oma mõtted meie väikese rahva saatusest ja läbielamistest ajal, millest ei ole möödas kuigi palju aastaid. Teise maailmasõja sündmused mõjutavad meie tänast päeva seniajani. Toona kerkisid pinnale inimeste madalaimad instinktid, tuues välja halvima. Sellele reageeriti nii nagu osati, ja valikuvõimalus on sellistel aegadel sageli üsna piiratud.

      Raamatu tegevus algab 1940. aasta ülestõusmispühade eel ja lõpeb sõja lõpuga. Tegelasteks on inimesed, kes elavad Tallinna kesklinnas asuvas korrusmajas. Ma ei ole rõhutanud sõjasündmusi, kuna selleks peab olema ise sõda kogenud. Olen üritanud edasi anda toonast olustikku ja kasutanud nende mälestusi, kes on selles ajas elanud ja selle üle elanud. Ja rohkemat ma ei tahagi öelda – las tegelased räägivad Sinuga ise.

      I OSA

      Tulid tuuled idast ja läänest

      I PEATÜKK

      Proletaarne tervitus

      Uksele prõmmiti. See oli tuttav koputus ja kindlasti mitte kõige oodatum. Ei selles korteris siin Suur-Ameerika uulitsas asuvas majas ega ka üheski teises. Vanaproua Linda pani ajalehe kõrvale, tõusis toolilt ja pistis käe igaks juhuks põlletaskusse. Seal need kolm viiekroonist krabisesid, ja kuhu nad oleksid pidanudki kaduma? Proua Linda võttis rahatähed ometigi välja ja veendus enne ukse juurde jõudmist, et kõik on kenasti olemas.

      Ukse taga seisis majaomanik, peremees Herbert.

      „Tere, Ärbert! Sa siis jälle platsis nagu alati!”

      „Tere ise kah! No kuidas siis ikka, elu tahab elamist, maja tahab kõpitsemist. Enne lihavõtteid tuleb ju üüriasjad korda klattida. Ega ma siis pühade järel tule teie käest, müts näpus, raha nuiama. Siis olete kõik maha laristanud ja mina seisku nagu ohmoon ukse peal, kõrvad lontis. Nii… Sinu viisteistkümmend on siis olemas,” venitas Herbert asjalikult, tegi oma kladesse märkuse ja laskis Lindal tema vanainimeseallkirja ära kirjutada.

      „Kas kemmerg töötab?”

      „Ei kurda,” muigas Linda. „Kõik läheb sinna, kuhu vaja.”

      „Ja punaste propaganda ei ole veel torusid ummistanud?” naeris peremees.

      „Ei ole, kus ta siis on,” võttis Linda tooni vaiksemaks. „Sa, Ärbert, ole ettevaatlik. Need pealtkorteri Albert ja Rita tegid siin nägusid, kui sa kommunistide lendlehed peldikusse viisid. Rääkimata Martinsoni-härrast!”

      „Mis härra! Tema on meil sellest ajast, kui sügisel baasid tehti,1 ju kõva seltsimees! Minu maja ja minu peldik! Teen, mis tahan!”

      „Seda küll, aga meil on nüüd ju venelased sees. Mõtle, kui veel miskit juhtub!”

      „Mis siin juhtuma peaks? Kui venelased oleksid tahtnud, oleksid nad juba sügisel kogu riigi üle võtnud. Ma alguses kartsingi, et nii läheb, aga nad peavad end üsna viisakalt üleval. Viskavad tuletõrjujatelegi kulpi ja puha,” itsitas Herbert. „Igaüht, kel triibud pükste peal, peavad kindraliks! Noh, nüüd on nad mõistuse pähe võtnud, istuvad vaikselt oma baasides ja peavad end enam-vähem inimlikult üleval kah. Heakene küll, kas naabrid on ka kodus?”

      „Ma arvan, et ikka on. Jaakobuse poolt kuulsin kolinat ja need laepealsed on ka olemas. Palmipuud jooksid samuti ringi nagu sõgedad.”

      „Laste asi. Noh, ole terve!”

      „Eks ma ikka ole! Sa tervita oma prouat!”

      „Eks ma tervita!” vastas Herbert ja astus järgmise ukse ette. Koputus. Taas kostsid lohisevad sammud ja ukse avas Jaakobus, liignimega Baumann. Tema oli pea kuuekümnene tehasetööline ja käis ametis Erika tänava relvavabrikus.

      „Tere, kuidas käsi käib?” päris peremees.

      „No mis ta käib. Ikka karmanisse, et sulle sealt üüriraha välja võtta,” porises Jaakobus. „Astu siis sisse.”

      „Anna aga rahad siia, va pahur vanamees,” lõõpis Herbert vastu. „Kuidas ma muidu oma eidele uusi kübaraid osta saaksin, kui ma teid ei nööriks.”

      „Seda sa oskad jah. Noh, võta istet,” kostis Jaakobus ja vaatas majaomanikule küsivalt otsa. See pistis käe põuetaskusse ja tõmbas sealt välja asuniku.

      „Kuidas padrunivabrik elab? Töötate ikka täiel jõul?” küsis Herbert pudelit avades.

      „Kuidas muidu! Kui tiblad ülekäte lähevad, tuleb nad paika panna. Tinaubadega tuleb neid kostitada, need maitsevad kõige paremini.”

      „Arvad, et lähevad ülekäte või? Ma ei usu. Maailmas on vaikne ka praegast. Joss ja Aadu jagasid Poola ära, Tšehhimaa samuti. Joss sai Viiburi ja meitelt baasid, nüüd peaks isu küll täis olema. Kas ei aita juba?”

      „Millal tibla isu täis on saanud? Kui Tartus rahu üle räägiti, siis nad samal ajal ikka veel pommitasid meid, raiped sellised!” pomises üürnik vorsti lõigates.

      „Eks nad on jah sellised, nagu nad on. Aga praegu peavad end küll viisakalt üleval.”

      „Looda sa!” urahtas vana vaps Jaakobus mürgiselt. „Vastu oleks pidanud hakkama, nagu soomlased tegid.”

      „No ja mis nad said selle eest? Väiksema riigi. Ja venelased on ikka Porkkalas sees. Meil on omad piirid alles ning Joss ja Aadu on suured sõbrad. Ja see Poola! Eh, poolakad… Oli siis vaja sakslasi ärritada? Vaata, mis nüüd sai, venelased ja sakslased jagasid nad hoopistükkis omavahel ära, leedulasedki said veel Poolamaast oma jao.”

      „Poolakad olid lollid, ärplesid ja arvasid, et kui nemad annavad ühelt poolt ja prantslased teiselt poolt, siis on nende ratsavägi varsti Unter den Lindenil. Hitler aga ei teinud suurt kära ja andis neile vastu kukalt. Õigemini vastu vahtimist. Üle kukla andis Stalin selja tagant.”

      „Nojah, nii see oli. Aga ma arvan, et siin, Eestis, võime küll rahulikult elada.”

      Jaakobus vaatas talle teraselt otsa: „Kui vana sa oled?”

      „Juunis saan 45.”

      „Nojah, sa oled ikka…” Jaakobus jäi vait, lõi käega ja valas pitsid täis.