silma ja olid pakkumisega igati päri. Tädi andis neile kiirelt maiused pihku, ise pahandades, et teda kõnede kuulamisel segati.
Mändsoo poisid ei saanud enam kauaks linna peale jääda, sest volita lahkumist võis juba kodus märgatud olla. Alati leidus keegi, kes emale-isale nende tegemised ära kaebas. Poisid kahtlustasid esimese korteri Liimanni-vanamoori. Nad hakkasid jäätist mugides kodu poole kõmpima, jättes valjuhäälditest kostva kõnekõmina selja taha. Peetril suure mehena oli muidugi vaba voli teha, mis tahab. Tema jäi kuulama ja vaatama, mis väljakul edasi toimuma hakkab, sest selliseid rahvakogunemisi ei olnud Tallinna linnas nähtud alates sellest ajast, kui vapsid ja kommud pokri said pistetud ning erakonnad ja rahvakoosolekud ära keelati.
Pühapäev oli päikeseline ja soe, Jaakobus Baumann nautis head ilma kõige õigemal moel – hoovis puupingi peal peesitades. Tema kõrval külmaveeämbris olid õlled jahedas. Mändsoo Juhan vaatas seda oma aknast pealt ja tundis huvi, kas Jaakobusel ei ole mitte mingitki soovi minna linna uudiseid hankima.
„Mis siin ikka linnas töllerdada, tänavad on igasuguseid lontruseid täis. Ma parem naudin päikest iseenda meeldivas seltskonnas. Kui tahad, tule kampa.”
„Eks ma võin tulla ka, naine on turul. Mis siin toas ikka üksi vahtida.”
Turule oli läinud ka Kaare Alberti abikaasa. Peagi liitus üksi jäetud Albertki seltskonnaga, asus talle omasel moel vaikselt õlut kulistama ega tundnud isegi huvi, kust kohast need pudelid on saadud, kui kogu riigis kehtis juba alates teisipäevast nädalane alkoholimüügi keeld.
„Martinson on siis nüüd kõva kommunist või?” katkestas Jaakobus vaikuse. „Üleeile oli õige härga täis. Ei tea, kas oli lõvipraadi söönud,” muigas ta mürgiselt.
„Ma sain oma poistel Tõnismäel kraest kinni,” lisas Juhan. „Meid lasti Helgiga töölt minema, sest linnas oli ju see mäsu. Peremees pani uksed lukku, et keegi ei saaks meie trükikotta märatsema tulla ja oma kommude pahna tootma hakata. Läksime prouaga kiriku juurde künkale, ja mis me näeme – poisid lähevad ees, ise lakuvad jäätist. Läksime neile vaikselt selja taha, kuulasime, mis nad räägivad. Nemad olla miitingul käinud, kuigi sai neile selge sõnaga öeldud, et püsigu kodus. Arutasid suurt maailmapoliitikat, tarkpead sellised! Andsin vanemale poisile võmmu kuklasse, jäätis kukkus topsi seest veel uulitsale! Küll ehmatasid ära,” naeris isa Juhan.
„Mis su poisid siis rääkisid?” küsis Albert.
„Ah, mis nad ikka rääkisid! Et nüüd pidavat Pätsu võim otsa saama. Tarkpead sellised!”
„Äkki saabki?” arvas Albert ettevaatlikult.
„No kuidas ta siis saab!?” ägestus Juhan. „Kuidas ta saab? Mis sellest, et uus valitsus pandi ametisse, Päts on ju ikka president ja kinnitas selle Pärnu arsti5 peaministriks, Moskval ei ole enam ühtegi põhjust etteheiteid teha!”
„Sa oled sama loll nagu meie majaperemees! Paras paar. Tibla ei oleks tibla, kui ta Pätsu Kadriorust minema ei kupataks ja sinna mingit oma lontkõrva ei paneks!” ägestus Jaakobus.
„Nõukogude Liit austab oma naabreid, kui need peavad kinni kõikidest lepingutest, mis Nõukogude Liiduga on sõlmitud,” poetas Albert sõna vahele. Naabermaa nime mainides oli tema häälekõlas kuulda respektinooti. Jaakobus ja Juhan vaatasid teda imestunult. Jaakobus unustas isegi lonksu rüübata ja laskis juba tõstetud käe koos pudeliga tagasi.
„Kas sa käisid ka Pikal tänaval Vene saatkonna juures hurraa karjumas?” päris Jaakobus.
„Võib-olla käisingi.”
„No kurat! Kas meil majas ühest punasest veel vähe on?!” kuraasitses Juhan. „Kurat! Albert! Sa oled ju normaalne mees, mis häda sul oli sinna selle Ždanovi-raipe6 ette mütsi õhku loopima minna? Tõi ta sulle Moskvast kotiga õnne või?”
Albert vaikis nagu alati, kui ta millegi üle juurdles või pahandas, ning rüüpas õlut.
„Mul läks õlleisugi üle,” teatas Jaakobus pahase häälega, võttis ämbrist kaks allesjäänud pudelit, valas vee põõsa alla ja astus hooviuksest majja. Uksel seisis ta äkki vastamisi Martinsoniga, kes oli tänavalt tulles õues jutukõminat kuulnud ja üritas nüüd seltskonnaga liituda.
„Noh, Baumann! Sa asutad end juba minekule või? Kuule, räägime juttu ka. Vaata, ega ma tühjade kätega ei tulnud,” kiitles ta ja näitas pooleliitrist viinapudelit, millest oli küll juba rüübatud.
„Ah, mine sa ka…” rehmas vana Jaakobus käega ja astus oma tuppa.
„Persse, raisk, kogu kodanline vabariik!” kostsid koridorigi õuest karjed, mis Martinson Baumannile järele saatis. See Mihkli meeleavaldus oli ka ainus poliitiline aktsioon, mis Müüri Herberti üürimajas sellel päeval aset leidis.
Õues pingil istusid vaikuses kaks kohale jäänud naabrimeest ja Martinson astus nende juurde: „Noh, mehed! Võtke ka lõuatäis kodanliku kliki matuste puhul, varsti ta kärvab! Ajab sussid püsti ja ei köhi ka mitte!” Albert võttis pakutud pudeli hea meelega vastu. Palmipuu ei tahtnud tüli üles kiskuda, võttis suutäie ja andis pudeli tagasi: „Mul on aeg minna, kodus tegemised pooleli.”
„Kuhu sul kiire hakkas? Kas sulle ei meeldi mu seltskond või?”
„Ütlesin ju, et mul on tegemised.”
„No eks sa siis mine. Mine…” osatas Mihkel ja istus Alberti kõrvale, ulatades sellele pudeli. „Sul midagi peale ei ole hammustada?” Naabrimees tõttas tuppa ja tuli tagasi leiva ning vorstijupiga.
„Nõukogude Liidu terviseks!” tõstis Martinsoni Mihkel pudeli suu juurde, kui oli endale võileiva valmis teinud. Albert vaatas pudelit – sellel oli venekeelne etikett.
„Mis viin see selline on?”
„Baasist ostsin. Ega seal ei ole mingid nõmedad Eesti seadused, et viinamüük keelatakse ära, seal ikka mõeldakse töötava inimese peale!”
Albert rüüpas nõus olles pudelisuust.
„Sa olid ju ka Vabadussõjas?” küsis Martinson väikese vaikusehetke järel.
„Olin,” vastas Kaare Albert. „Mobiliseeritud olin.”
„Aga see kuradi Jaakobuse-vanamees oli ju vabatahtlik! Kaitseliitlane on ta ka veel – veebel.” Mihkel ootas Alberti reaktsiooni, ent too vaatas vaikides enda ette õuemurule.
„Ma sain juba kroonus selgeks, mis seltskond see selline on. Kõik need ohvitserid ja veeblid ja nende perselakkujad… Ma mäletan seda detsembriülestõusu küll! Mu onu lasti seal maha.”
„Sellest ei ole sa rääkinudki,” tõstis naabrimees Albert nüüd silmad maast ja vaatas Mihklile mõistvalt otsa.
„Kellele ma rääkinud oleks!? Poliitiline politsei oleks kohe ukse maha murdnud ja mu Patareisse viinud! Nüüd aga hakkavad asjad muutuma. Igal oinal on oma mihklipäev, nagu me väga hästi teame,” sülitas Mihkel südametäiega maha ja lonksas pudelist suurema suutäie. „Küll sa näed! Kogu see Pätsi punt on varsti laiali löödud! Selle peale võin ma kas või mürki võtta.”
„Räägitakse sellest jah, aga… Kuidas sa selles nii kindel võid olla?” päris uudishimuliku ootusärevusega Albert.
Johannes Vares-Barbarus.
Andrei Ždanov – NSVL KP poliitbüroo liige, Leningradi parteijuht.
