ja sõimuks. „Ruttu-ruttu, kjahku ja jookzuga!” Need väljendid olid Nõukogude ohvitseridel esimestena selgeks saanud ja neid sõnu kasutati nüüd hoolega. Nagu ka „minje pjerze” ja „fašistlik siga.” Pompol hoidis oma mokad lukus ning vastas küsimustele, et minnakse sinna, kuhu vaja ja küll ülemad teavad paremini, mida ning mille jaoks peab tegema. Väeosa hakkas liikuma juba kolmandal päeval pärast varustuse pakkimise käsu saamist.
Kuna maailmaproletariaadi väljaastumine oma rõhujate vastu näis viibivat, kuulutas Nõukogude võim 30. juunil Eestis ja ka mujal vast okupeeritud aladel välja 1919.–1922. aastatel sündinud meeste mobilisatsiooni. Peetri kodumajast ei puudutanud see kedagi, küll aga saabus väeosa territooriumile mitmeid tuttavaid naabertänavatest ja teistest koolidest. Küüditamine oli mobiliseeritud meestele mõjunud muserdavalt, kuid sisimas hõõgusid trots ja mässumeelsus. Mitmedki käitusid aga allaheitlikult. Inimloomus on ikka sama, sõltumata kohast ja ajast. Vagunitesse laaditi nii tegevväelased kui mobiliseeritud, kõik tugeva valve all ja relvadeta. Saare Endel võttis seda loomulikuna.
„Nad ei usalda meid,” sosistas ta Peetrile, kui vaguniuksed olid väljastpoolt lukku pandud ja rong liikuma hakkas. „Oleks pidanud juba öösel sääred tegema, valve ei olnud teab mis kõva.”
Seda olid poisid tõesti mõelnud, aga Peeter arvas, et deserteerimisega paneb ta ohtu oma vanemad. „Kuhu meil minna on? Kõik kohad on nuhke ja kommusid täis. Oleks mul keegi siin lähedal maalgi, aga sugulased on kaugel.” Endel oli veidi vastu kobisenud, ent taipas, et sõbral on õigus. Nüüd istusid nad loksuvas vagunis ja sõitsid ilmselt Tartu poole. Küllap neid viidi kuhugi Lätti, sakslastele vastu. Kogu see sakslaste avantüür pidi lõppema mõne nädalaga, oli pataljoniülem ajateenijatele isiklikult kinnitanud. See võis nii ka olla, sest tehnikat oli venelastel palju ja oli näha, et rahaga Stalin ei koonerdanud, kui kõne all oli sõjapidamine.
Kõige rohkem oleksid poisid tahtnud teada uudiseid, kuid mobiliseerituid hoiti rangelt eraldi vagunites ja vahepeatusteski keelati neil omavaheline suhtlemine. Nõnda jäigi vaid oletuseks, mis on Tallinnas ja Eestis viimase nädala jooksul veel juhtuda jõudnud.
Rong tõi väeosa Petserisse ja siin anti neile lõpuks ka tuletorud kätte. Linn oli täis sõjapõgenikke, peamiselt kommuniste ja Nõukogude võimu esindajaid. Mõned Tartu linnaliinibussid tundusid kõige selle segaduse keskel üsna majesteetlikuina. Neid kui parimaid transpordivahendeid valvasid punaväelased. Läbi akende oli näha, et bussid on pilgeni täis kõikmõeldavaid konserve.
Väeosa astus Petserist jalgsi edasi Porhovi poole, kus neid pidi ootama täiendus ning levis kuulujutt, et koos asutakse kaitsesse. Nii vähemalt olid väitnud teadjamad asjapulgad staabis. See uudis tegi mehed tõsiseks ja sõjahingus jõudis esmakordselt nii lähedale, et puudutas neid isiklikult.
Peagi kõmbiti üle vabariigi endise piiri ja saapad hakkasid üles keerutama Venemaa tolmu. Tundus, et seegi on hoopis teistsugune, nagu olid seda nii lagunenud majad kui ka inimeste ilmne vaesus. Pihkvas jõudis nendeni uudis Riia langemisest. Keegi teadis rääkida, et sakslased liiguvad Pihkva suunas kiiremini, kui oli arvestatud. Seda ei saanud välistada, sest vaevalt sakslaste eesmärgiks oli Tallinn, küllap ikka Moskva pidi olema. Koos Piiteriga. Või Leningradiga, nagu seda nüüd kutsuti.
Omamoodi heagi oli nüüd tallata võõrast teed, sest venelastest polguohvitserid olid veoautodel ette sõitnud ning kolonni eest olid vastutama jäänud peamiselt eestlased. Omavahel visati nalja kaasteenijate, kolhoosikorra, venelaste riietuse ja teedel ringi jooksvate kodulindude üle ning see leevendas ärevust. Muidugi tegi kadedaks, et venelaste allüksused olid rongiga edasi viidud. Teisest küljest nägid mõned selles ka midagi head – sakslased jõudsid üha lähemale. Ei olnud raske arvata, et nii mõnegi mehe peas liikusid mõtted, kuidas võimalikult ruttu tagasi kodukotuse alla naasta. Sellest aga räägiti ainult ustavate sõprade seltsis ja ka siis vaid poolihääli. Sakslaste luurelennukeid vaadati huviga ja nende eest varjumist ei võetud väga tõsiselt. Ristimäe Jaan, kellega Endel ja Peeter olid viimasel ajal sõbrunenud, arvas koguni, et küllap on nüüd sakslastel teada, et see on eestlaste üksus, mis Porhovi teel marsib ning nad ei rakenda siin kogu jõudu.
„Dunkerque all lasti inglastel ka oma saarele ära taganeda,” ütles ta. „Küllap suhtuvad sakslased meisse teisiti kui… venelastesse.”
„Sakslastel on ükskama, kes nende vastas seisab – säru annavad ikkagi,” vastas keegi. „Sa oled võib-olla ülikoolis käinudki, aga ega see sind targemaks ei ole teinud.”
„Ega sina ka oma laudas või kus iganes kraavis sa ametis olid, targemaks saanud,” nähvas Jaan ja sammus pahuralt edasi, mõtiskledes selle üle, et inimloomadele ei ole võimalik maailmaasju mõistlikult selgeks teha. Igatahes ei hakka ma sakslasi laskma, kuigi nad on ühed parunid ja kurnajad, kinnitas ta endale. Kurnajad – see sõna oli tihti kõlanud poliitohvitseride suust ja teinud Jaanile naljagi. Saksad – sedagi nad ju olid. Nüüd näisid need kurnajad ometi koguni sõpradena. Nii kui need Hansud ja Franzud välja ilmuvad, teen sääred ja ajan käpad püsti, tõotas ta vaikimisi. Persse see Venemaa! Mina küll ei hakka punaste täiparadiisi eest kõngema! Endli ja Peetriga oli sellest juba niikuinii juttu olnud ja selles asjas ei olnud nende vahel erimeelsusi.
Meeste seisukohad ja nende ootused lähituleviku osas olid seega tõesti üsna erinevad ja need, kes arvasid, et asjad võivad minna üsna täbaraks, said oma argumentidele varsti tuge, sest Porhovis ootas üksust ebameeldiv üllatus. Paljuräägitud täiendus koosnes nädalkaks tagasi mobiliseeritud Nõukogude kodanikest, ning nagu selgus, pidi neile väljaõpet tegema kohapeal. Ohvitserid hoidsid peast kinni.
„Kuule, see on ainult kasuks,” sosistas Peeter õhtul telgis Endlile. „Kui sakslased ründavad, ajavad need vennikesed käpad kohe püsti ja kogu sõda on paari minutiga läbi. Küll sakslased oskavad venelasel ja eestlasel vahet teha. Varsti oleme kodus nigu naksti!”
Endel ei vastanud kohe. Telgis oli pime ja polnud näha, mis näo ta sellise jutu peale tegi. „Kõik võib olla,” ütles ta viimaks. „Kõik võib olla.”
Kui nad juhtusid hommikul pealt nägema, kuidas täiendusmeestele üritati teha rividrilli ja õpetada relvade käsitsemist, vaatas Endel Peetrile otsa ning kohmas: „Tead, su eilsel jutul võib kõva iva sees olla.”
„Mida ma sulle siis räägin,” heitis Peeter sõbra poole veidi uhkeldava pilgu ja muigas enda ette, kui üks noorsõduritest relva maha pillas ning ohvitser teda murtud vene keeles „instrueeris”. Õhtuks oli uustulnukate poolt juba hulga kaebusi kogunenud ning politruk tegi ohvitseride seas selgitustööd, üritades anda arusaamatustele klassivaenu värvingut: „Punaarmees ei tehta rahvustel vahet! Ega teil siin kodanlik armee ole, kus te võisite sõdureid sõimata ja neile ihunuhtlust anda! Kõiki õpetatakse välja ühtemoodi ja lõpetage oma parunlikud meetodid!” Ohvitserid vaidlesid vastu, nii palju kui nende au nõudis ja elualahoiuinstinkt võimaldas, ent järgmisel päeval võtsid nad väljaõpet palju lõdvemalt ning jätsid selle oma alluvate hooleks. Rahulolevate nägudega nekrutid loivasid riviplatsil ringi, vaatasid juhendajatele väljakutsuvalt otsa ja nõudsid igal võimalikul juhul suitsupausi. Saksa lennukite ülelende vaatasid nad vihkamise ja sajatamisega ning heitsid ebasõbralikke pilke eestlaste suunas. Seevastu seirasid nad rõõmsalt punatähelisi õhulaevu, julgustades neid hõigetega, otsekui oleks lenduritel mingigi võimalus seda kõike kuulda.
Järgmisel hommikul tulid sakslased. Kui kuulid lendama hakkasid, haarasid kõik oma relvad ja jooksid kes kuulipilduja, kes miinipilduja juurde. Elutahe sundis ründajale vastulööki andma. Võimalik, et selles oli oma osa ka politrukil, kes meeste selja taga ähvardavalt nagaaniga vehkis.
Sakslaste jalavägi lähenes tankide ja soomusautode tule toetusel. Kui esimesed neli mürsku üsna lähedal korpuslaste selja taga plahvatasid, tundis Peeter, kuidas tema põis otsustas hakata
