veel ja paneb tibladele kitse! Ega enam Pätsu aeg ei ole. Ja sa ei taha ju Pätsu-Kostale ja Laidonerile Venemaale järele minna?”
„Mis hea pärast? Ma ei ole olnud politseis või sõjaväes või mõnes erakonnas-kärnkonnas.”
„Kaitseliidus olid ju,” üritas Juhan Aleksandri mälu värskendada.
„Kes siis Kaitseliidus poleks olnud? Sa ju ise olid ka!”
„Seda jah, ainult kommunistid ei olnud.”
„Relvad võeti meil käest ära,” hakkas Aleksandri kuraas lahtuma ning selle asemel võttis maad nukrus. Ta nookas peaga naabrimehe toodud pudeli poole.
„Oleks pidanud vastu hakkama, kas pole?” vaatas Juhan naabri poole, avades samal ajal noaga pudelit.
„Juss, Juss…” manitses Aleksander isalikult. „Oleks pidanud muidugi! Vaata, kuidas kogu tee Narvast Tallinnani ja Petserist Pärnumaani oli nende perseläinud kila-kola täis. Soomusjõud või asi! Pooled oma soomusautod ja tankid lõhkusid nad ise ära!”
„Teise poole oleksime meie vastu taevast lasknud,” kinnitas Juhan klaasi tühjendades.
„Kurat! Oleksime küll, tead! Oleksime küll!” läks Aleksander õhinasse. „Ja Martinsoni-raisal oleksin munad maha lõiganud. Nüüd aga käib ringi nagu majaperemees, müts kuklas, ja vahib, nagu ma oleksin talle raha võlgu.”
„Meil sadamas kah korraldasid kommud miitingu,” lisas Aleksander. „Ajasid sinna kokku mingid kaltsakad, kellel ei ole sadamaga muud pistmist kui et paadi all magamas käivad. Need vehkisid siis seal loosungitega ja nõudsid tööd ja leiba. Tööleminemisest ei olnud aga nende endi seas sõnagi juttu.”
„Kas nad sulle, Pets, ütlesid ka, kuhu sind pannakse? Annavad kuulipilduja või tanki?” viis naaber jutu mujale.
„Jalavägi pidi olema.”
„Kahuriliha,” konstateeris naabri-Juhan kuivalt.
„Mida sa matad poissi juba!” ägestus Aleksander. „Ja mingit sõda ei tule! Teenib oma kolm aastat ära ja tuleb koju. Selle peale võin ma kas või mürki võtta!”
„Hakka siis apteegi poole astuma! Seda ei või iial teada, mis edasi saab, sakslased on juba Norras ja Prantsusmaal sees. Ma ei usu, et vana Joss lepiks ainult poole Poolaga, tüki Rumeeniaga ja meie kolmega siis Läänemere ääres, ta on maiam,” võttis Juhan viina mõjul julgelt filosoofilisema tooni.
„No kui palju üks inimene siis endale kokku ahnitseda jõuab?!” vaidles Aleksander vastu.
„Kohe näha, et sa raamatuid ei loe! Kas sa Makedoonia Aleksandrist, Napoleonist ja Tšingis-khaanist ikka oled midagi kuulnud?”
„No muidugi olen! Kelleks sa mind pead?”
„Ütle siis, kes nad olid?”
„Väepealikud.”
„Ja mida nad tegid?”
„Sõdisid, noh!”
„Ja kui palju nad maid vallutasid?”
„Kas ma pean nad sulle kõik üles lugema?”
„Jah, pead! Teiste käest ma ei nõuaks, aga sinult küll.”
„Mine sa ka metsa! Tuled külla, istud minu köögis minu laua taga ja mölised minuga!”
„No vot,” tõdes Juhan, „maailma asjadest ei tea sa midagi ja siis pahandad minu peale. Aga seda sa ei taipa, et ahnepäitsud ei kao maailmast kuhugi ja neid sünnib siia ilma veel ka pärast meid. Loe raamatuid, ma võin sulle neid trükikojast tuua. Ja mul on neid ka kodus terve virn.”
„Kuidas sa, tarkpea, siis varastamisega kinni ei ole kukkunud?”
„Ega see varastamine ole, kui praakeksemplare kaasa võetakse.”
„Jah! Nii need sullerid endale vabandusi leiavadki!”
Näis, et tüli hakkab jõudu koguma ja oleks purjus meeste vahel kindlasti lahvatanudki, kuid magamistoast väljus proua Marta, tõstis viinapudeli laualt ära ja ütles naabrimehele otsa vaadates vaid ühe sõna: „Välja!”
Juhanile oleks piisanud ka kurjast pilgust ja ta astus pahaselt turtsudes uksest välja, poeg aga üritas hakata ema mõistusele kutsuma.
„Kasi magama! Ma ei taha, et sa rikuksid ära selle viimase õhtu, mis ma sinuga veeta saan,” kähvas Marta.
„Mis viimane õhtu,” halises pehme keelega võitlev Peeter.
Õedki sekkusid ja viisid venna voodisse. Peeter ei jaksanud neile vastu puigelda ning tundis ise ka, et parim, mis selles olukorras võib olla, on see, et talle tõmmatakse tekk peale sellisel mõnusal moel, milleks ta ise võimeline ei olnud.
Hommikul ärkas Peeter kohutava peavalu ja kõhus keerava iiveldusega, mida aitasid leevendada piimaga kohv ning rohke või ja singiga paks leivakäär. Ema tänitas ta kallal, ent üsnagi leebelt, ja pakkis leivakotti kaasa kõige suurema suitsusingitüki, mis kodus leidus. Kaasa ta poisiga ei läinud, aga kui Peeter oli jõudnud tänavale, hiilis ikkagi talle järele ning vaatas, kuidas poeg mööda tänavat kodumajast eemaldub. Peetri kõrval astusid väärikalt naabripoisid Artur ja Andres, kes olid koridoris truuisti oodanud, et sõbra lahkumine neil nägemata ei jääks.
Punaväelasele Peeter Palmipuule meeldisid kõige enam poliittunnid, sest siin sai pea alati nalja. Rühma pompol7 oli Venemaa eestlane, keskharidusega mees, kes püüdis oma emakeelt rääkida võimalikult puhtalt, ent ega see tal alati ei õnnestunud. Pealegi ei osanud ta hästi kõnekeelt. Pataljoni juhtkond aga usaldas teda ja kui oli mõni pidulikum sündmus, siis sai just tema ülesande pidada sütitav kõne ning täita ka õhtujuhi ülesandeid.
Sõduritele oli iga tema etteaste suureks väljakutseks, sest naerda suure Nõukogudemaa poliitika üle oli teadagi tervisele väga kahjulik. Ajateenijategi hulgast viidigi mõned poisid ära peale seda, kui nad olid riigi ja selle suure juhi arvel keelt teritanud. Oli keeruline end pühalikuks sundida, kui pompol kuulutas maipühade kontserdil tõsise näoga: „Ja njuud jesineb meile Eesti kahhekjumnendama territorijaallaskurkorpuse meeshoor lauluga „Suur ja lai on maa, mizs on mu kodu”.” Samuti oli raske mitte naerda, kui ta ikka ja jälle hakkas rääkima seltsimees Stalini suurest asjast, mis valgustab kogu maailma.
„Sellest ma saan aru,” ütles pärast ühte loengut Peetrile jaokaaslane ja semu Saare Endel, „et seltsimees Stalin on suur mees ja tema meheau võib olla igavesti pirakas, aga kuidas ja millega see tal põleb, seda ma ei mõista. Leotab piirituses või? See võib ju hirmus valus olla.” Endel väänas näole kaasatundva grimassi. „Aga eks ta muidugi ole, et seltsimees Stalinil on suur süda ja tal ei ole inimkonna õnne heaks millestki kahju, isegi mitte oma jalgevahekarvadest. Aga see suits ja kärsahais peavad siis ikka ka väga võimsad olema!”
„Sa hoia oma lõuad koomal, muidu lähed ka Patareisse või Pagarisse täienduskoolitusele,” manitses Peeter oma kroonusõpra. „Sealt sa enam tagasi ei tule, keegi ei ole tulnud.”
Nende roodust oli umbes poole aasta jooksul tõesti ära viidud neli poissi ja neist ei kuuldud enam midagi. Milline oli aga nende saatus, selles ei kahelnud keegi, sest 1940. aasta suvest alates oli
Ülema abi poliitalal (помощник по политической части).
