olid nad siin oma laskepesades ega osanud ühtäkki selle sõjaga midagi peale hakata. Sakslased lähenesid, ja kuigi oli antud käsk avada tuli alles käsu peale, ei pidanud poiste närvid vastu. Kellegi vint tegi paugu ja kui oli kõlanud esimene lask, hakkasid ka teiste tuletukid häält tegema. Peeter ja Endel ei jäänud teistest maha ja ohvitseride karjumisel ei olnud esialgu mitte mingisugust mõju. Nad pidid pikalt kisama, kuni käsklus „Tuli seis!” mõjuma hakkas.
Pealetungijate seas hakkasid lõhkema mürsud ja mõned tankid said tabamuse. See võis olla ainult korpuse oma suurtükivägi. Jalaväelaste kõrvu oli alles paar päeva tagasi jõudnud kahurväelaste nurin, et neile on jäetud vanad 76 mm kahurid, millega kõlbavat vaid otsesihtimisega lasta. Aga nagu näha oli, said nad oma tööga päris hästi hakkama, sest sakslased taganesid.
„Ma vist sain sakslasele pihta,” tunnistas Ristimäe Jaan vaikselt Peetrile, kui mootorimürin oli kaugenenud ja suurtükituli vaibunud. Poisid takseerisid teineteise märgi pükse ja see võttis nad muigama.
„Oled siis seitsmesaja-aastase orjapõlve eest kätte maksnud,” nokkis Endel, endal käed värisemas.
„Persse, raisk! Nii palju sellest üleminemisest. Me oleme nende jaoks nüüd vaenlased!”
„Et said fritsule pihta?” küsis Peeter ja tema hääles aimus koguni kaastundenoot.
„Igatahes see, keda ma sihtisin, kukkus pikali… Nüüd me oleme vaenlased.”
„Ära ohi, ega nad su tukile ballistilist ekspertiisi hakka tegema. Ja ütled neile, et sina ei lasknud.”
Lähedusse ilmus vanemveebel Rudolf Känd, uue nimetusega staršinaa. Temal olid vist ainsana püksid kuivaks jäänud.
„Lubate pöörduda, seltsimees vanem!” tõstis Endel käe kõrva äärde, ennetades Kännu, endise vanemveebli küsimusi. See nookas nõusolevalt peaga.
„Seltsimees vanem! Kuidas teil on püksid kuivaks jäänud?”
„See on selle pärast, seltsimees punaarmeelane, et ma ei kuse vastu tuult nagu kõik teie.”
Poisid naersid.
„Ma mõtlesin seda tõsiselt, seltsimees vanem,” teeskles Endel solvumist. Tegelikult nad ju teadsid, et vanemveebel Känd on paras lõuapoolik.
„Kui tõsiselt, siis minu täiskustud kalsoonid jäid Augustowi metsadesse, kui ma teiesugune tatikas olin ja keisrihärrat teenisin. Ei olegi vist sellist meest, kes oma pükse poleks sõjas täis teinud. Vähemalt sitahaisu ma ei tunne. Mõnel tuleb lahingus peer koos varrega.”
„Me oleme nüüd ka püssirohtu nuusutada saanud,” torkas Jaan vahele.
„Või nuusutada… Just nimelt nuusutada. See oli luurelahing. Varsti on siin suuremad jõud, vaat siis läheb alles andmiseks. Praegu… see oli niisama kärtsutamine. Meil ei ole isegi surmasaanuid, mõned haavatud ainult.”
Jaanil tekkis äkitselt tahtmine rääkida oma tapetust, ent ta hoidis suu kinni. Igaks juhuks.
„Seltsimees vanem! Kes oli teie esimene tapetu?” küsis ta hoopis selle asemel.
„Esimene? Mis küsimus see selline on. Minu esimene tapetu oli kana. Kas sul on juba arve avatud, et niiviisi küsid?”
„Ei, veel mitte, seltsimees vanem!” vastas Ristimäe Jaan varmalt, üritades jätta ausa inimese muljet.
„No kui saad oma esimese maha notitud, siis saad teada, mis tunne see on. Siis tule ütle mullegi. On selge?”
„Just nii, seltsimees vanem!”
Känd eemaldus. Ta tahtis näha, mis olukorras on tema rood ja kas poisid on valmis uuteks rünnakuteks. Ega neil ju muud teha olnud, kui valmis olla ja vahepeal suitsu teha.
Peeter oleks tahtnud kodustele kirjutada. Veel rohkem oleks ta tahtnud hoopis neilt kirja saada. Mingitki märki sellest, kuidas neil läheb ja kas kõik on elus. Käisid jutud, et Tallinn ei ole veel vallutatud, aga küllap seda pommitati. Mis sõda see muidu olekski. Peeter nukrutses ega suutnud millelegi keskenduda. Ta oli nii endast ära, et Endel üritas talle koguni suitsu pakkuda, kuigi tal endalgi oli vaid mõni tubakajunn pilotkaääre vahele peidetud.
„Mis sa tujutsed? Tee rõõmsam nägu, muidu politruk arvab, et sa ei ole Nõukogude võimuga rahul. Saadab su veel trahviroodu,” üritas Endel oma semu meeleolu tõsta. Peeter vaid ohkas selle peale.
„Näe! Püksidki on juba tänu Stalini kuumale päikesele jalas peaaegu kuivad. Põhjust rõõmustamiseks on enam kui küll. Vaata, kui vähe on vaja selleks, et olla õnnelik. Oleks täna tantsuõhtu, julgeksin mõne sanitarineiu tantsulegi kutsuda.”
„Küll sa varsti tantsid,” nokkis Jaan, „kui sakslane sulle tina perse laseb.”
Endel viskas koni maha. „Ma ei kavatse küll selle punase värgi pärast end maha tappa lasta. Niipea kui võimalik, teen sääred.”
„Ma tulen ka,” lisas Peeter kindlalt. „Nagu oleme rääkinud.”
„Selge värk,” ütles Jaan ja vaatas kahtlustavalt ringi.
Hiljem õhtul, kui poliitohvitser neile tundi andis ja rääkis künkal istuvale rühmale vajadusest võidelda sisemise vaenlasega, vaatasid poisid vilksamisi üksteise ja rühmaülema poole, kes näppis närviliselt oma ainukest nooremleitnandi-rombi lõkmetel. Nooremleitnant Kaev ei olnud poistest vanem rohkem kui kolm aastat ja oli ohvitseriks tehtud pärast lühikest kursust. Nooremleitnant Kaev põrnitses enda ette maha ja mõtles ilmselt omi mõtteid. Aeg-ajalt tõstis ta pilgu ning laskis selle üle poiste ja politruki, üritades siiski tolle pilku vältida.
„Veel ei ole kadunud meie seast kodanlik-fašistlik uss! See vingerdab meie hingedes!” võttis politruk kokku oma kannustava kõne. „Võideldes ennastsalgavalt fašistlike anastajatega, tunnistate te kodumaa ja tema rahva ja seltsimees Stalini ees oma ustavust kodumaale. Näitate oma tänu kõige selle eest, mis leninlik partei on teie heaks teinud! Nüüd tahavad hitlerlased meie käest võtta kõik, mis meil on! Me ei lase sellel juhtuda!”
„Mida see partei siis teinud on? Andis meile jalanartsud ja hernesupi? Ja viis eesti inimesed tasuta reisile Siberisse,” sosistas Endel Peetrile. „Palav tervitus seltsimees Stalinile! Küll ma tean, mis tervituse ta minult saab!”
Peeter tonksas sõpra rusikatega ribidesse ja üritas teda korrale kutsuda. Kui nad hiljem vahtkonda määrati, manitses Peeter oma semu ettevaatlikkusele: „Kurat! Endel! Kas sa aru ei saa, et meie seas võib ka koputajaid olla!”
„Olgu pealegi!” vastas too südametäiega. „Mis vahet seal on. Ma arvan seda, mida ma tahan, ja ükski koer ei köhi.”
„Koertel ei olegi asja sinu arvamusega, kellelgi teisel on. Ja kuidas veel!”
Terve järgmise päeva jooksul valitses vaikus. Hommikul ärgati ärevas meeleolus ning heideti pidevalt pilke sinna, kust vaenlane oli eelmisel päeval rünnanud, ent nüüd ei olnud kedagi kuskil näha.
„Ärge vohmige midagi oma putru, nagu oleksite vanaema juures külas,” üritas Peeter ärevust leevendada. „Tead ju küll seda täis kõhu ja kuuli värki. Mida tühjem kõht, seda kergem haav maos.”
„Pole hullu!” vastas Ristimäe Jaan. „Küll sakslased
