hoolitsevad,” matkis keegi Jaani põlastavalt. „On sul raske öelda, et sa lihtsalt situd püksi? Peenutseb siin nagu kadakasakslane, Ich bin, ich kläugen kikirikisnoi!”8 Ristimäe Jaan ei vastanud, vaid vaatas põlastavalt norijale otsa, kraapides ise lusikaga närviliselt katelokki.
Tubakat ei olnud enam kellelgi, ka see puder kuuldi olevat viimastest varudest tehtud. Nüüd oleks kõlvanud isegi mahorka. Sakslaste vagusiolek muidugi rahustas mõnevõrra, kuid suitsuga hammaste vahel oleks veel parem olnud. Peetril ei olnud tubakavaeva ja ta ei suutnud suitsunäljastele ka kaasa tunda. Vaikselt mõtles ta konservidele ja leivatükkidele, mis ta seljakotis peidus olid – need oli ta saanud just suitsumeestelt, kes tubakajunni nimel olid valmis väga paljust loobuma. Endelgi käis närviliselt ringi, kuni korraga kandus läbi suvise õhuvirvenduse kõigile ninna tubakasuitsu lõhn. See tuli põõsast, kuhu üks meestest oli pärast sööki virtsale läinud. Ta ei olnud arvestanud tuule suuna ja erkude haistmismeeltega. Kohe olid põõsaste ligi tema „parimad” sõbrad ja nõudsid, et neile jäetaks kas või mõned kõhvid seda taevalikku naudingut.
Ärritunud proletaararmeelasel ei jätkunud mõistmist oma saatusekaaslaste suhtes ning ta urises läbi hammaste, et isegi püksinööpe ei lasta rahus kinni panna, ent enamat ta ei jõudnud, sest prahvatasid mürsud. Silmapiirile ilmusid mustad täpid. Need olid muidugi tankid ja neid oli tunduvalt rohkem kui eile.
Sakslaste suurtükituli surus poisid vastu maad. Kui vaid saaks kuidagi end plekktahvlina maad ligi suruda või mutina mulla alla pugeda, soovis Peeter ja üritas end maakamara peal kinni hoida nii palju kui võimalik. Maa kõmises roomikute ja mootorite mürast. Kahurimürskude plahvatused panid kõik poiste ümber vappuma ning puistasid punaväelased üle mulla ja kividega. Kostis karjeid ja oigamist. Korpuse suurtükid ei avanud tuld enne, kui sakslased olid jõudnud piisavalt lähedale, ent seekord oli tulejõud otsustavalt pealetungijate poolel. See mõjus.
Rühmaülem Kaev ei olnud peale positsioonide sisse võtmist veel ühtegi käsku andnud. Sakslased lähenesid ja poisid vaatasid ärevalt ringi. Vanemveebel Känd jooksis laskepesade vahet ja kinnitas: „Tuld mitte avada! Tuld mitte avada, enne kui rühmaülem käsu annab! Selge?”
Sakslased olid kõigest paarisaja meetri kaugusel, ent ka korpuse suurtükid vaikisid. Peeter märkas silmanurgast, et umbes viiskümmend meetrit temast vasakul oli ühe laskepesa servale püsti torgatud toigas ja selle külge seotud tükk valget riiet. Teine samasugune tõusis Peetrist paarkümmend meetrit paremal. Nooremleitnant Kaev oli tõusnud ühele põlvele ning tõstnud käed üles.
„Ah nii see siis lähebki?” jõudis Peeter mõelda. „Kas tõesti nii kergelt?”
„Mitte tulistada!” karjusid rühmaülem ja vanemveebel Känd. „Mitte tulistada! Me anname alla!”
Nooremleitnant Kaevu poole jooksis politruk, käes püstol, temaga koos kolm sõdurit. Känd tulistas politrukki ja kui see pikali vajus, heitsid maha ka temaga kaasas olnud sõdurid, kes ei teadnud enam, mida edasi teha.
„Nicht schiessen!” hüüdis Kaev ründajatele. „Wir übergaben!”9
Sakslased karjusid midagi, mis ei kostnud tankimootorite mürinast läbi ja näitasid žestidega, et relvad tuleb maha visata.
„Relvad maha!” andis Kaev karjudes käsu. Känd jooksis poiste vahet ja kordas käsku. Selles rühmas ei olnud vist kedagi, kes ei oleks seda käsku tahtnud täita. Välja arvatud kolm venelast politruki laiba kõrval, ent nemad ei saanud eesti keelest aru.
„Legen eure Waffen nieder!”10 röökisid nende peale kohalejõudnud sakslased, ent venelased vaatasid vaid hirmunult ja nõutult ringi. Möödaruttavad tankid ei tundunud pooltki nii hirmsad kui vaenlased, keda nad esimest korda oma ihusilmaga nii lähedalt nägid. Sakslastele ei olnud olukord aga sugugi võõras.
„Rruki vverh!”11 kamandasid sakslased, kasutades sõnu, mis olid neile möödunud nädalate jooksul hästi selgeks saanud. Seegi kord tuli see hästi välja ja venelased ajasid end püsti, käed taeva poole tõstetud.
Kaev oskas saksa keelt üsnagi korralikult ja kuni nad koos Kännuga oma püstoleid loovutasid, jõudis ta Saksa veltveeblile selgitada, kellega alla andnud rühma näol tegemist on. Veltveebel noogutas mõistvalt ja kutsus enda juurde kolm sõdurit. Need pidid vangid viima tahapoole kogunemispaika ja kui poisid hakkasid liikuma tagasi seda teed, mida nad olid korra juba kodumaad maha jättes käinud, valdas neid omamoodi nukker rõõm. Nad olid vangid. Enda arvates mitte küll päris vangid, vaid ajutiselt kinnipeetud.
„Kes oleks arvanud, et me nii kiiresti sellest Stalini paradiisist minema saame,” rõõmustas Endel ja vaatas kahjurõõmsalt venelaste poole, kes nendega kaasa kõmpides eestlaste poole vaenulikke pilke heitsid. Tema tuju ei tumestanud isegi mõte sellest, et kui enne oli veel õhkõrn lootus kokku saada oma küüditatud vanematega, siis nüüd kadus see täielikult. Vangivõetud venelased aga said muidugi aru, miks eestlased on nii heas tujus ja kergel sammul tagasi lääne poole sammuvad.
Oli 1941. aasta 9. juuli lämmatav õhtu.
V PEATÜKK
Hävituspataljon
20. juulil välja kuulutatud üldmobilisatsiooni, millega kutsuti Punaarmeesse kuni 34-aastaseid, võttis Martinsoni Mihkel vastu suure rõõmuga. Ta tiris kaasa ka Kaare Alberti, kes oli küll sõttaminemise jaoks liiga vana, kuid laskis lõpuks omale augu pähe rääkida ja otsustas end siiski vabatahtlikuna üles anda. Alberti enese arvates päris omast tahtest, naise sõnul Mihkli mõjutusel. Aga Rital ei olnud eriti midagi selle vastu, sest ta oli juuni lõpus astunud kommunistliku partei liikmeks ning oli värske kommunistina nüüd juba paar nädalat linlasi kaitsevööndite rajamisele organiseerinud. Kommunistina oli Kaare Rita oma mehe sõttasaatmise poolt, kuid naisena ei mõistnud ta, miks ei võiks abikaasa jääda Tallinna ja olla siin millegagi kasulik. Mõistagi olid välitöödel ka nende maja täiskasvanud ja vanemad õpilased, välja arvatud sellised kõbid nagu Jaakobus ja Liimanni Linda. Jaakobus jõi pahuralt nina alla pobisedes aias samakat ja Linda istus vaikselt toas, käies vaid harva kiiruga poes.
Õhtul enne mobilisatsioonipunkti minemist istusid Mihkel ja Albert oma maja aias ning olid maailmaasjade käigu üle üsnagi mures.
„Näed, ei saanudki me väga kaua rõõmustada selle üle, et Herbertil maja käest ära võeti. Mäletad, kuidas ta vaatas vingus näoga oma uut Nõukogude passi?”
Albert muigas vastuseks: „Küllap on seegi nüüdseks talt ära võetud, külmal maal ei ole enam passi vaja.”
„Ei ole jah. Ei tea, kas tema moor jõudis oma uhked rebasekraed ja kasukad kaasa krabada? Kuradi pursuid sellised,” sülitas Mihkel vihaga maha. „Nüüd on ju hävituspataljonid moodustatud. Need kuradi kaitseliitlased on hakanud pead tõstma, ootavad sakslasi. Aga ega see kaua võta, kui fritsud on Berliini tagasi pekstud! Kui homme kogunemiskohta läheme, siis mina annan end hävituspataljoni üles. Ma arvan, et siis ei pea platsil drilli tegema, saab hoopis nendele sitapeadele säru anda. Nii et tuled siis ka?”
Albert kehitas õlgu: „Võib kah, miks ka mitte – seltsis segasem. Laseme end ühte üksusesse määrata, see peaks ikka õnnestuma?”
„Küll õnnestub, miks ta ei peaks?”
Kaare Albert ja Martinsoni Mihkel seisid järgmisel päeval koos sadade teiste meestega Lauluväljakul
Pilkav väljend kadakasakslaste keelepruugi kohta.
„Mitte tulistada! Me anname alla!”
„Pange oma relvad maha!”
„Käed üles!”
