üles imekspandavat indu töörahva vaenlaste väljaselgitamisel ja väljajuurimisel. Ajateenijad olid kindlad, et selliseid on ka nende seas. Aeg-ajalt arutlesid Endel ja Peetergi, kes need äraandjad võiksid olla, aga kahtlustest hoolimata ei võinud nad kellegi kohta midagi kindlat väita.
Poisid püüdsid end tõesti tagasi hoida, kuid noorus on ju arutu. Ära oli viidud kaasvõitleja, kes keeldus hommikusöögiks suppi söömast. Ta nõudis kohvi, nagu see oli olnud kombeks vabariigi ajal. Selline etteaste kvalifitseerus rahutuste õhutamiseks ning Nõukogude korra vastase meelsuse avaldumiseks. Kadunud oli ka see kaasvõitleja, kes poliitkasvatuse tunnis, mille teemaks oli „Nõukogude Liit – maailma esimene töörahva riik”, hakanud rääkima sellest, kuidas Nõukogude ohvitseride naised tulid tantsuõhtule öösärkides, pidades neid õhtukleitideks. Lõpuks oli ta poliitohvitserilt küsinud, miks Nõukogude ohvitseride naised Eestisse saabudes nii meeletult kokku riideid ja toiduaineid kokku ostsid ja neid pakkidega Nõukogude Liitu saatsid.
Ühele poisile ei meeldinud venelasest ohvitseri väide, et Nõukogude võimu tulekuga algas Eestis kirjaoskamatuse likvideerimine. Ka selle eest karistati äraviimisega.
Põhjuseid arestiks ei olnud palju vaja, uus võim solvus kergelt ka tühiste asjade peale. See oli inimestele juba selgeks saanud ja kui sõjaväelased andsid Punaarmee aastapäeval, 23. veebruaril, ustavusvande Punaarmeele, siis räägiti uhkusega ka sellest, et just nimelt Eestis pidasid enamlaste väeüksused esimese lahingu – Keila all sakslase vastu. Igatahes oli kasulikum mitte meenutada, mismoodi see esimene rammukatsumine punastele lõppes. Pehmelt öeldes – sakslastele ei jätnud nende vastane toona just mitte eriti sügavat muljet. Noormees, kes selle avalikult välja ütles, viidi väidetavalt üle teise teenistuskohta.
Ka ei olnud mõistlik esitada küsimusi Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel üllatuslikult tärganud sõpruse teemadel. Pompol rääkis Poolale kuulunud Ukraina ja Valgevene alade taasliitmisest nende ajaloolise kodumaaga ning vene rahva vennalikust abist oma naabritele. Ta rääkis, kuidas Balti rahvad saavad alles nüüd nautida tõeliselt head elu, et lapsed saavad vabalt koolis käia ja ohvitserid ei tohi enam sõdureid peksta. Tänati seltsimees Stalinit suurendatud leivaportsu eest sõjaväes, mainimata jäeti aga see, et leib oli ka ainus toiduaine, mille kogust suurendati. Kõige muu osas võeti norme vähemaks ja selle asemel anti sedasamust kurikuulsat kapsasuppi.
Selliste uudiste üle imestati küll tublisti, ent suurem osa inimesi õppis ruttu oma suud kinni hoidma. Kapsasupp, kadunud kodanikud, Stalini õnnitlustelegrammid Hitlerile Pariisi vallutamise puhul, plakat koridori poliitstendil, millel kujutati Saksa ja Nõukogude lendureid, kes Londoni linna kohal käepigistusi vahetavad… Siin oli noortele inimestele mõtteainet rohkem kui küllalt.
„Nõukogude Liit ja Saksamaa vjõitljevad juheskoos kapitalistliku imperialismi vereimejate vastu!” deklareeris pompol oma loengutel paatoslikult. „Nõukogude Liit ja Saksamaa on sotsialistilised vennad, kes on ulatanud juksteizele vennalikult kjaed sellel tunnil, mil otsustatakse kogu maailma saatus. Võitlusel ei zaa tunda halastust, sest inglise ja amjeerika imperialistlikud maod ei maga ja otsivad sobivat momenti, et rjunnata Nõukogude Liitu, maailma rahvaste vabaduse kantsi!”
Poisid ei hakanud küsimagi, miks inimestel kõik raadiod ära korjati, kui Nõukogude Liit nii vaba on.
„Nõukogude Liit on maailma kjõige rahuarmastavam riik! Kapitalistide ajaljehed ja raadijod rjaagivad sellest, et me koondame suuri jõude piirile Saksamaa vastu, aga see on vale! Meil ei ole mitte mingisugust soovi rjunnata oma naabreid!” rääkis pompol ühel juunikuu loengul. Ta oleks nagu lugenud ajateenijate mõtteid, sest koduste käest olid ka nendeni jõudnud Soome ja Londoni raadiote uudised, kus sellest kõigest räägiti. Mitte kõik ei olnud oma raadioid ära andnud ja nii mõnelgi Tallinna pööningul hoiti hästi peidetud raadiovastuvõtjaid ning sealt kuuldu põhjal arvati, et sõda ei ole enam mägede taga. Isegi Palmipuu Aleksandri usk pikemasse rahuaega oli hakanud mõranema.
Juuniküüditamisest said poisid teada mõni päev pärast selle toimumist. Kui juuni alguses saadeti kõik vabariigiaegsed kaadriväelased täienduskoolitusele, ei tundunudki see nii väga imelik, sest muutunud oludes pidid ka ohvitserid kvalifikatsiooni tõstmiseks saama juurde uusi teadmisi. Kuigi elu oli näidanud, et kui keegi oleks pidanud oskusi parandama, siis polnud need eestlased.
Kokkulepitud päevadel ei saabunud kõigil poistel sugulased neid vaatama ja põhjus selgus mõne päeva jooksul. Kuigi eestlastel hoiti silma peal ning linnaload olid kõik tühistatud, jõudsid uudised ikkagi ka kasarmutesse. Vagunitäied kodudest välja aetud inimestega ei võinud ju jääda märkamatuks.
Pompol ei vastanud sõdurite ettevaatlikele küsimustele muud, kui et Nõukogude võim ei või eksida ja kõik, mis ette võetakse, on ülemaailmse proletariaadi hüvanguks. „Pjaab njagema juldisemat pilti, mitte ainult tuhnima oma kulaklikul põllumaal!”
„Mida kuradit,” arvas selle peale nukralt Endel, kelle pedagoogidest vanemad ei ilmunud kokkusaamispäeval kohale, kuigi nad ei olnud varem ühtegi võimalust vahele jätnud. „Minu ema ja isa on ka ilmselt juba kuskil Peipsi taga… Nojah, ega vanamees ei saanud kindlasti jätta suud pruukimata, ta oli ju Vabadussõjas rooduülem ja sattus juba seal igat sorti ülematega konflikti. Küllap jälle rääkis midagi mõtlematut.”
Peeter ei osanud selle peale midagi kosta, sest tema isa tuli kohale küll ja teadis rääkida, et majaperemees Herbert koos oma prouaga oli minema viidud ning Kaare Albert kiitvat Nõukogude võimu, mis neile tehasesse uue töölissöökla oli ehitanud. Küllap olid koos Herbertiga sealsamas kindlas paigas ka Endli vanemad.
IV PEATÜKK
Juunikuu sõda
Sõda algas pühapäeval, 22. juuni hommikul. See ei olnud mitte kuidagi ootamatu sündmus, sest õhus oli olnud juba mõnda aega tunda ärevust, mida venelastest ohvitserid kummaliste vihjetega vürtsitasid. Keegi limpsis huuli saksa õlu ja vorstikeste järele, teine ütles, et tahab kindlasti oma paberossi Churchilli sigarilt süüdata ja oldi kindlad, et 1941. aasta oktoobripühade paraad peetakse kindlasti Unter den Lindenil. Kas sellistel unistustel võis olla ka mingit katet, seda eestlastele ei avaldatud. Midagi suurt oli aga oodata Ja seda aimasid eestlased ilma politrukkide valgustustööta isegi. Eestisse olid koondatud suured väeüksused ja sellist hulka ei olnud siin nähtud alates viimasest ilmasõjast.
Nõukogude sõpradest ei olnud aga keegi eeldanud, et sündmused hakkavad kulgema nii, nagu nüüd juhtus. Punaväed ei ületanud Vislat ega piiranud Berliini vaid hoopis piiriäärsed alad langesid üksteise järel sakslaste kätte ja Leedu vallutati lausa nädalaga. Pompolil oli üha keerulisem rääkida sellest, et vaenlane lüüakse puruks tema enda maal. Eriti ebameeldiv oli see, kui sõdurpoisid sattusid pealt nägema, kuidas pompol võttis stendilt maha tekste ja plakateid, millel kiideldi kahe suure rahva, sakslaste ja venelaste, suure sõprusega. Eestlastest ajateenijate meelsus ja valmisolek kaitsta oma sotsialistlikku kodumaad muutusid tema suurimaks hooleks ja poliitkasvatus sai polgu väljaõppes nüüd veelgi tähtsamaks.
„Fašistlikud rjoovvallutajad tungisid sõnamurdlikult meie riigile kallale, aga varsti astub kogu progressiivne inimkond meie poolele ja tjoorahvaz juhineb Stalini juhtimisel võitluszse kogu maailma kapitalistide ja fašistide vastu,” kinnitas pompol.
Kui Ungari, Soome, Rumeenia ja Itaalia kuulutasid üksteise järel Nõukogude Liidule sõja ning Moskva alustas rünnakuid Soome vastu, oli pompol väikeses hämmingus ja leidis, et mõistmatud eestlased on veel liiga vähe suutnud süveneda kommunistliku partei poliitika olemusse. Talle tuli selles mõttes au anda, et ta ei ähvardanud oma vahest liiga palju pärivaid alluvaid maha lasta, nagu seda tegi roodupolitruk. Pompol üritas selgitada ja seletada, kuigi ta oli sellega päris tugevasti kimpus, sest Kaunas ja Vilnius olid langenud juba kolmandal sõjapäeval. Ja võitmatuks kuulutatud Punaarmee
