align="center">II PEATÜKK
Juunipööre
Mändsoo Artur ja Palmipuu Peeter vaatasid naerdes, kuidas Arturi noorem vend, 13-aastane Andres surus nina kohvik Asko suure vaateakna vastu ja noolis silmadega aknalauale välja pandud küpsetisi. Talle ei läinud korda isegi mitte läbi Viru väravate siia-sinna tõttavate inimeste muigel pilgud.
„Korja oma tatt lõugade vahele tagasi,” salvas Artur ja tonksas vennakesele rusikaga külge. „Hea, et suvi on, muidu külmaks see sul veel mokkade külge kinni.” Tal oli Peetri ees häbi. See pidi ju varsti sõjaväkkegi minema ja oli üldse suur asi, et ta oli naabripoisid endaga linna kaasa võtnud. Juba siis, kui nad Musumäelt Viru väravate juurde alla tulid ja Asko nende vaateulatusse sattus, oli Artur kindel, et väikevend ei suuda end talitseda, nagu see vanematega linna peal patseerides alati juhtus.
„Korja ise!” pareeris Andres süüdistust. „Vaata, et sa ise oma rinnaesist täis ei ilasta!”
„Lõpetage ära! Lähme parem tagasi ja vaatame, mis Vabaduse platsil toimub!” sekkus Peeter sõnelusse.
Täna ei olnud Mändsoo poisid vanematelt linnatulekuks luba saanud, sest juba neli päeva oli õhus tunda olnud rahutust, kuigi tänavatel näis kõik nagu ikka muretu ja tavaline. Üle Tõnismäe jõudes ja suunda Viru väravate poole võttes nägid poisid venelaste soomusmasinaid. Vabaduse platsil istus Jaani kiriku kõrval puude varjus murul suur hulk mehi, kes tundusid üksteisele väga külje alla hoidvat. Välja nägid nad küll teisiti kui kohalikud ja riided olid neil seljas kuidagi teise moega kui eestlastel, sellised kehvad ja kulunud.
„Petseri venelased vist,” arvas Artur.
„Minu arvates on nad mujalt,” kostis Peeter. „Koolis õppisime erinevaid rahvaid. Paljud neist siin näevad välja, nagu oleksid Volga tagant tulnud. Mulle tundub, et need on sõdurid, kellele on tsiviilriided selga antud, selliseid kotte meil küll kuskil ei müüda. Ei tea, miks nad omavahel ei räägi?”
Seda ei võinud poisid teada. Nad jalutasid mööda Pärnu maanteed, sest sellel Tallinna peatänaval juhtus alati huvitavaid asju, kuid täna toimus hoopis Vabaduse platsil midagi ja näis, et see ei ole üldse see Tallinn, millega poisid harjunud olid. Rahvast oli siin ju ennegi palju nähtud, kui paraade peeti. Siis käis platsil tegevus vastavalt käskudele. Näha oli, et käsu järgi käituti ka täna, aga inimesed olid hoopis teised, mitte kohalikud. Ka hämmastas poisse, et mõnisada meetrit eemal sagisid rahulikult linnakodanikud, nagu ei toimukski midagi erilist. Igaüks kõndis omas suunas ja Uuel turul ooperiteatri juures kaubitseti nagu eile ja üleeile ja aasta tagasi. Tavaline reede enne suvist pööripäeva.
Mööda Viru tänavat Raekoja platsi poole tõtates tahtis Andres jääda uudistama Esto-muusika plaadipoe akent, ent teistele oli see liig: „Ei jää siia vahtima!” käratas Artur ja poiss sai isegi aru, et see ei oleks passinud. Nad möödusid Suur-Karja uulitsa nurgal Scheeli pangast ja jõudsid Harju tänavale. Osa inimesi ruttas Raekoja platsi poole, eemale Vabaduse platsist, otsekui toimuks seal haarang, suurem osa aga tõttas vastupidises suunas ning mõned entusiastlikumad olid juba lahti rullinud ka punased transparendid, millele oli kollaste ja valgete tähtedega peale õmmeldud lööklauseid. Silmanurgast jäid meelde sõnad „rahvas”, „Stalin”, „vaba” ja „töö”.
„Miks neil sellised asjad käes on? Mis need on?” päris Andres.
„Loosungid,” vastas Peeter. „Nendega väljendatakse oma meelsust.”
„Kas need on punased, nende loosungitega?”
„Küllap nad punased on,” arvas Peeter.
„Aga miks neid punasteks kutsutakse?” päris poiss vanema venna poole pöördudes.
„Noh… sellepärast, et neil on punased lipud ja loosungid,” arvas Artur kõhklevalt.
„Sest neile meeldib verd lasta,” vastas Peeter kindla sõnaga. „Kuuled juba, kuidas surmamõistetud oigavad ja karjuvad?”
Andres vaatas kaaslastele hirmunult silma ja aeglustas sammu.
„Lollpea! Oled ikka jänes,” vihastas Artur, tundes vanema sõbra ees piinlikkust. „Tule nüüd ja lähme vaatame, mis seal Vabaduse platsil toimub, ära ole selline lammas.”
„Ise oled!” põrkis väikevend vastu. „Ja ma ei kardagi!”
„Miks sa siis seisma jäid?”
Andres järgnes neile mossitades ja enda ette põrnitsedes. Ta ei vaadanud isegi Kuld Lõvi restorani poole, mis oli tema kujutluses maailma kõige uhkem hotell ja kuhu ta igatses juba ammu sisse pääseda. Ta oleks tahtnud olla nagu see hotelli rõdul piipu suitsetav välismaalase moodi mees, kes praegu Vabaduse platsi poole ruttavaid inimesi vaatas. Küllap oleks siis Andreselegi magusalt naeratanud livrees mees, kes tähtsa näoga ukse juures seisis ja inimesi üleoleva pilguga saatis. Ärapahandatud poiss ei piielnud nüüd isegi mitte Amori kino afiššide poole, et näha, kas kavasse on tulnud mõnda uut Ameerika või Saksa filmi.
Vabaduse plats oli poolenisti inimesi täis ja ennist puude vilus istunud võõra moega mehed seisid nüüd keset platsi. Mõnedel olid käes lipud ja loosungid, ent nad hoidsid siiski ühte punti, moodustades niiviisi naljaka seltskonna. Nende üsnagi ühelõikelised pintsakud ja sarnast karva särgid andsid mõista, et riided on tõesti pärit samast poest või laost.
Väljakule oli püstitatud tribüün, millelt peeti kõnesid, kutsuti üles kukutama orjapidajate klikki ja alustama uut elu. Hüüti „elagu!” kõigi rahvaste suurele isale Stalinile. Kultase kohviku ja teiste asutuste aknad olid enamjaolt avatud ja inimesed akendel uudistasid platsil toimuvat. Kui tribüünilt kõlas hüüe: „Stalini suure asja eest edasi!” itsitasid nii mõnedki uudishimulikud ja keegi poiste lähedal seisnud mees ütles oma kaaslasele: „On see siis ikka vähemalt pestud?” Küsija semu vaatas hirmunult ringi ja kutsus naljaheitjat korrale.
Poisid sebisid rahva vahel ringi. Kõnesid nad ei viitsinud kuulata, need olid kõik üsna ühesugused. Pigem paelusid neid Roosikrantsi tänava alguses seisvad soomusmasinad. Punaväelased vedasid suitsu ja rääkisid omavahel vene keeles, millest poisid midagi aru ei saanud. Masinate ümbrus oli kaetud suitsukonidega. Üks võõrastest, ilmselt ohvitser, üritas poistele ka midagi öelda, aga Peeter vastas talle ainsas võõrkeeles, mida ta oskas: „Ich verstehe nicht.”2
„Ohoo,” üllatus venelane ega pahandanud saksa keele peale üldse: „Germania – Sojuz – Freund!”3 ja tegi suurelise žesti. Teised tema selja taga naersid rahulolevalt. Venelane pakkus poistele paberossi, ent isegi Peeter ei olnud veel suitsetama õppinud ja ta keeldus viisakalt: „Danke, ich rauche nicht.”4
„Nu-nu,” vastas sõjaväelane peanoogutuse saatel ja pistis paberossi endale hammaste vahele, heites tiku pärast suitsu süütamist tänavale.
Rahvakogunemine oli meelitanud kohale ka magusamüüjad, sest kus veel võiks teenida paremini kui sellistel üritustel. Pealegi tundus, et sellel konkreetsel jäätisetädil, kes poiste lähedal seisis, ei olnud ka midagi siin hüütavate loosungite vastu. Õhetavail palgeil vaatas ta väljakul toimuvat, püüdes kõrvu teritada, et valjuhäälditest kostvad sõnad kaotsi ei läheks.
„Lähme võtame jäätist, ma teen välja,” tegi Andres õhinal ettepaneku. Kaaslased pöörasid end tema poole
„Ma ei saa aru.”
„Saksamaa – Liit – Sõber!”
„Tänan, ma ei suitseta.”
