käisime. Sel Pätsil oli ikka päts püksis, tead!” Mihkel naeris magusalt.
„Peaasi et verevalamiseks ei läheks,” ütles Albert, otsekui iseendale.
„Ja kui vaja, siis läheb ka! Ega imperialistid ju ei taha varandust niisama ära anda, lasevad oma lakeid töörahva kallale. Aga meie tankide vastu murravad nad oma hambad ära, küll sa näed!” lõpetas Mihkel lause tubli punnsuutäiega pudelist. „Või nemad hakkavad vastu… 1924. aastal olid nad küll härga täis, vaatame, mis laulu nad nüüd laulma hakkavad! Uus valitsus on juba paigas, nii et ega Pätsil ja Laidoneril enam pikka pidu ole.”
Albert vaatas tähelepanelikult naabrimeest: „Kuule, siis on vist suured asjad tulemas?”
„Sa oled nagu kuu pealt, naabrimees, teed siin suuri silmi! Kas sa siis ei tea, mis reedel toimus?”
„Ma olin tööl… Midagi kuulsin küll, aga täpsemalt ei räägitud. Need kaks siin ajasid mind päris närvi oma küsimustega. Aga ega ma täpsemalt tea.”
„Sa magad kogu elu maha! Nüüd ei ole enam aega molutada, tegutseda on vaja! Valitsuses on uued inimesed, sellised, kes Moskvaga ausalt koostööd teevad. Kas sa lehte ka ei loe? Eilses Rahvalehes oli kirjas, et nüüd on uus valitsus ja see hakkab ausalt täitma Nõukogude Liiduga sõlmitud leppeid. Ja reedel pistsime Patareisse esimesed politseinikud. Varsti on see maja hellitatud härrasid täis,” muigas Mihkel Albertile pudelit ulatades. „Tee põhi peale! Stalini terviseks!” Naabrimees tõstis käe kui toostiks ning tõstis pudeli suule.
„Noh. Nägudeni! Sa ikka hoia silm sündmustel peal, muidu tormab ajalugu sinust mööda kui kilpkonnast!” manitses Mihkel Albertit peaaegu isalikult. „Veel parem, kui me mõlemad astuksime kommunistlisse parteisse. Seltsimehed rääkisid, et see saab varsti jälle loa avalikult tegutsema hakata. Mis sa sellest arvad?”
„Võiks küll. Kuigi…”
„Mitte võiks, vaid peab! Ja mis „kuigi”? Töörahvas peab olema organiseeritud, ühtsuses peitub jõud. Mõtle, mida me suudame koos Nõukogude Liidu kommunistidega! Ära ole selline kõikuv element, nüüd peab valima poole, ja erapooletus on kuritegu!”
„Kas nii kohe?”
„Nii, Albert, nii. Kuula, mis ma sulle räägin. Saame suuri asju näha ja mina tahan olla võitjate poolel, sest meie pool on nüüd see, mis teisele ära teeb.”
Albert vaatas naabrimeest tõsiselt. Tal ei olnud põhjust Mihkli sõnades kahelda.
III PEATÜKK
Territoriaalkorpus
Palmipuu Aleksander istus koos perega köögis söögilaua ääres, valas viina kurku ja hammustas peale külma kartulit võiga. Sügisest rõskust peletas praksuv tuli pliidi all. Aleksander vaatas üle laua istuvale Peetrile otsa, valas pitsi uuesti täis ja ulatas selle pojale. Ema Marta oleks ehk miskit öelnudki, aga mehe pilk peatas ta ning mamma piirdus vaid ohkamisega.
„Mis sa ikka puhised,” torises mees mitte eriti pahatahtlikult.
„Jumal küll! Poiss läheb kolmeks aastaks kroonu! Miks ma siis ei peaks muretsema? Aga kui sõda lahti läheb?”
„Kolm aastat, kolm aastat… Need lähevad linnutiivul.”
„Sa saad alles 43. aasta sügisel koju… Aga kui sõda ikkagi tuleb?” jätkas ema Marta.
„Eks ma siis lähe sõtta,” vastas poiss kuraasikalt ja kallas pitsi endale kurku.
Õed Magda ja Pauliine vaatasid nukralt üle laua ema poole. Nad kartsid, et köhiv ning koledaid grimasse tegev vennake võib ehk veel äragi lämbuda. Isa kloppis talle omamehelikult seljale ja üritas jätkata Vabadussõjas saadud tarkuste jagamist.
„Vaata, ma olin sinust nooremgi, kui punaseid klobima läksin. Aga seda ma küll siis ei arvanud, et minu tulevane poeg peab Punaarmeesse minema, raisk! Kuule, kui madinaks läheb, siis ära oma kolu seal märklauaks sea. Ja tagumik hoia maadligi. Aga noh, vaenlasi meil praegu ei ole, meie oleme nüüd ka Nõukogude Liidus ja Saksamaa on suur sõber, ega meil kellegagi sõdida olegi. Kui, siis ehk Jaapaniga, aga sinna Eesti poisse vaevalt et saadetakse.”
„See veel puuduks, Jaapanisse!” ohkas ema Marta jälle.
„No Hiinasse, noh!” ägestus Aleksander. „Seal need pilusilmad omavahel madistavad. Aga jaapanlased said eelmisel aastal Punaarmee käest Halhin goli all üle küüru, nii et olge rahulikud. Ma ei usu, et meile siia mingit sõda tuleb.” Ta valas pitsid uuesti täis. „Mujal maailmas kärsatatakse üksteisel persekarvu, meie tahtsime jääda neutraalseks, aga see ei ole võimalik. Igal juhul on meil paremini läinud kui Soomel, seda ma ütlen! Selle peale võtame!” Isa ja poeg lõid pitsid kokku.
„Ma saadan sind homme,” ütles ema ja ei olnud aru saada, kas see oli lubaküsimine või mitte.
„Ei ole vaja,” vastas poeg, kui oli viina alla neelanud. „See veel puuduks, et mind mingiks mammapojaks hakatakse pidama!”
„No kuidas siis mammapojaks?! Ikka ju saadetakse omainimesi sellisele olulisele teekonnale!”
„Jäta nüüd, Marta! Ära tee poisile häbi. Saadad ta hommikul kodunt välja ja kombes,” üritas isa jääda kangelaslikult rahulikuks, ent temagi tundis kurgus klompi. Selle varjamiseks teeskles ta, et viina pitsidesse valamine on täpsust nõudev töö ning keskendus tuliveele.
„Aitab teile ka! Ega siis ei pea viimasel õhtul kodus end täis lakkuma!” üritas ema joomist lõpetada.
„Ole kuss! Ega ei tea ju, millal ta jälle koju saab. Ja kas seal Punaarmees üldse sõduritele puhkust antaksegi.”
Marta enam vastu ei vaielnud ja lahkus köögist magamiskambrisse, lehitsema oma lemmiku – Mareti – oktoobrikuist numbrit. Tal ei olnud selleks terve päev mahti olnud, kuigi ajakiri oli alates augustist, mil seda hakkasid toimetama kommunistid, muutunud palju õhemaks ja värvitumaks ning selles ei räägitud enam näpunäidetest perenaistele või uuemast moest, vaid õpetati laulma „Internatsionaali”. Viimast numbrit sirvides vaatasid Martale esimestelt siselehtedelt vastu Stalini ja Lenini portreed. Proua Palmipuu heitis ajakirja nurka, istus sängile ja puhkes nutma.
Teised jäid kööki istuma. Õed vaatasid nukralt pealt, kuidas vend ja isa järjest rohkem purju jäid ja kuulasid papa Palmipuu üha sangarlikumaks muutuvaid lugusid sõjateest bolševike vastu. Kui isa jõudis oma jutustusega sinnamaani, kus kompaniiülem tuli enne ühte rünnakut tema käest nõu küsima, kuidas oleks parem Valga linna rünnata, tüdinesid tüdrukud lõplikult ning läksid ema juurde, kes oli voodis pikali, silmad nutetud. Ema lohutades oli tütardel endilgi raske kurbust varjata.
Ega Peetergi kõiki isa jutte tõe pähe võtnud, ent pojana tahtis ta uskuda, et tema oma vanamees on kord teinud suuri mehetegusid ja otsustanud inimsaatuste üle.
Uksele koputati. See oli naabrimees, kelle koputust selles elamises teati. Ta astus sisse, ilma et oleks vajanud eraldi kutset. Juhan oli kuulnud, et naabripoiss peab minema kroonuleiba maitsma. Ta tuli muidugi viinaga, mis võeti Aleksandri poolt rõõmsa hüüatusega vastu.
„Noh, Sass! Poiss läheb sul nüüd kroonu?”
„Kroonu! Mis kroonu?” põrkis Aleksander, kõvasti häält tõstes. „Vanasti oli kroonu, kui Rootsi kuningas või Vene tsaar andis riide selga ja jalanartsud
