style="font-size:15px;"> Ka Jonatan pani seda tähele ja laskis ta käe lahti. „Ma hindan sinu sõprust,” sõnas ta, otsekui loeks ta Maria mõtteid ega tahaks talle rohkem piinlikkust valmistada. Ta oli ju äsja kuulutanud, et on vaba, ja seda võidi valesti mõista, võtta kui liiga häbitut pakkumist.
Üks meditsiiniõde pistis pea kahte voodit eraldava eesriide vahelt sisse. „Jonatan. Osakonnast otsitakse sind. Kas sa lülitasid piipari välja?”
Jonatan Eriksson katsus rinnataskut. „Unustasin vist valvetuppa. Me kohtume veel, Maria. Luba mulle. Helista, millal tahad.”
„Kui kauaks ma pean siia jääma?” hüüdis Maria talle järele.
„Minu pärast võid koju minna, kui kõik analüüsid tehtud on. Sul on paar ribi katki. Ilmselt tahab kirurg sind natuke aega siin hoida ja vaadata, et ei tekiks verejooksu või auku kopsu.” Ta kadus nurga taha ja Maria nägi tema valge kitli viimast vilksatust.
Niipea kui Maria üksi jäi, hakkasid mõtted keerlema. Ikka ja jälle käis ta koletu juhtumi läbi, püüdis rohkem üksikasju meelde tuletada. Pikal tüübil olid rautatud saapad, Doc Martins. Kilroy sildiga teksased. Tal on kas palju raha või jõukad ja heldekäelised vanemad? Tema vanust oli raske öelda. Teised kaks rääkisid nii, nagu oleksid nad pärit Västeråsi kandist. Madal l-häälik. Raisk, peame vist järele jätma, Roy. Laseme jalga. Pika nimi oli Roy. Hartman vaatab parajasti läbi kõiki piirkonna tuntud kurjategijaid ja kampasid. Ta otsib ka raadio ja kohalike teleuudiste kaudu võimalikke tunnistajaid. Siin lesida ja oodata on ajaraiskamine. Maria tahtis aidata, ent adus, et tal ei ole võimalik uurimises osaleda. Mitte siis, kui ta ise on asjasse segatud.
„Poisi vanemad tahavad sinuga rääkida. Nad on intensiivraviosakonnas, kui sa tunned, et jaksad.” See oli taas protseduurikäruga õde. „Ma võtan ainult viimased analüüsid ja siis võid üles tõusta.” Ta asetas Maria parema õlavarre ümber sinise žguti ja otsis sobivat veresoont, kuhu nõel torgata. Nahk hakkas punetama ja küünarlohu veresoon paisus. Maria pööras pea ära ja püüdis sügavalt hingata. Ta ei olnud kunagi varem süstlaid kartnud. Nüüd pani nõela nägemine ta üleni värisema ja ta puhkes nutma. Kirus oma vesistamist ja vihastas õe peale, kes katsus teda lohutada.
Intensiivraviosakond suples pimestavas valguses. Mariale tuli vastu trobikond rohelisse rõivastatud inimesi, kes kõndisid, kaustad käes, nagu kilpidega varustatud roomlaste sõjasalk. Koridori kaugemas otsas seisis umbes neljakümneaastane musklis mees. Tolle pilk oli meeletu. Silmalaud paistes ja õhukesed juuksed higist märjad. Ta tuli Mariale vastu.
„Linuse isa.” Ta ulatas terekäe ja võitles pisaratega. „Ma tapaksin need raisad maha, kes minu pojaga niimoodi tegid. Saad aru? Ma lööksin nad maha. Ükski karistus pole piisav. Igavesed kuradi segased!”
„Ma saan aru, et sa niimoodi tunned.” Maria taganes tema kohutava raevu ees. Kui ta nad praegu kätte saaks, oleks ta kahtlemata võimeline neid maha lööma.
„Ma kavatsen välja uurida, kes nad on ja tapan nad ära!”
„Ulf, rahune maha ja mõtle, mida sa räägid.” Heledas kleidis täidlane punapäine naine püüdis mehel ümbert kinni võtta. „Sinu kättemaks Linust tagasi ei too. Ma ei tahaks, et sa vangi lähed. Sa pead maha rahunema. Uffe, sa ajad mulle hirmu peale.”
Naine puhkes nutma. Mehe sõnad lajatasid nagu piitsahoop.
„Kurat võtaks, see on sinu süü. Kui ta oleks minu juures elanud, oleksid kehtinud teised reeglid. Sa arvad, et oled hea, kui lubad tal nii kaua väljas olla, kui ta tahab. Aga see on sulaselge kuradi logedus. Kui ta oleks saanud minu juures elada, nagu ta tahtis, poleks seda eluilmaski juhtunud.”
„Ulf.” Naise hääl oli anuv. „Palun, jäta järele.”
Mees astus sammukese tagasi, tema väljasirutatud käsi tõrjus naise katse teda emmata.
„Katarina, see on sinu kuradi süü.”
Maria astus vahele. Nende tüli oli talumatu kuulda.
„Kuidas Linus ennast tunneb?”
„Aga kas sa siis aru ei saa?” Ulf vahtis teda pöörase pilguga. „Ta on surnud! Surnud! Ja ma saan need raisad kätte, kes seda tegid, olgu see või minu viimane tegu. Sitta sellest, kui ma vangi lähen. Ma kutsusin su siia, et teada saada, mis täpselt juhtus. Kas sa tead, kes need olid?”
„Ei. Ma ei teadnud… et ta on surnud.” Teade oli šokk, kuigi ta oleks pidanud selleks valmis olema. „Mul on nii kahju. Viimane asi, mida ma enne siiatulekut kuulsin, oli see, et ta viidi operatsioonile. Ehk istume kusagile ja räägime rahulikult.” Maria tundis, et jalad vaevu kannavad. Rinnus oli peaaegu talumatu valu. Ta ei tohi minestada. Mitte praegu. Ei tohi tüli teha.
„Ta suri peaaegu kolm tundi tagasi. Nad ei jõudnud teda isegi operatsiooniks ette valmistada. Üks ribi oli südamepauna tunginud.” Uus nutuhoog murdis naise hääle. „Ja kui nad oleksid ta elu ka päästnud, oleks ta jäänud hingamisaparaadi alla. Arst ütles, et ta poleks enam kunagi teadvusele tulnud. Löögid pähe… algas sisemine verejooks. Ta poleks saanud enam kunagi rääkida, ise süüa, ennast liigutada…”
„Jäta järele, kurat võtaks, jäta järele, Katarina! Ma ei suuda enam kuulata.” Ulf keeras ringi ja hakkas pikkade sammudega nende ees astuma. Otsekui suudaks ta sõnade eest pageda.
Nad istusid omaste tuppa laua äärde. Ulf tõusis kohe püsti ja hakkas nende ees edasi-tagasi käima.
„Raisad!” Ta virutas rusikaga vastu uksepiita. „Raisad!”
„Mul on teist nii kahju. See on kohutav. Ma ei tea, mida öelda.” Maria võttis Linuse emal ümbert kinni ja sai vastuseks lõpmata tänuliku pilgu. „Kas on mingi võimalus, et Linus tundis neid mehi? Kas ta võis nendega kunagi enne millegagi seoses kohtuda?”
„Eluilmaski mitte.” Ulf hakkas taas ringi tammuma. „Linusel ei olnud ülepea kuigi palju sõpru. Ta istus enamasti kodus.”
Katarina piidles silmanurgast Ulfi, et näha, kas ta julgeb mehe juttu täiendada. „Tal oli raskekujuline astma ja ta ei saanud koos klassikaaslastega näiteks jalgpalli mängida. Pingutamine tegi asja hullemaks. Mul oli nii hea meel, et tal oli Oliver, kellega arvutimänge mängida. Et ta üksi ei oleks. Ma püüdsin leida midagi, mida saaksime koos teha, aga see pole see. Niisuguses vanuses poiss peab olema koos sõpradega, mitte emaga. Ma tegin kõik, et ärgitada teda omaealistega kohtuma.” Naine heitis oma endisele mehele pika pilgu, mis ütles: „Aitäh, et ma sain oma jutu lõpuni rääkida.”
„Koolis teda küll otseselt ei kiusatud, aga ei võetud siiski päriselt omaks,” möönis Ulf. Tundus, et ta jookseb tasapisi õhust tühjaks, kui ei leia enam põhjust Katarina peale karjuda. Ta vajus ukse kõrvale tugitooli. Kõige hullem raev näis olevat lahtunud. „Räägi meile, mis juhtus.”
Maria kirjeldas peksmist nii leebes sõnastuses, kui oskas, kurjategijaid puudutavatesse üksikasjadesse laskumata. Süüdlaste kinnivõtmine on politsei asi.
„Me võtame kasutusele kõik oma ressursid, et neid kätte saada. Mina ei saa otseselt uurimises osaleda, aga ma olen tunnistaja. Ulf, ma tunnen sedasama, mida sinagi – et tahaksin nad maha lüüa – ja siis head politseitööd ei tee. Minu ülemus Tomas Hartman on väga hea politseinik. Ta teeb kõik, mis suudab.” Maria sai aru, et tema sõnad ei veena. Ulfi hääles oli varjamatu otsustavus. Ta tõesti lootis, et Ulf võtab asja rahulikult ja laseb politseil oma tööd teha.
„Aitäh,
