pead midagi muud pakkuma.” Ta haaras oma suure kämblaga Linni jalge vahelt kinni ja pigistas. Linn püüdis kätt ära lükata, kuid tüüp oli palju tugevam. Valus oli. Algul tekitas see rohkem hirmu kui jälestust. Jälestus tuli hiljem… tuli, et jääda. Tüüp irvitas talle näkku. Ta tundis kellegi kätt oma õlal. Kolmas tüüp oli sealsamas ligidal. Silmile tõmmatud nokats varjas tema näo ülemist poolt. Ta oli teistest kõhnem. Üksnes hall vari. Kolmekesi ühe vastu. Kitsas tänav oli tühi.
„Jätke mind rahule! Palun, laske mul minna.”
„Oleneb sellest, kas sa oled hea tüdruk ja teed nii, nagu me ütleme…” Ta vallandas oma alandava haarde ja hakkas püksilukku lahti tõmbama.
Teised naersid. Linn sai müksu vastu selga. Tal haarati käsivarrest kinni ja keegi surus ta pead allapoole.
„Ma ei taha. Laske mind lahti.”
„Kui sa kisa teed, lõikame sul kõri läbi, saad aru?” Haare tugevnes. „Saad aru?” Tüüp tõmbas aluspüksid maha. Sakris karvastiku all helendas sinakaslilla nahk.
„Jah.” Ta suruti põlvili maha. Ta tundis mehe riista haisu ja iiveldus tuli peale. Ta kõõksus ja nuttis. Tüüp virutas talle vastu kõrvu ja vandus. Samal hetkel avanes teisel pool tänavat aiavärav ja naaber tuli koos oma koertega välja. Kamp vajus laiali. Haihtus ja kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud.
„Kas ma saan sind kuidagi aidata? On sul paha olla?” Lahke naabrimees Harry seisis Linni kõrval ja oli valmis teda püsti aitama. Linni põlved värisesid. Tal oli raske tasakaalu hoida. „Lõbusas seltskonnas juhtub kergesti, et võtad rohkem, kui pea kannab. Kas saad ise tuppa mindud?” Harry kõkutas naerda ja vaatas Linni lahke pilguga.
„Jaa, jaa, saan küll.” Linn vaarus edasi nagu vanur. „Asi pole nii, nagu sa arvad,” püüdis ta öelda. Kuid Haryy pilgutas talle silma. Oli selge, et ta ei kavatsegi mingeid selgitusi kuulata.
„Jah, eks me kõik ole samas olukorras olnud. Kuigi mina olin sinust natuke noorem, kui oma piire katsetasin. Mihukesed peod!” Ta sikutas rihma. „Mirabell ja Gordon! Nii, jah, ma tean, et teil on kiire. Lähme siis pealegi edasi. Nad on kärsitud.”
Linn oli tahtnud Harryle rääkida. Seletada, mis tegelikult juhtus. Kuid Harry lustakus oli vankumatu ning Linnil ei olnud jaksu sellest läbi murda.
Linn tuikus välisuksest sisse. Ta keeras ukse värisevate kätega lukku, sättis käepideme alla tooli ja otsis välja kõige suurema kööginoa, mida leida suutis. Süda tagus, pulss oli kiire. Ta ei julgenud ennast lõdvaks lasta. Tulesid põlema panemata ja üleni pingul istus ta ning puuris pilguga pimedust. Kas nad nägid, kus ta elab? Ukse poole vaarudes ei olnud see talle pähegi tulnud. Siis tahtis ta ainult pääseda, ennast luku taha panna. Nüüd needis ta oma rumalust. Ta oleks pidanud Harryle kõik ära rääkima. Oleks võinud paluda, et Harry ta enda juurde varjule võtaks. Kuid miski oli takistanud. Osalt see, kuidas Harry olukorda tõlgendas, osalt häbi. Häbi, mis ei olnud tema oma. Ent mis siiski olemas oli ja külge kleepus. Headele tüdrukutele niisugused asjad osaks ei lange. Tuleb iseennast süüdistada. Kes teda usuks, kui isegi lahke Harry seda teha ei taha? Miks peaks politsei olukorda teistmoodi tõlgendama? Ta oleks sunnitud kogu selle jäleduse üksikasju uuesti üle kordama ja võib-olla ei jääda teda pärast ikkagi uskuma. Pealegi ei olnud midagi juhtunud. Või juhtus? Vägistamine see ei olnud. Missuguse karistuse toob kaasa seksuaalne ahistamine? Ei, ta ei taha sellega riskida. Ta ei tahaks seda jälkust korrata ülekuulamisel võõraste inimeste ees, kes võibolla arvavad, et ta oli ikkagi osaline. Miks sa vastu ei hakanud? Jah, miks? Sellepärast, et ma püüdsin olukorrast ilma vägivallata välja tulla, sest nad olid tugevamad ja neid oli rohkem. Aga oli ka midagi muud. Ta keha ei kuulanud sõna, oli nagu kummist ja seda ei saanud usaldada. Ta ei olnud suuteline jooksma, ainult pooleldi halvatuna edasi vaaruma. Ta oli nii ebakindel ja kõikuv, et Harryle näis, nagu oleks ta purjus.
Linn heitis voodile. Ta kavatses magada riidest lahti võtmata ja tossud jalas. Nuga oli öökapi peal ja pesapallikurikas ning mobiiltelefon voodis tema kõrval. Kell näitas üle kesköö. Mõni napp tund und, enne kui ta peab jälle tööle minema ning suutma patsiente lahkesti kohelda ja mitte eksida. Enne uinumist peab ta Sarale helistama, muidu paneb too imeks. Kui Sara muretsema hakkab, võtab ta auto ja sõidab kohale. Takistada teda ei saaks. Kitsal tänaval on tuhat silma, kui vaja. Keegi näeks, kuidas Sara keset ööd Linni juurde tuleb, ja räägiks Claesile ära. Seda ei tohi juhtuda, praegu mitte. Mitte enne, kui ta on asjad lõpuni mõelnud ja otsusele jõudnud, mida teha. Linn tundis, kuidas väsimus ta pea nagu raudvõrusse surub. Terve keha kiheles. Ta ei saa magada. Ta peab Sarale helistama.
Kaks hinge ja üks mõte. Kui mobiiltelefon helises, ajas Linn ennast voodis tikksirgelt istukile.
„Ma tahtsin kuulda, kas sa oled ikka elus. Oled mind vist ära unustanud. Minu nimi on Sara ja ma olen su kallim.”
„Tööl oli igavene jama. Jõudsin just koju.”
„Ma igatsen sind. Siin on üksildane.”
„Mina igatsen sind ka, rohkem, kui sa arvad.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
