uus võimalus tuli… ühel vihmasel novembriõhtul, kui Linn tööl oli. Ta ei unusta seda õhtut kunagi. Mitte seni, kuni elab. Koordinaator helistas. Ees ootab operatsioon. Uued kopsud on saabunud. Linnile anti juhtnöörid helikopterisõidul kasutatavate hapnikuballoonide kohta, kästi patsient valmis seada ja paberid ära täita. Ta helistas valvearstile. Üle keha värisedes ajas ta Sara üles ja rääkis talle imelisest uudisest. Nad naersid ja nutsid. Hirm ja rõõm uhtusid neist üle nagu murdlained. Nüüd peab kõik punktipealt toimima. Linn arvestas hapnikukoguse välja ja palus kolleegil üle kontrollida. Ta pani kanüüli paika. Kiirabimehed on kohe kohal. „Varsti näeme,” ütles Linn. Nägemiseni! Ta kallistas Sarat. See võis olla nende viimane kallistus, viimane pilk Sarale.
„Ma armastan sind, Linn. Päriselt,” sosistas Sara talle juustesse.
„Mina sind ka. Rohkem kui midagi muud siin ilmas.” Nüüd oli see välja öeldud. Keelatu oli välja öeldud. Ja kuristiku kohale oli sild ehitatud. Võbelev rõõm ja südant pitsitav hirm. Andku see Sarale julgust ja jõudu elamiseks.
Vahetuse lõpuni jättis Linn teised patsiendid unarusse. Tema mõtted olid kogu aeg Sara juures. Oli ime, et ei juhtunud midagi tõsisemat kui see, et õhtused rohud jäid tublisti hiljaks ja mitu patsienti jäi enne unerohu saamist magama.
Kui Linn tol öösel koju jõudis, ei saanud ta und. Ta istus akna all, vaatas väljas sadavat vihma ning palus jumalat, keda ta ei uskunud, et Sara elama jääks. Et operatsioon hästi läheks. Et Sara taluks ravimeid, mis immuunsust pärsivad, et tema organism kopse ära ei tõukaks. Ma armastan sind, Sara. Alles nüüd ütles ta selle iseendale välja. Selle, mida ta südamepõhjas teadis, kuid ei olnud julgenud endale tunnistada. Terve mõistuse vastane. Patsient. Naine. Kuhu see välja viib? Ei, magada ta sel öösel ei saanud. Mitte silmatäitki.
Imed sünnivad, kui neid oodata, miraaklid võtavad natuke rohkem aega, nagu võlurid tavaliselt ütlevad. Algul ei tundnud nad teda ära. Osakonda sisenes kergel sammul suveseelikus ja lahtiste, laines punakasblondide juustega õitsev noor naine. Tema silmad särasid ja naeratus oli nagu päike.
„Sara! Kallis Sara, luba, ma vaatan sind! Fantastiline! Ei mingit hapnikku.” Linn ei suutnud oma rõõmu kellegi eest varjata. Ja Sam jättis nad tol päeval rahule.
4
Linn lisas sammu. Kogu keha valutas väsimusest. Ta ei olnud ka viimastel päevadel kuigi palju maganud. Claes oli merel ja tema pidi enne mehe kojutulekut ära otsustama, kas jätab tolle maha või jääb. Mees oli peaaegu kuu aega ära olnud ja jääb terveks kuuks koju. Igal vabal hetkel on mees kodus ja tema hakkab tööle igatsema, et pääseda mehe kätest oma kehal ja igatsusest selle järele, mida tema mehele anda ei taha. Kõige parem oleks asjad kokku pakkida ja ära kolida, enne kui Claes koju jõuab. Ainult kõige olulisemad asjad. Enamik jääb mehele. Tegelikult on inimesel üsna vähe vaja: riided, mõni mälestusese, raamatud. Mõte mehe silma all pakkimisest – samal ajal kui too püüab teda jääma veenda – pani sees keerama. Claes ei vihasta ega muutu vägivaldseks. Ta lihtsalt vaatab kurva pilguga, jälgib tema tegemisi vaikides ja sügavalt haavununa. Niisugune süüdistus on hullem kui karmid sõnad. Küllap tuletab mees talle meelde kõike ilusat, mida nad koos läbi on elanud, sõpru, maja vanalinnas, mille pidamiseks kummalgi neist raha ei ole. Maja, kuhu nad on matnud kogu oma raha ja loomingulisuse. Enamasti oli see mehe raha ja Linni aeg ning loomingulisus. Meditsiiniõena teenis ta mehest poole vähem. Ta adus, et lahutusega kaasneks hoopis teistsugune majanduslik olukord.
Mida sõbrad ütlevad? Töökaaslased? Claesi vanemad? Kolmeteistkümne abieluaasta jooksul oli ta mehe perekonnaga väga lähedaseks saanud. Ta armastas oma ämma, kes oli talle ema eest olnud. Ja mehe õdesid-vendi, kellega nad alati suurte pühade ajal läbi käisid. Jõulude, uusaasta, lihavõttepühade ja jaanipäeva ajal olid neil toredad peod ja igal sügisel käis ta koos Claesi õe Lottaga puhkamas. Sel aastal olid nad rääkinud reisist Tenerifele. Kõik see oli ühel kaalukausil, teisel oli Sara. Kui nad koos olid, ei olnud Linnil kahtluse varjugi, kuid üksinda olles ei tundunud valik nii lihtne.
Ja kui ta Claesi maha jätab? Siis peab ta Sara juurde kolima. Sara ei jätaks eluilmaski oma toredat Lummelunda roosiaeda. Mis tunne on kellegi teise juurde kolida ja olla ilma oma koduta? Olla külaline Sara kodus. Maksta pool kuludest ja mitte midagi omada. Mis siis saab, kui Sara uuesti haigeks jääb? Jääb tõsiselt haigeks ja sureb just siis, kui Linn on oma turvatundest loobunud ja üle kuristiku hüpanud? Siis pole enam mingit võimalust oma pettust heastada ja tagasi minna. Kui Sarat ega Claesi enam ei ole, oleks üksindus talumatu. Praegu on tal nad mõlemad olemas. Ei, nii arvestavalt ei tohi mõelda. Linn katsus väiklasi mõtteid eemale peletada. Mida Sara perekond ütleb? Nad ei tea midagi. Nad arvavad, et Sara ei kohtu meestega sellepärast, et on haige ega taha kedagi siduda. Või ehk sellepärast, et haigus võtab aja ära ja ta ei jõua kellegagi kohtuda. Nad ei küsi enam ammu.
Claesi kojutulekuni oli jäänud üksainus nädal. Kui ta otsustab lahkuda, peab ta jõudma saabuval nädalavahetusel oma asjad ära pakkida. Järgmise nädala esmaspäeval munsterdab Claes ennast maha. Linnil oli veel võimalus paigalejäämise ja igava turvalisuse kasuks otsustada. Teha nägu, et kõik on nii nagu tavaliselt. Et midagi ei ole juhtunud. Kuid niimoodi petaks ta Sarat ja omaenda sisetunnet. Muidugi valdas teda ka süütunne, aga see, et kõik nii läks, nagu läks, ei olnud ainult tema süü. Ta vajas midagi muud, midagi, mida Cleas talle anda ei saanud. Võib-olla oli aeg kogu vastutuse enda peale võtmise asemel see ümber jagada. Läheduse tundmise võimest oli midagi kaotsi läinud. Asja võis kokku võtta nii: mees vajas seksi, et julgeda lähedust tunda, Linn vajas lähedust, et tahta seksida. Ja siis muutus see väljakannatamatult tüütuks…
Linn vaatas kella. Ta oleks pidanud Sarale helistama ja head ööd soovima, aga miski hoidis teda tagasi. Nad olid koos ühist elu kavandama hakanud. Kuid Linn ei tunnistanud päris ausalt, mis teisel kaalukausil on. Ta ei tahtnud Sarat kurvastada, ebakindlaks muuta. Piisas sellest, et ta ise seda endale korrutas. „Sina otsustad. See on sinu elu ja sinu valik,” oli Sara öelnud. Nii see oli. Linnil ei olnud pääsu.
Linn läks Kruttorneti juures üle parkimisplatsi, et tuua autost kott riietega. Ta oli oma uue elu jaoks uusi rõivaid ostnud. Ta ei näinud kedagi, ometi oli tal tunne, et teda jälgitakse. Võib-olla pani must südametunnistus ta asju ette kujutama. Ta muutus valvsamaks. Ei läinud pargitud autodele liiga lähedale. Uks võidi ootamatult lahti lüüa, keegi võis temast kinni haarata ja autosse tirida. Ta heitis mõlemale poole ärevaid pilke ja tõttas edasi. Müüris olevast väravast sisse ja üles Fiskarplanile. Peaaegu kodus. Specksgrändil oli pime. Mis tänavalaternatega lahti on? Kas kõik on nässus? Üle tänava veeres õllepurk. See tuli ootamatult. Vaikuses oli kolin kõrvulukustav. Ta katsus piiluda trepikotta, kust purk välja veeres, kuid ei näinud kedagi. Põlved tundusid nagu kummist olevat. Ta tõstis ühe jala teise ette. Ta pidi sealt minema saama. Ei julgenud ringi vaadata. Kuid otse tema selja taga oli keegi. Kostsid kiired sammud. Järgmise välisukse juurest eraldus üks vari. Pikk suusamaskis kuju, kett randme ümber. Sammud tema selja taga kostsid nüüd selgemalt. Võtsid kiiruse maha. Ta heitis pilgu üle õla ja nägi hiilgavaid silmi. Põiktänavast ilmus kolmas mees. Linn tahtis karjuda, kuid hääl ei kuulanud sõna.
„Kas sul suitsu on?” Pikk seisis tema ees vähem kui meeter maad eemal. Tema hingeõhk haises alkoholi järele. Silmad olid punased ja pilk metsik.
„Vabandust. Ma ei suitseta,” sai Linn üle huulte.
„Ma ei kuulnud, mis sa ütlesid?” Mehe nägu tuli hästi ligidale ja Linn taganes automaatselt.
„Raisk, sa ju nügid?” Hääl kuulus Linni selja taga seisvale tüübile. Too oli lühemat kasvu ja väljaulatuvate esihammastega. Tema kapuutsiga dressipluusi üleskääritud käiste all mänglesid lihased.
„Kas sul põlegi suitsu?”
