võtme süütelukku, heidab pilgu tahavaatepeeglisse.
Ma olengi tema vastu kena, ütleb ta.
Ta on tegelikult väga tundlik inimene, ütleb Lorraine.
Kas me võiksime millestki muust rääkida?
Lorraine krimpsutab nägu. Connell põrnitseb läbi esiklaasi välja ja teeb, nagu ei märkakski.
Kolm nädalat hiljem
(VEEBRUAR 2011)
Ta istub tualettlaua ees ja vaatab peeglist oma nägu. Tema näos ei ole põskede ja lõua ümber piisavalt teravust. Nägu on nagu mingi aparaat, ja kaks silma kui vilkuvad kursorid. Või meenutab see milleltki vastu peegelduvat kuud, võbisevat ja viltust. See väljendab ühekorraga kõike, nii et sama hästi ei väljendagi midagi. Ta jõuab järeldusele, et end tänaseks meikida oleks piinlik. Endaga silmsidet katkestamata pistab ta sõrme läbipaistva huulepalsami topsi ja kannab seda huultele.
Kui ta allkorrusel nagist mantli võtab, tuleb elutoast välja tema vend Alan.
Kuhu sa lähed, küsib Alan.
Välja.
Kuhu välja?
Marianne pistab käed mantlivarrukatesse ning kohendab kraed. Tal hakkab närv sisse tulema ning ta loodab, et tema vaikimine mõjub pigem põlglikult kui ebakindlalt.
Lihtsalt välja jalutama.
Alan astub ukse ette.
No seda ma tean, et sõpradega sa kokku saama ei lähe, ütleb ta. Sest sul pole ju sõpru?
Ei ole.
Marianne naeratab nüüd malbelt, lootes, et see alistumise märk rahustab venda ning ta tuleb ukse eest ära. Selle asemel ütleb Alan hoopis: Misjaoks sa niimoodi teed?
Mismoodi, küsib Marianne.
Naeratad niimoodi imelikult.
Ta jäljendab Marianne ilmet, väänab näole inetu irve, paljastab hambad. Kuigi ta naeratab, näib ta sunnitud ja ülepingutatud ilme tõttu pigem vihasena.
Kas sulle meeldib, et sul pole sõpru, küsib ta.
Ei.
Ikka veel naeratades astub Marianne kaks väikest sammu tahapoole, keerab ümber ja läheb köögi suunas, kust avaneb terrassiuks aeda. Alan järgneb talle. Ta haarab õe käsivarrest ja tirib ta ukse juurest eemale. Marianne tunneb, kuidas lõug pingesse läheb. Venna sõrmed pigistavad läbi mantli ta õlga.
Kui sa peaksid emale kituma minema, ütleb Alan.
Ei, ütleb Marianne. Ei. Ma lähen nüüd lihtsalt välja jalutama. Tänan.
Vend laseb ta lahti, ta lipsab terrassiuksest välja ja paneb selle enda järel kinni. Väljas tundub õhk väga külm ja ta hambad hakkavad plagisema. Ta kõnnib ümber majanurga sissesõiduteele ja sealt välja tänavale. Käsivars tuikab sealt, kust Alan kinni oli haaranud. Ta võtab taskust telefoni ja hakkab sõnumit kirjutama, vajutades mitu korda järjest vale nuppu, kustutab ja tipib uuesti. Lõpuks saadab ta sõnumi ära: Olen teel. Enne kui ta telefoni tagasi jõuab panna, saabub vastus: tore varsti näeme.
Eelmise semestri lõpus jõudis kooli jalgpallimeeskond mingisuguse turniiri finaali ning kõik lõpuklassi õpilased pidid viimasest kolmest tunnist puuduma ja mängu vaatama minema. Marianne polnud meeskonda kunagi enne mängimas näinud. Sport ei huvitanud teda sugugi ning kehaline kasvatus tekitas temas ärevust. Bussis staadioni poole sõites kuulas ta lihtsalt kõrvaklappidest muusikat, keegi ei rääkinud temaga. Akna taga: mustad lehmad, rohelised heinamaad, pruunide katusekividega valged majad. Jalgpallimeeskond istus üheskoos bussi eesotsas, nad jõid vett ja patsutasid võitlusvaimu tõstmiseks üksteist õlale. Marianne’il oli tunne, et tema päris elu kulgeb kuskil väga kaugel, kulgeb ilma temata, ning ta ei teadnud, kas tal õnnestub iialgi välja mõelda, kus see on, ning selle osaks saada. Koolis oli tal sageli sama tunne, aga sellega ei käinud kaasas mingeid konkreetseid pilte, milline päris elu olla ja tunduda võiks. Ta teadis vaid, et kui see elu kord algab, ei pea ta seda enam ette kujutama.
Terve mängu jooksul püsis kuiv ilm. Nad olid toodud kohale selleks, et nad väljaku ääres seisaksid ja kaasa elaksid. Marianne oli koos Kareni ja veel mõne tüdrukuga väravapostide lähedal. Kõik peale Marianne’i paistsid oskavat kooli hüüdlauseid peast skandeerida, sõnadega, mida tema polnud iial varem kuulnud. Poolajaks oli seis ikka null-null ja preili Keaney jagas laiali mahlapakke ja energiabatoone. Teiseks poolajaks vahetati pooled ning nende kooli ründajad mängisid selle koha lähedal, kus Marianne seisis. Connell Waldron oli keskründaja. Marianne nägi teda seismas oma jalgpallivormis, säravvalgetes lühikestes pükstes ja jalgpallisärgis, mille seljal oli number üheksa. Tal oli väga hea rüht, kõigist teistest mängijatest parem. Tema siluett oli nagu pikk elegantne pintslitõmme. Kui pall nende väljakupoolele liikus, hakkas ta ringi jooksma, tõstis vahel ühe käe õhku ja jäi siis jälle seisma. Teda oli lausa nauding vaadata, aga Marianne ei uskunud, et Connell võiks teada, kus ta seisab, või sellest hoolida. Ta saaks Connellile millalgi pärast kooli öelda, et ta teda jälgis, Connell naeraks ja ütleks, et ta on imelik.
Seitsmekümnendal minutil viis Aidan Kennedy palli väljaku ülemisse vasakusse serva ja söötis üle platsi Connellile, kes lõi karistusala nurgast üle kaitsjate peade peale, nii et pall lendas keereldes väravasse. Kõik pistsid karjuma, isegi Marianne, ning Karen lõi käe ümber Marianne’i piha ja pigistas seda. Nad hõiskasid koos, nad olid näinud midagi maagilist, mis lahustas nendevahelised tavapärased sotsiaalsed suhted. Preili Keaney vilistas ja trampis jalgu. Väljakul kaisutasid Connell ja Aidan teineteist nagu üle pika aja kokku saanud vennad. Connell oli nii ilus. Marianne’ile torkas pähe, kui väga ta tahaks näha poissi kellegagi seksimas, see ei pea olema Marianne ise, ükskõik kellega. Oleks nii ilus teda lihtsalt vaadatagi. Ta teadis, et just selliste mõtete tõttu on ta koolikaaslastest erinev ja seega imelikum.
Paistis, et kõigile Marianne’i klassikaaslastele meeldib koolis väga ning nad peavad seal käimist normaalseks. Panna iga päev selga sama vorm, järgida iga kell mingeid meelevaldseid reegleid, lasta end pidevalt kontrollida ja jälgida, et keegi sobimatult ei käituks, see on nende arvates normaalne. Nad ei taju kooli sugugi rõhuva keskkonnana. Marianne sattus eelmisel aastal ajalooõpetaja härra Kerriganiga sõnavahetusse, kuna õpetaja tabas ta tunni ajal aknast välja vaatamast, ja mitte keegi klassist ei asunud Marianne’i poolele. Toona tundus talle nii ilmselgelt mõistusevastane, et ta peab panema igal hommikul mingi kostüümi selga ja laskma end päev otsa mööda suurt hoonet ringi karjatada ning tal pole lubatud isegi silmi pöörata sinna, kuhu ta soovib, isegi tema pilgu liikumine on koolireeglitega sätestatud. Sa ei õpi, kui sa aknast välja vahid ja unistad, ütles härra Kerrigan. Selleks ajaks juba enesevalitsuse kaotanud Marianne nähvas vastu: Ärge looge endale illusioone, teie käest pole mul küll midagi õppida.
Hiljuti ütles Connell, et ta mäletab seda vahejuhtumit ning toona tundus talle, et Marianne oli härra Kerrigani vastu ebaõiglane, too on tegelikult üks mõistlikumaid õpetajaid. Aga ma saan aru, mida sa mõtled, lisas Connell. Selles mõttes, et sul on koolis natuke vanglatunne, ma saan aru küll. Ta oleks pidanud laskma sul aknast välja vaadata, sellega ma olen nõus. Sa ei teinud ju midagi halba.
Pärast seda vestlust köögis, kui Marianne ütles, et Connell meeldib talle, hakkas poiss tihemini külas käima. Emale järele tulles saabus ta varem ning veetis suurt midagi rääkimata
