see võiks talle meeldida, ning oli valmis pealkirja üles kirjutama, et see Marianne’il meelest ei läheks. Ma tean, mis „Kommunistliku partei manifesti” pealkiri on, ütles Marianne. Connell kehitas õlgu: Okei. Hetke pärast lisas ta naeratades: Sa üritad küll üleolev olla, aga ise sa pole seda tegelikult lugenudki. Marianne ei suutnud naeru tagasi hoida ning ka poiss hakkas selle peale naerma. Nad ei suutnud naerdes teineteisele otsa vaadata, nad pidid vaatama toanurka või oma jalgu.
Connell paistis aru saavat, mis tundeid kool temas tekitab; ta ütles, et talle meeldib Marianne’i arvamusi kuulata. Sa kuuled neid juba tunniski piisavalt, ütles Marianne. Connell vastas nagu muuseas: Tunnis käitud sa teistmoodi, sa pole üldse selline. Ta paistis arvavat, et Marianne’il on varnast võtta terve rida erinevaid identiteete, mida ta pingutuseta vahetab. See üllatas Marianne’i, kuna ta tundis tavaliselt, et on vangistatud ühteainsasse isiksusse, kes on vaatamata sellele, mida ta ütleb või teeb, ikka üks ja sama. Ta oli püüdnud kunagi teistsugune olla, nii-öelda eksperimendi korras, kuid see ei õnnestunud. Kui ta Connelli seltsis teistsugune oli, ei sündinud teistsugusus mitte tema sees, tema isiksuses, vaid nende kahe vahel, nendevahelises dünaamikas. Vahel ajas Marianne poisi naerma, aga teinekord oli Connell sõnaaher, tabamatu ning pärast ta lahkumist oli Marianne’il tunne, nagu oleks ta pilves, närviline, ühtaegu energiline ja kohutavalt kurnatud.
Kui ta eelmisel nädalal Connellile laenamiseks üht James Baldwini raamatut otsis, tuli poiss talle kabinetti järele. Connell seisis ja uuris raamaturiiuleid, ülemine särginööp lahti ja koolilips lõdvaks lastud. Marianne leidis raamatu ning ulatas selle poisile, kes istus aknaorva ja vaatas tagakaant. Marianne istus ta kõrvale ning küsis, kas tema sõbrad Eric ja Rob teavad, et ta väljaspool kooli nii palju loeb.
Neid ei huvitaks selline värk, ütles Connell.
Sa tahad öelda, et neid ei huvita ümbritsev maailm.
Connell tegi seda nägu, mida ikka, kui tüdruk ta sõpru arvustas, tõmbas kulmu mittemidagiütlevalt kortsu. Mitte nii nagu mind, ütles ta. Neil on omad huvid. Ma ei usu, et nad loeksid raamatuid rassismist ja muust sellisest.
Nojah, nad peavad ju kogu aeg laiama, kellega nad seksivad, ütles Marianne.
Connell vaikis viivuks, nagu oleks ta tüdruku märkuse peale kõrvu teritanud, aga ei teaks täpselt, mida vastata. Jah, seda nad teevad küll natuke, ütles ta. Ma ei kaitse neid, ma tean, et nad võivad tüütud olla.
Kas see ei häiri sind?
Connell vaikis jälle viivuks. Üldiselt mitte, ütles ta. Mõne asjaga nad panevad tõesti natuke üle võlli ja muidugi see häirib mind. Aga lõppude lõpuks on nad mu sõbrad, saad aru. Sinu jaoks on see teistmoodi.
Marianne vaatas talle otsa, kuid poiss uuris raamatuselga.
Mis mõttes teistmoodi, küsis ta.
Connell kehitas õlgu, väänutas raamatukaant. Marianne oli juba ahastuses. Tema nägu ja käed kuumasid. Connell aina vaatas raamatut, kuigi oli nüüdseks kindlasti kogu tagakaane teksti läbi lugenud. Marianne oli peenhäälestatud poisi keha kohalolule, nagu võiksid Connelli tavalised hingetõmbed olla piisavalt võimsad, et teda haigeks teha.
Mäletad, sa ütlesid ükspäev, et ma meeldin sulle, lausus Connell. Köögis ütlesid, kui me koolist rääkisime.
Nojah.
Kas sa mõtlesid, et nagu sõbrana või kuidas?
Marianne vahtis endale sülle. Tal oli seljas velvetseelik ning aknast langevas valguses paistis see toppidest tähniline.
Ei, mitte lihtsalt sõbrana, ütles ta.
Aa, okei. Ma mõtlesingi.
Connell istus ja noogutas endamisi.
Ma ei saa täpselt aru, mida ma tunnen, lisas ta. Koolis oleks vist imelik, kui meie vahel midagi juhtuks.
Keegi ei pea ju teada saama.
Connell vaatas üles, otse talle silma, täie tähelepanuga. Marianne teadis, et poiss suudleb teda kohe, ning suudleski. Connelli huuled olid pehmed. Tema keel libises veidike Marianne’i suhu. Siis oli see läbi ning Connell tõmbus eemale. Talle paistis meenuvat, et tal on raamat käes, ning ta hakkas jälle seda vaatama.
See oli mõnus, ütles Marianne.
Connell noogutas, neelatas, heitis veel kord pilgu raamatule. Ta oli nii kohmetu, nagu oleks paljalt suudluse mainiminegi ebaviisakas olnud, et Marianne puhkes naerma. Poiss paistis segadusse sattuvat.
Okei, ütles ta. Miks sa naerad?
Niisama.
Jääb mulje, nagu sa poleks varem kellegagi suudelnud.
No ma polegi, ütles Marianne.
Poiss lõi käe näo ette. Marianne naeris jälle, ta ei suutnud end tagasi hoida, ning siis hakkas ka Connell naerma. Tema kõrvad olid hästi punased ja ta vangutas pead. Mõne sekundi pärast tõusis ta püsti, raamat käes.
Vaata, et sa koolis kellelegi ei räägi, eks, ütles ta.
Nagu ma koolis kellegagi üldse räägiksin.
Connell läks toast välja. Marianne libistas end jõuetult aknaorvast põrandale ja jäi väljasirutatud jalgadega istuma nagu kaltsunukk. Kui ta seal istus, tekkis tal tunne, et Connell oli tema juurde tulnud ainult selleks, et teda proovile panna, ning et ta oli testist läbi saanud ja suudlus oli märk, mis ütles: sa said läbi. Talle meenus, kuidas Connell oli naernud, kui ta ütles, et pole varem kellegagi suudelnud. Mõne teise puhul oleks see naer võinud olla julm, aga Connelli puhul mitte. Nad naersid koos ühise olukorra üle, millesse nad olid sattunud, kuigi Marianne ei teadnud täpselt, kuidas seda olukorda kirjeldada või mis selles naljakat oli.
Järgmisel hommikul enne saksa keele tundi istus Marianne ja vaatas, kuidas ta klassikaaslased üksteist radiaatorite pealt maha tõukavad, kiljuvad ja kihistavad. Tunni alguses kuulasid nad vaikselt salvestust, kus mingi sakslanna rääkis peost, mille ta oli maha maganud. Es tut mir sehr leid. Pärastlõunal hakkas lund sadama, tihedad hallikad räitsakad laperdasid akendest mööda ja sulasid kruusal. Kõik näis ja tundus sensuaalne: klassiruumide läppunud lõhn, plekise kõlaga koolikell, mis vahetunde kuulutas, tumedad ranged puud, mis viirastustena korvpalliväljakut ääristasid. Eri värvi pastakatega puhtale joonelisele paberile märkmete tegemise aeglane rutiinne töö. Nagu tavaliselt ei rääkinud Connell koolis Marianne’iga, ei vaadanud isegi tema poole. Tund tunni järel jälgis ta klassi teisest otsast, kuidas Connell pastakat närides tegusõnu pööras. Kuidas ta koos sõpradega söögivahetunnil kohviku teises otsas millegi peale naeratas. Nendevaheline saladus rõhus meeldivalt Marianne’i kõhus, surudes vaagnaluule, kui ta end liigutas.
Sel päeval ta Connellit pärast kooli ei näinud ega järgmiselgi mitte. Neljapäeva pärastlõunal oli Connelli ema taas tööl ning poiss saabus aegsasti, et ta auto peale võtta. Marianne pidi uksele vastu minema, kuna kedagi teist polnud kodus. Connell oli koolivormi vahetanud mustade teksade ja pusa vastu. Poissi nähes tekkis tal kange tahtmine minema joosta ja oma nägu peita. Lorraine on köögis, ütles ta. Seejärel keeras ta ümber, läks üles oma tuppa ja sulges ukse. Ta heitis näoli voodisse ning hingas patja. Mis inimene see Connell üldsegi on? Talle näis, nagu tunneks ta poissi väga lähedalt, aga mis põhjust oli tal niimoodi tunda? Lihtsalt sellepärast, et Connell oli teda korra vähimagi selgituseta suudelnud ning seejärel hoiatanud,
