8.00 Rivistus. Päevaste ülesannete jagamine
8.00–13.00 Ülesannetega tegelemine
13.00 Rivistus lõunasöögiks
13.00–14.00 Lõunasöök ja suitsupaus
14.00 Rivistus ja ülesannete jagamine
14.00–18.00 Tegelemine ülesannetega
18.00–20.00 Isiklik aeg. Kirjade kirjutamine, kraede
õmblemine, pljähhade nühkimine jms
20.00 Rivistus õhtusöögiks
20.00–21.30 Õhtusöök
21.30 Õhtune rivistus ja kohaloleku kontroll
22.00–22.30 Pesemine
22.30 Otboi2
1 Подъём (vene k) – äratus.
2 Отбой (vene k) – öörahu.
Sissejuhatus 9
Sissejuhatus
Päike hakkab loojuma, valgust pole enam kauaks. Kuu-mav liiv, üksikud kidurad okkalised taimed. On väga vaikne ja endiselt väga palav, päeva jooksul praepanniks köetud kõrb ei jahtu nii kiiresti. Istun väikese künka otsas, mingi veider elukas rühib mõni meeter eemal sihikindlalt oma teed. Kül-lap skorpion. Nad on siinkandis üsna suured, kuid armasta-vad omaette olla ja on üpris ettevaatlikud. Hommikuti tuleb kirsad siiski läbi raputada, sest vahel meeldib neile sinna sisse ronida. Sellel skorpionil aga pole minuga vähimatki asja ja ka mina ei ole siin tema pärast. Mind huvitavad hoopis kümned tillukesed augud maapinnas – jupike kõrbest mu ümber on auklik nagu juust. Vaatan ringi. Paremal vedeleb ilmselt tae-vast alla sadanud metallikänk. Võimalik, et see on kosmoses ära käinud. Meid on aga õpetatud, et neid ei tohi mingil juhul puutuda, olgu nad siis, mis on. Tundub, et see on väärt nõu.
10 ALUMIINIUMIST KURGID
Istun ja ootan. Need augud stepiliivas ei ole siin niisama. Suitsetada ei tasu, neil on väga hea nina ning nad on ettevaat-likud. Mis muud sul üle jääbki, kui oled nii väike.
Ootamine tasub viimaks siiski ära. Ühest august piste-takse välja pisike must nina, mis hoolikalt ümbrust nuhutab. Veidral kombel ei pea ta aga mind mu päevases 40-kraadises leitsakus läbihigistatud riietes mingil viisil ohtlikuks. Juba piiluvad pisikesed mustad elavad, säravad silmad. Kõik tun-dub ka visuaalsel vaatlusel ohutu olevat ning august vupsab välja esimene liivahiir. See on signaaliks. Ellu ärkavad ka teised augud, korraga on kogu ümbrus täis kümneid pisikesi energilisi loomakesi, kes sähvivad uruaukude vahel nagu til-lukesed karvased välgud, uhke tutt pika saba otsas lõbusalt lehvimas. Liivahiirte ballett tundub alluvat mingile kindlale rütmile, see on uhke ja ilus. Oma pisikesest kogust ning naljakast välimusest hoolimata on nad omamoodi väärikad. Nad hüppavad ja tunnevad elust täiel rinnal rõõmu, kuulda pole ühtegi heli peale väikeste käpakeste padina kuumal lii-val. Kunagi ei põrka nad omavahel kokku, kordagi ei komista. Miks nad seda teevad? On see mingi õhtune rituaal enne magamaminekut või pigem vastupidi, sissejuhatus algavale toimekale ööle? Või nad tõepoolest esinevad mulle? Niisama, lustist. Nad on hästi sümpaatsed ega tee mind justkui märka-magi. Aga päris kindel, et nad teavad, et olen seal, ning olen kindel selleski, et näen neid silmanurgast omavahel kavalaid pilke vahetamas.
Muidugi oleksin võinud nende eluviiside ja harjumuste kohta hiljem uurida ja ehk võiks seda nüüdki teha, aga mil-leks. Mulle jäid nad meelde just sellistena ning nii on nende
Sissejuhatus 11
elavad nööpsilmad ja tutikesega sabad jäänud kogu ajaks minuga. Näen neid vaimusilmas ikka. Nad ei meenu mitte küll igal aastal, kuid toona stepis tekkinud side on siiski ülla-tavalt tugev.
Nii on tegelikult kogu selle kahe aasta ja ühe kuuga, mil sattusin paikadesse, kuhu jalg enam kunagi astuda ei saa ja sageli ei tohigi ning kus juhtusid asjad, mis tulevad vahel nagu need vahvad liivahiirekesed ikka minu juurde tagasi. Mõnikord ma tahan neid unustada. Mis möödas, see möö-das. Ei ole mul tarvis mineviku kummitavaid varje. Aga var-jud ei kuula.
See oli üks ütlemata kummaline aeg täis lootusetust, hirmu, igatsust, ahastust, vägivalda ja kõigele sellele kontrastiks ka ilusaid hetki, mis tõusid eriti esile. Kunagi ei ole ma olnud nii lähedal surmale. Olen tundnud nuga kõril ja vaadanud otsa ehedale kurjusele. Olen seisnud nimetu läbikülmunud taiga-linna täistuisanud, otsekui postapokalüptilisest filmist pärit troostitute tänavate kahvatute laternate tuhmis valguses ümber piiratuna süngete retsidivistide ringist. Olen nälginud taigas ja piinelnud kõrbes janus. Olen varastanud vagunist sütt, pea kohal undamas kaabel, kus on sees 18 000 volti. Olen olnud palavikus, mida kraadiklaasi elavhõbedasammas enam näidata ei suutnud, ning võtnud tuimalt vastu oskamatu või siis lihtsalt hoolimatu käega tehtud süste, millest jäid valkjate pikkade aluspükste tagumikule verised plekid.
12 ALUMIINIUMIST KURGID
Üks esimesi fotosid minust uues reaalsuses. Suured silmad ahastusest pärani, olevik kui luu-painaja, tulevikku eriti ei paistnud. Kuna vanakesed varastasid noorsõduritele välja antud mundrid silmapilkselt ära, kasutas terve grupp noorsõdureid selle kohustusliku paraadfoto jaoks rekvisiitidena ühte ja sama mütsi, särki, lipsu ja vormipintsakut.
Mõnikord tundub mulle, et võib-olla pidi mu elu lõppema tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust, päikesest lõõskavas stepis, kui äsja startinud sihvakas hävitusrakett pööras kor-raga õhus otsa ümber ja lendas otse meie poole. Ma ei tea, miks see nii ei läinud. Võimalik, et millelgi pole mõtet, kuid võimalik, et kõigil asjadel on siiski oma põhjus.
See lugu algab 1988. aasta 20. novembri öösel, kui mind viidi Viljandi sõjakomissariaadi ees ootavasse bussi, millega läks sõit Lasnamäe kogumispunkti ja sealt edasi vägedesse. Mul oli tunne, nagu sõidaksin omaenda matustele. Tundus, et šansse sõjaväest elusana naasta on minimaalselt. Uus reaalsus, mille eest leidsin, oli kohati veel koledam, kui olin osanud oodata.
Alustasin sõjaväeteenistust Leningradi lähistelt õppelin-nakust, kus koolitati raketioperaatoreid. Nende tulevased teenistuskohad ootasid ees kas Afganistanis või Kaug-Põh-jas. Arusaadavatel põhjustel tegin kõik, et sellest kõrvale hoida. Pea hakkas valutama ja kohe nii, et mine või hulluks. Nagu üks meditsiinitudeng oli mind enne kroonut õpetanud, on peavalu ainus haigus, mida annab enam-vähem edukalt simuleerida. Paari kuu pärast saadetigi mind Kaliningradi oblastisse.
