võtta, aga seda ta ei teinud. Kas lihtsalt ei viitsi-nud või ei riskinud, igaks juhuks, paljugi mis.
Siinkohal tuleb murendada üht rahvusmüüti eestlaste kokkuhoidmisvõimest üle ilma. See on müüt. Võrdlemisi sitt tõdemus, tuleb nentida. Võimalik muidugi, et kusagil ongi nii, et eestlased hoiavad kokku ja astuvad üksteise eest välja, kuid minul ei õnnestunud seda oma silmaga tunnistada. Kui juhtus minema rahvustevaheliseks kakluseks – ja seda juhtus ikka –, siis armeenlased tulid armeenlasele alati appi. Usbekid astusid reeglina kaasmaalase kaitseks välja. Grusiin
24 ALUMIINIUMIST KURGID
seisis teise grusiini eest kas või kümne mehe vastu. Kasah-hid ei jätnud omi mitte kunagi üksi. Tšetšeenid läksid päris hulluks, kui kaasmaalastele liiga tehti. Venelaste vahel oli kokkuhoiuliin mõnevõrra lõdvem, aga siiski olemas. Vana-kesest eestlane oli seevastu täiesti võimeline tuima kivinäoga mööda jalutama kambast, kes peksis tema noorema aasta-käigu kaasmaalast. Tõsi, siingi on erandeid ja ühte nendest kohtasin ma ka.
Baltiiskist minemasaamine eeldas hakatuseks ei rohkemat ega vähemat kui vanemate külaskäiku. Isa ja ema laadisid Žiguli 01 pagasniku Vana Tallinna ja kuivainete hoidmiseks mõeldud kandilisi mummulisi plekkpurke täis ning asusid teele. Mõlemad kaubaartiklid olid venelaste seas absoluutsed hitid ja ülikõva valuuta. Ka polkovnik Abramovi jaoks, kellele need külakostiks olid mõeldud. Tema juurde oli kohutavalt keeruline pääseda, aga kuidagi see õnnestus. Polkovnik elas polkovniku kohta väga tagasihoidlikes tingimustes, räpases sõdurilinnakus pisikeses umbses korteris, mis oli täis kirjusid Kesk-Aasia vaipu ja pruune sektsioonkappe. Vana Tallinn ja kuivainekarbid olid talle väga meeltmööda ja üldse paistis olevat tegu arusaaja ja mõistliku mehega. Vastutasuks kinkis ta tükikese lihvitud merevaiku, mille otsa oli kleebitud üks väiksem merevaigutükk. See peaks mul siiani kusagil alles olema. Aga tühja sest merevaigust. Selle inimese võimuses oli mind sellest tegevsadistidega asustatud hullumajast ära saata ja seda ta sõnapidaja mehena tõepoolest ka tegi. Juba paari nädala pärast pakkisin oma vähesed asjad seljakotti ning asusin teele Romanovo-nimelise külakese poole, mis sai mu koduks järgnevaks poolteiseks aastaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
