ja sõjaväeliste objektidega ülekülvatud kunagine uhke Preisimaa, nüüdne Kaliningradi oblast, laius endise Saksamaa territooriumil. Sovettide sissetungist möö-dunud ligi poole sajandi jooksul olid sakslastest jäänud jäljed veel selgesti märgatavad. Paljud maanteed pärinesid sakslaste ajast ning olid ikka veel kaetud mitte asfaldi, vaid betoon-plaatidega. Need plaadid olid ajale hämmastavalt hästi vastu pidanud, vaid paiguti oli neid asfaldiga parandatud. Huvitav oli see, et kust oli juba parandatud, sealt hakkas taas lagu-nema. Kohati võis silm eristada kolme-nelja asfaldikihti.
Sealsed maanteed olid kohutavalt kitsad ning piiratud lisaks veel alleedega, mille massiivsed puud kasvasid sõna tõsises mõttes otse teeservades, osalt isegi asfaldis. Kahel suurel sõjaväeveokil oli võrdlemisi keeruline üksteisest mööda pääseda. Kord, kui sõidutasin parasjagu GAZ-66 taha ehitatud plekk-kuudis trobikonda ohvitsere ja nende lärma-
Kooljate rajad 19
kaid peresid, sõitis kurvist ootamatult vastu kihutanud soo-mustransportöör BTR1 puruks juhipoolse peegli ja kraapis ohvitseride putkat. BTR ei jäänud isegi seisma, vaid kihutas peatumatult edasi. Kahtlane, kas selle juht üldse märkaski otsasõitu. Mul aga värisesid käed-jalad veel mõnda aega päris korralikult.
Paljude teepervel seisvate puude külge oli kinnitatud värs-keid pärgi ja juba veidi vanemaid mälestustahvleid. Nähta-vuse huvides olid puude tüved maapinnast poolteise meetri kõrguseni valgeks lubjatud, nii et eriti öiste laternate valguses kihutasid seal nagu mingil kooljate surmarajal.
Selle maalapikese ajalugu on väga sünge. Õigupoolest ei olnud preislased enam sajandeid midagi muud kui sakslased. Saksa ordu vallutussõjad, mis tõid ristirüütlid ka Eestisse, ei jätnud XIII sajandi hakul preisi hõimudest midagi järele, kuigi muinaspreisi keel pidas veel mõne sajandi vastu. Osa ellujäänud preislasi saksastus, osa lahustus leedulaste seas. Enne Teise maailmasõja algust elas piirkonnas kuni kolm miljonit inimest, enamik nendest sakslased.
See oli Preisimaa, kust armeegrupp Nord alustas rün-nakut Nõukogude Liidu vastu läbi Baltimaade Leningradi peale. Sõjaõnn aga pöördus ning oktoobrikuus 1944 tun-gis Punaarmee esimest korda Preisimaale. Sakslased panid meeleheitlikult vastu, et peatada venelaste sissetung Saksa-maa pinnale, kuid lõpuks pidid ikkagi õnnetu Preisimaa elanikud vastu võtma metsistunud punaarmeelaste esimese
1 БТР, бронетранспортёр (vene k) – soomustransportöör.
20 ALUMIINIUMIST KURGID
kättemaksulöögi. Mida rohkem ma sellest teada saan, seda õudsem mul hakkab.
Mida venelased kätte sattunud elanikega tegid, oli era-kordselt kohutav. Allikate andmed lähevad siinkohal lahku, kuid venelaste meelevalda jäi eri andmetel siiski 200 000 – 500 000 elanikku. Paari aasta pärast oli neist alles ainult 23 000. Vere maitse suhu saanud Nõukogude sõdurid tapsid ja vägistasid, lõid lastel püssipäradega päid sisse, süütasid linnu ja külasid. Põgenikevooridesse sõideti tankidega sisse, inimesi kütiti kuulipildujavalangutega.
1945. aasta veebruaris arreteeriti Preisimaal Nõukogude armee sõdur Aleksandr Solženitsõn, kes oli erakirjades oma sõbrale seltsimees Stalinit halvustanud. Tulevane Nobeli kir-janduspreemia laureaat viibis eri laagrites kuni 1953. aastani ning pani hiljem kõik kirja.
„Göringstrasse kakskümmend kaks.
Veel ei põle, aga lage, rüüstatud.
Läbi seina – summutatud – oigamine.
Pereema on veel elus.
Kas paljud on üle käinud?
Rood? Rühm?
Ah, mis sellest!
Tütar, laps, tapeti kohe.
Kõik oli lihtne:
Midagi ei unustata! Midagi ei andestata!
Veri vere eest! – Ja hammas hamba vastu!
Kes on neitsi, saab naiseks
ja naine varsti laibaks.
Kooljate rajad 21
Sonib, silmad verel,
palub: „Tapa mind, sõdur!““1
Ellu jäänud saksa laste saatus on eriti südantlõhestav. Osal õnnestus põgeneda Leetu, kus nad varjusid metsades ning püüdsid endil kuidagi hinge sees hoida. Neid õnnetuid hakati kutsuma hundilasteks. Kui palju neid olla võis, ei tea tänaseni keegi, aga arvatakse, et tuhandeid.
1 Aleksandr Solženitsõn, poeem „Preisi ööd“ („Прусские ночи“).
22 ALUMIINIUMIST KURGID
Rahulik koht
Baltiiski autoroodust polnud kerge minema saada. Eriti veel omal jalal ning enam-vähem tervete luude ja mõistusega. Aga ära saama sealt pidi. Mina kui „tüüpiline Eesti fašist“ tundsin ennast seal ülimalt halvasti. Elu sees ei ole nii palju peksa saa-nud kui nende paari kuu jooksul. Seal valitses dedovštšina1 üks arenenumaid vorme ning minu kui duhhi elu tegi topelt-põrguks Eesti päritolu. Eestlased olid automaatselt fašistid in corpore2. Polnud mingit mõtet seletada, et ma isiklikult jälestasin natsionaalsotsialismi ja kõiki selle väljendusvorme mis tahes ajal või kujul. Sellel polnud vähimatki mõju, mitte keegi ei kuulanud niikuinii.
Teisi noori eestlasi seal ei olnud, välja arvatud üks minu aastakäigu mees, kelle käsi käis veelgi kehvemini. Nimelt arvati, et ta on koputaja. See on kohutav ning sageli letaalne
1 Дедовщина (vene k) – nn vanakeste ülemvõim, määrustikuvälised suhted.
2 Kõik koos (ladina k).
Rahulik koht 23
diagnoos, koputajatel polnud mingeid šansse ei vanglas ega kroonus oma aja lõpuni, kui nad üldse sinna lõpuni kuidagi välja vedasid. Loomulikult ei olnud tegemist mingi kopu-tajaga, ta lihtsalt jäi mingile ülemusele vahele, kui pärast tavapärast peksasaamist oma verist nägu loputas. Ta ei andnud kedagi välja, ta ei rääkinud midagi. Aga ikkagi peeti koputajaks. Ja kui see silt on juba küljes, siis võrdus see põhi-mõtteliselt rasvases kirjas tätoveeringuga otsa ees, see tuli sinuga igale poole kaasa, saatis sind kõikjal ja lahti sellest ei saanud. Koputajatel polnud mingeid õigusi ja ka oma aasta-käigu mehed võisid neid karistamatult käsutada ja peksta. Koputajatel polnud mingit lootust oma elujärje paranemisele ka pärast pooleaastast või isegi aastast teenistust. Nad olid lindpriid.
